paneb sõrme mu suule.
„Tss, ma tean, sul on õigus. Sa räägid nagu mu agent… Ma teenin hästi. Aga vaata seda inetut linna, kus me elame, vaata seda hingetut maad. Mu Rooma maja tagahoovis vedelevad Rooma impeeriumi aegsed katkised skulptuurid, mida siin näidatakse muuseumis hermeetilises klaaspurgis raha eest…”
Panen oma käe ta sõrmele mu suul ja annan sellele musi.
„Kallis Alida, ma tahtsin sind ainult lohutada, aga tean, et see pole võimalik… Või on?” Vaatan talle otsa ja naeratan kahemõtteliselt. „Kas selles neetud linnas on mõni hea itaalia restoran, kus me võiksime juua klaasikese chianti’t?”
Alida on võluv naine – sihvakas, hea figuuri, tumedate silmade ja pruunide sirgete juustega. Ta naeratab:
„Ilmar… Kas ma näen, mida ma kuulen! Või kuulen, mida ma tunnen! Ah, kui tore on veidi flirtida! Sa tead, et Ameerikas ei flirdita. Mehed ei tee seda.”
„Kuid meie sinuga oleme vanast maailmast…”
„… ja vanast elust. Ma olen olnud abielus sinu sõbraga ja tunnen su girlfriend’i.”
„Missugust?” teesklen imestust.
Alida paneb kahe käe sõrmed risti ja suunab minule. „Tagane, saatan!”
„Me võime juua klaasi veini kui kaks sõpra. Pealegi…”
Alida hoiab minul oma kelmikaid tumedaid silmi, millest ei ole võimalik midagi välja lugeda. Need on liiga tumedad, pimedad, põhjatud.
„Pealegi pole mu tööpäev veel lõppenud. Pean leidma Megile õhtukleidi, meil on hommikul vara kleidiproov.” Alida pöörab pilgu meie ümber rippuvatele kleitidele. Kõik need on olnud kellegi seljas, kellegi jaoks õmmeldud ja filmilindile jäädvustatud. Nad on muutunud ajatuks ja nende kandjad on võib-olla juba surnud.
„Kui prooviks talle selga midagi siit, midagi retrot…”
„Kas Meg on täna siin? On teil võttepäev?” poetan vargsi küsimuse, mille pärast olen tegelikult tulnud.
„Ei, täna filmime teist stseeni.”
Olen kimbatuses. Ma ei tea, kas rääkida Alidale asjast. Miks kiirustada?
Jalutan elutult rippuvate kleitide vahel ringi. Keegi avab akna. Kleidid hakkavad vaevu tuntavas tõmbetuules tantsima. Vaatan Alidat, kes tõstab rõivarivist kleite, neid silmade kõrgusel hoides ja pöörates. Ta on võluv naine. Miks ei võiks me lihtsalt flirtida? Restorani minna. Naerda, magada… Elust rõõmu tunda. Miks peame kõike tegema töö nimel, praktilisel eesmärgil? Miks peavad kõik siin linnas mõtlema kasule?
Kas ka Alida mõtleb nii nagu mina? Kas ta loodab, et ma pakun talle tööd oma järgmises filmis? Ei? Tal on küllalt tööd, võib-olla rohkem kui ta suudab teha. Ometi ühendas temagi meeldivat kasulikuga, määrates meie kohtumise rõivalattu. Vaatan, kuidas ta sobitab endale musta, sügava väljalõikega kleiti. Ta pöörab end minu poole ja naeratab:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
