nii hästi küll ei läinud. Ööpäev ringi navigatsiooniks avatud Trollhättani kanal ja Vänerni järv läbitud, jõudsin Göta kanali esimese ja täiesti suletud värava taha. Ju nad hommikul vara pihta hakkavad, mõtlesin. Kuid kui ka hommikul oli lüüs suletud, tegin mureliku telefonikõne Göta kanali kontorisse, kust kuulsin õudusega, et lüüsi läbimise soovist tuleb kolm päeva ette teatada. Nii hull see asi nüüd ka ei saa olla, lohutasin end, asudes lüüsirahvast ära rääkima. Sotsialism on aga Rootsis siiski nii tugevalt juurdunud, et ei aidanud ei kõneoskus ega ka pakutavad rahasummad. Lüüs jäigi kolmeks päevaks suletuks! Seevastu neljandal päeval ilmus tore vanapaar (hiljem asendati nad ühe tragi punapäise tütarlapsega), kes andis edasiliikumiseks tõepoolest oma parima. Olles kolm päeva lüüsivärava taga passinud ning laeva voolutarbimiseks kohandamata sadama ( ja peaaegu ka küla) korduvalt pimedaks jätnud, ei ole mul ühtegi halba sõna öelda ei sealsete lüüsiseinte, kinnituste ega automaatika kohta. Kas siis päris ihuüksi või kõigest ühe meeskonnaliikme abiga sujus laeva tõstmine/langetamine lüüsis peaaegu et mängeldes, kusjuures aega jäi üle ka lüüsiväravate avamiseks ja sulgemiseks. Göta kanali lõpuosa kulges mul ühe blondi ja piisava kogemuseta meeskonnaliikme seltsis, mis põhjustas nii mitmeidki situatsioone. Näiteks oli maalilise kanali keskosas üks veekogu, mille ääres puhkepaik ja söögikoht. Olles lõunasöögi lõpetanud, jäin baaris olijatega veel paari sõna vahetama. Kui kai äärde jõudsin, avanes kurbnaljakas pilt – kas soovist pealtvaatajate ees esineda või mõne uitmõtte ajel oli kaaslane paadi kai küljest lahti päästnud ja hoidis otsi peos. Puhus nõrk tuuleke ja suure purjepinnaga paat eemaldus kaist. Jõudu jätkus otste hoidjal vaid nii paljuks, et püsida ise umbes 45-kraadise nurga all vee kohal ja paati ikka veel kinni hoida. Ei kuku vette, aga ega end tagasi sirgeks ja kai peale enam ka ei saa. Ja lõbusad rootslased vaatasid aga muudkui pealt ning võib-olla olid juba jõudnud kihlveogi sõlmida: kukub vette, ei kuku? Õnneks oli paat varustatud kaugjuhtimispuldi abil juhitavate vööri- ja ahtripõtkuritega. Lüüsitasin nad kaldalt puldiga sisse ja paat tuli kuulekalt, külg ees, kai äärde tagasi. Milline pettumus!
Teine juhus oli Söderköpingis, kus, olles juba peaaegu sildunud, lakkas äkitselt üks ja seejärel teine mootor töötamast ning paat hakkas ees olevale väikesele purjekale vööriga ning eriti veel vööris asuva raske ankruga peale vajuma. Kusjuures midagi teha ei olnud võimalik. Õnneks oli parasjagu perega einet võtva rootslase reageering kiire ning ta suutis mu vööri tagasi hoida. Selgus, et meeskonnaliige oli otsa küll kaisse kinnitanud, kuid paadist pingutamata jätnud ning mis kõige hullem, ülejäägi vette visanud, mis kohe ka propelleritesse kinni jäi, põhjustades mootorite seiskamise. Juhtub hullematki! Ilm oli ilus, rahvas jalutas linnapromenaadil või nautis välikohvikutes sööki/ jooki ja mina pidin kogu selle publiku ees kanali sopasesse vette sukelduma. Nähtavus nullilähedane! Käsikaudu mässisin nööri propellerite küljest lahti, kuni ei saanud enam muda tõttu aru, kus on mis ja mis on kus. Otsustasin veest korraks väljuda ning põrkasin vastu kanali põhja. Ülesmineku asemel olin läinud hoopis allapoole! Sellest tekkinud paanikas ei saanud enam üldse aru, kus on paadi vöör, kus ahter, kuspool on kai ja kuspool kanali keskpaik. Lõpuks sain siiski välja, istusin tükk aega kai peal ja mõtisklesin, kas ma pean tõesti veel korra paadi alla minema! Teisel korral õnnestus siiski ots lahti päästa ja propellerid taas liikuma saada.
Göta kanali idapoolne ehk Läänemere-poolne osa on väga maaliline ning seetõttu ka väga populaarne paadimatkajate seas. Göta kanalit ennast kutsutakse aga tihtipeale ka lahutuste kanaliks ja seda eriti kanalit külastavate soomlaste tõttu: stressis perepea hüüab oma paadi juhtkangide tagant abikaasale: “Hyppä, perkele, hyppä!” (Hüppa, kurat, hüppa!)
