leida nendeni otsekanalit – see on igavene probleem. „Kas ühendan Noyce’iga?” lõikab mu mõtte läbi Jilli hääl telefoni loudspeaker’ist.
„Halloo, härra Noyce! Ma tahtsin küsida, kas teil oli aega lugeda „Valget valgust”?”
„Mul on kahju, kuid mul on filmi järeltöötlusega nii palju tegemist… Päevad kuluvad montaažiruumist väljumata.” Ta hääl kähiseb veidi. Loodan, et ma teda unest ei äratanud. Peas vilksatab mõte, et ta voodi on kindlasti valmistatud eritellimusel. Ta on isegi austraallase kohta pikk. Temaga kätt surudes tundsin end väiksena – ebaharilik tunne, vahelduseks isegi tore. Ometi tunnen end temaga suheldes ebakindlalt, mitte ainult füüsilisest aspektist. „Saan aru, aga kui teil on mahti lugeda, siis näete, et see film võimaldab nii palju huvitavaid visuaalseid lahendusi. Stsenarist on tore, väga sõbralik, kohe valmis ümber kirjutama. Kerge egoga. Agentuur on ekstaatiline. Tahavad paketeerimisega igati aidata.” Kuulan vaikust telefoni teises otsas. Aiman, et ta teab: agentuuri lubadused ei tähenda veel midagi.
„Meg oleks naispeategelaseks hea. Ta on tõeline trooper, ei mingi diiva.
Võiksime teile omalt poolt pakkuda pay or play’d. Me oleme tõsiselt huvitatud.”
Kui stuudiojuht mind praegu kuuleks, võtaks ta mul ilmselt pea maha! Saaksin ma Philip Noyce’i, tähtrežissööri, tuleksid staarid ja finantsid. Siis võiks juba pay or play kõne alla tulla. Kas kana või muna? Kuskilt peab alustama.
Philip Noyce lubab stsenaariumi esimesel võimalusel lugeda ja siis tagasi helistada. Ma tean, et pean talle paari päeva pärast ise uuesti helistama. Me jätame sõbralikult hüvasti. Tore, et ta vähemalt mu kõnele vastab.
Palun Jillil järele vaadata Megi tootmises oleva filmi filmograafia – filmigrupi nimed. Kas keegi tuttav ei tööta praegu temaga? Olen juba väsinud rääkimast agendi ja mänedžeriga – see ei vii kuhugi, kuni raha ei ole laual. Raha aga ei tule ilma staarita. Ma pean Megi ise üles otsima.
„Kostüümikunstnikuks on Alida. Võtted ei ole ehk veel läbi, kas proovime?”
„Suurepärane, kus nad filmivad?”
„Ma ei tea, pean uurima,” vastab Jill enesekindlalt ja ma tean, et ta leiab nad lõpuks kas või maa alt üles.
„Ole nii kallis… Ja kui sa tootmisega räägid, küsi ta numbrit, kas see pole muutunud, piiparit või ükskõik mis numbrid sulle meeldivad.”
„Mulle meeldivad numbrid, mis vastavad.” Naerdes lülitab ta speaker’i välja.
Alida on pärit Roomast. Ta saabus New Yorki viis aastat tagasi turistina. Alida oli kohanud Mudd Clubis mu ungari sõpra Gáborit ja tema juurde East Village’isse ankrusse heitnud.
Gábor on alati paistnud silma stiili- ja moetundega. Ometi polnud avangardne elustiil ja andekad fotod toonud talle edu. Ta elas prussakate ja rottidega võideldes narkoärikate tänaval, kus elu käis öösiti ja mainekad underground-ööklubid oma uksed sulgesid. Gáborit köitis Alida hullumeelne energia, armastus ja seks. Pealegi olid nad mõlemad eurooplased. Et Alidal oleks võimalik Ameerikas elamisluba saada, abiellus Gábor temaga. Oma itaalia sarmi ja seksapiili kasutades leidis Alida peagi tööd. Kord valmistas kostüüme ühele teatritrupile, kord moekaid rõivaid Soho boutique’ile, kuni sai tööd eriti väikse eelarvega sõltumatus filmis, mis linastus pisikestes kinodes. Pärast paari tormilist aastat abielu, mida nad võrdlesid õhupalliga, jooksis sellest õhk välja. Või oli Gábor Alida meelest liiga passiivne elulainetel surfama? Ühel õhtul korjas Alida oma kolm kompsu kokku ja otsustas Hollywoodis õnne proovida. Tal oli vähemalt üks film ette näidata. Alida oskas inimesi võluda, väsimatult aina uutele ja uutele ustele koputada, kuni üks neist avanes. Gus Van Sant otsis filmile veidi ebatavalise, euroopaliku stiilitundega kostümeerijat. Sealt algas Alida karjäär ja nüüd on ta üks Hollywoodi nõutumaid kostüümikunstnikke, kes töötab ainult tähtrežissööride suurtes stuudiofilmides. Alida sai lapse ja ostis paar maja Los Angelese eri linnaosadesse (lootuses, et pärast järjekordset maavärinat jääb vähemalt üks neist püsti). Ta on sportliku ellusuhtumisega, mille on saanud nooruses harrastatud tennisemängust. Tennise mängimise oli ta pooleli jätnud seitsmeteistkümneselt, kui otsustas eelistada kunstiõpinguid. Itaalias on iidsest ajast saadik olnud kunst täis elu ja elu täis kunsti.