Emotsionaalne abikaasa hakkab otsaga kaile hüppamise asemel hoopis nutma, et uäää, sa ei armasta mind enam! Kui kanal läbitud, siis ongi lahutus käes.
Seetõttu soovitan algajaile kapteneile enne Göta kanalisse sisenemist oma meeskonda/naiskonda vastavalt instrueerida: kapten annab järske korraldusi vaid ohutuse tagamiseks ning selles ei ole mitte midagi isiklikku. Ning miks mitte ka iga kord pärast edukat sildumist oma armastust veel ja veel kord üle kinnitada?
NÕUANDEID KANALIS LIIKUJAILE
Pikkadel merereisidel käinud teavad, et tihti on kanal lühim, ohutuim jamugavaim tee paadiga ühest kohast teise jõudmiseks. Vahel on kanalisõit ise võetud lausa reisi eesmärgiks. Et veekogudes, mida kanal ühendab, võib veetase erineda, ongi kanalites kasutusel lüüsid. Allpool annan mõned nõuanded, mida järgides läheb kanalis ja lüüsides liikumine libedalt.
KORRALIK VARUSTUS ENNEKÕIKE
Vendrid. Enne kanalisse minekut tasuks varuda piisav hulk vendreid. Need kaitsevad paati vastu kanali seina põrkamise ja kriimustuste eest. Vahel võivad kaid ja lüüsiseinad olla üsna madalad, seepärast tuleks mõned vendrid paigutada veepiirile. Soovitaksin kasutada võimalikult vanu vendreid, sest lüüsimise ajal saavad nad kõvasti räsida. Vahel on aga kaid koguni nii madalad, et veetase on kaiga samal tasapinnal. Täis puhutavad vendrid sel juhul enam vees ei püsi ja laeval on oht kaldale sattuda. Sellisteks puhkudeks soovitan kasutada uputatavaid vendreid ehk teisisõnu kanda paari autorehvi alati pardal kaasasTõsi, tuleks meeles pidada, et tihtipeale on uppuvate vendrite lüüsis kasutamine keelatud. Siis tuleb seda vajadusel teha salaja! Ei tee paha ka paari ca kahemeetrist lapikut puuplanku kaasas kanda. Neid saab asetada kai poole üle vendrite, et noid säästa ja koormust ühtlasemalt jaotada. Lüüsisein nühib sellisel juhul planku ja mitte vendreid. Plankude abil pääseb hõlpsamalt maale ning neid võib kasutada kaahtri või vööri kaist või kanaliservast eemalhoidmiseks, kui kai veealune osa on madal või ulatub liialt väljapoole.
Tihti teevad kanalis liikujad selle vea, et kinnitavad vendrid vaid paadi kaipoolsele pardale. Õige oleks paigutada need ka teisele küljele, et vältida naaberpaatide vigastamist juhul, kui lüüsimist ootavad paadid paigutatakse tihedalt külg külje kõrvale seisma.
Valmis tuleks olla ka ootamatuks seismiseks vasakpoolse lüüsiseina ääres ja sel juhul on vendrid vasakpardas lausa hädavajalikud. Vendreid peaks paigutama nii madalale kui kõrgele, et olla valmis igaks elujuhtumiks.
Köied (otsad) peavad olema heas korras ja piisavalt pikad. Ahtriots peaks olema 6–8 meetrit pikk ja kinnitusköis või vööriots 8–10 meetrit pikk. Kuna purjejahtide vööriots kinnitatakse veidi teistmoodi, peaks see veel pikem olema.
Päästeveste soovitatakse kanalis sõites kanda kõigil, kuid lastele on laeva pardal päästevesti kandmine lausa kohustuslik. Veevool või veest raskeks muutunud riided võivad lüüsimise ajal vette kukkudes vee alla kiskuda. Päästevest hoiab inimese kenasti veepinnal ja teda on lihtne välja õngitseda.
LÜÜSIMISE REEGLID
Tavaliselt on lüüsid automaatika abil mehaaniliselt juhitavad, lüüsivahil tuleb lüüsivärava avamiseks või sulgemiseks vaid nupule vajutada. Siiski võivad mõned vanemad lüüsid olla ka käsitsi (näiteks kangide abil) juhitavad ja sel juhul tuleb kellelgi laevasõitjatest minna kaldale appi lüüsiväravaid avama.
Kui olete nagu kord ja kohus lüüsis sees, tuleb paadi mootor välja lülitada, sest heitgaasid võivad kauemaks lüüsi püsima jääda ning teisi sõitjaid häirida. Samuti on lüüsides keelatud suitsetamine, kuna bensiiniaurud võivad süttida.
Tava on selline, et paadid lahkuvad lüüsist samas järjekorras, milles nad sisenesid.
LÜÜSIMINE ÜLESPOOLE
Ülespoole lüüsimine on aega nõudvam ja keerulisem kui allapoole lüüsimine. Kui teie alus ei ole lüüsivärava taga ainus ootaja, tuleks jälgida lüüsivahi juhiseid – kuhu oma paat paigutada ja millal lüüsi siseneda. Kuna lüüsiväravate avamine toob endaga kaasa tugeva veevoolu ja keerised, paigutatakse suuremad laevad tavaliselt ettepoole ja väiksemad