Sisenen autoga Paramount Studiosi võlvidega peaväravast Melrose Avenuel. Vahiputka kõrval peatun.
„Teie nimi, palun. Kelle juurde?” Noormees naeratab. Kindlasti soovib temagi näitlejaks saada, nagu iga ettekandja või autodeparkija siin linnas. Mulle ulatatakse kreemikal paberilehel plaan, millele noormees märgib tee kostüümilattu. Sõidan aeglaselt paviljonide vahel, lootes näha mõnda tuttavat või üksinda ringi uitavat staari. Ei või iial teada, kala peab alati olema valmis näkkama. Mu lahtine auto on äsja pestud ja mulle meeldib stuudio tagahoovis ringi uidata. Seekord ei kohta ma kedagi ja jõuan kokkusaamisele õigeaegselt.
„Ilmar… Ilmar…!” hüüab Alida mind nähes rõõmsalt ja naeratab laiaekraanilist naeratust. Ta oskab inimesi tervitada: sa usud, et sinu nägemine on ta suurim rõõm. Kuid ma olen näinud, et ta käitub niimoodi kõigiga.
Kallistame. Ta naerab kõlavalt: „Ilmar, kuidas läheb?” Vähemalt ei ole see naer nii kunstlikult läbinähtav nagu enamik smiling’uid. Alida paneb tervitusse tükikese Itaalia päikest ja võib-olla on ta ikka ja uuesti oma vanu sõpru kohates tõepoolest õnnelik. Ka teda on meeldiv emmata. Pastasöömine annab itaallannadele kena rinnajoone.
„Ma mõtlesin, et sulle meeldib siit läbi tulla, selle asemel et peaksime stuudio einelaua valgeid seinu vaatama.” Ta osutab käega lõpututele rõivaridadele. „Vaata, mis siin ripub! Kogu Hollywoodi ajalugu. Vaata seda siidi! Katsu seda tafti! Olid siis aga materjalid… Missugune õmblustöö! See on Katharine Hepburni kleit „Aasta naisest”.”
Vaatan, imestan ja hingan sisse vanade riiete kopitushõngu. Räägin Alidale oma kohtumisest Hepburniga „Hollywoodi legendi” filmimise aegu.
„Nüüd kannab ta alati midagi oranži, kas oranži rullkaelusega sviitrit või oranži salli, et näole jumet lisada.” See vana kleit on hall. Ka filmid olid mustvalged.
Katharine Hepburn oli meie väikese võtte puhuks tõusnud hommikul kell viis. „Enne võtet tõusen ma alati vara. Kardan ja pabistan, kas ikka suudan olla nii hea, nagu ma tahan.” Ta oli ainuke Hollywoodi daam, kes oli teeninud neli Oscarit, kuid ikka veel tundis hirmu, ikka püüdis olla parim. Kas me kõik oleme eneseületajad, perfektsusehullud, töönarkomaanid, kes siin linnas läbi lüüa suudavad? Katharine Hepburni pika karjääri puhul ei olnud see juhus ega moenarrus: et nii kaua vastu pidada, pidi olema tõeliselt hea.
„Mina ei pabista enam,” lausub Alida. „Ma ei võta tööd isegi enam tõsiselt. Vaata neid filme! Mina neid vaatamas ei käi. Ma ei taha oma maitset rikkuda ega loe isegi enam stsenaariume, vaid lasen need oma assistendil läbi lugeda ja sisu mulle ümber jutustada…”
Äkki peegeldub ta näolt väsimus, mingi allasurutud resignatsioon.
„T-särke ja teksapükse võib iga loll näitlejale selga panna. Vaata, mis on juhtunud meie riiete, meie filmidega! Oh, mamma mia!” Ta paneb käed nagu palveks kokku: „Kui olen küllalt raha teeninud, tahan minna tagasi koju. Tahan teha kostüüme Teatro dell’Operale, La Scalale… Mu hing sureb siin varsti. Päästa mind!”
Emban Alidat ja kinnitan talle, et iga Euroopa kostüümikunstnik kadestab ta tööd. Olla oma ala parim, töötada Gus Van Santi, Oliver Stone’i, Curtis Hansoniga…
„Aga
