jõuab paadiga Tallinnast oluliselt kiiremini kui näiteks Haapsallu. Kogu Soome rannikut kaitseb graniitsaarestik, mis moodustab omamoodi labürindi. Katse ja eksituse meetodil seda siiski avastada ei saa, sest veepealse keerdkäiguga sarnane labürint peitub vee all ja seda paadimatkajale üsna ohtlikel sügavustel.
Soome merekaart näeb esmapilgul niivõrd kirju, et seda on võimatu jälgida. GPS-positsioneering ei aita kah kuigipalju, sest lähivaate puhul näeb küll laeva asukohta, kuid nii kaotab kiirelt orientatsiooni, kaugvaate puhul ei saa aga üldse enam millestki aru. Kel võimaldab kaardiplotter kahes kaardimõõdus pilti korraga ette kuvada, sellel soovitan plotteri ekraani pooleks jagada ning kummalgi poolel eri mõõtkava kasutada, nii lähi- kui ka kaugvaadet. Kaardiplotteril võib marsruudi planeerimine võtta aega terve päeva, soovitav on kasutada märgistatud teid, mida kutsutakse väylä’ks, või siis lihtsalt tõmmata üks punane sirgjoon reisi lähtepunktist reisi sihtpunkti, nii saab vähemalt aimu, millises suunas liikuda tuleb.
Soome on tõeline paadiparadiis, eriti Turu saarestik ja Ahvenamaa. Tuhanded väikesadamad, fantastiline loodus, kõikjal ootamas saunad ning vapustavalt hea söök ja jook. Eriti augustikuus, vähihooajal! Selle kõige kirjeldamine vääriks eraldi raamatut, mistõttu piirdun vaid ühe diplomaatilise seigaga, mis juhtus teel Helsingist Tallinnasse.
LORDMEERIGA MEREL
Tallinna oli külastamas Inglise hierarhias kuninganna, peaministri ja parlamendi spiikri järel neljas mees, lordmeer. Seda tiitlit, mis peaks meie keeli vastama vist Londoni linnapea või linnavolikogu esimehe omale, kandis tollal ehk aastal 2004 lord Robert Finch. Inglise saatkonnal Tallinnas tekkis idee, et lordmeeri võiks Helsingist Tallinnasse tuua kaatriga. Nii startiski ühel ilusal päikesepaistelisel maipäeval Tallinnast “Jenny VI”, pardal suursaadik Nigel Haywood abikaasaga ja atašee William Elliott abikaasaga. Williami poolatarist abikaasa Daria oli viimaseid kuid rase. Ülesõit läks sujuvalt ja viperusteta. Näis, et Soomes meid juba oodati. Eesti oli just värskelt astunud Euroopa Liitu ning Soome tollil ja piirivalvel oli kavas eestlaste kallal oma vägitegusid korda saatma hakata, ilma et Eesti või Soome ametivõimud sellest väikelaevnikele, uutele Euroopa Liidu kodanikele, millegagi märku oleksid andnud. Siiski, mõni märk oli juba õhus ja sellest võis ka eelmisest salakaubavedajaloost lugeda. Kuna Eesti ei olnud siis veel Schengeni viisaruumi liige, tuli Soomes minna Suomenlinna väikesaarele, et läbida seal passikontroll.
Tavaliselt lahke Soome piirivalvur, kelle abiga olin kümneid sisenemisi-väljumisi teinud, küsis kivistunud näoga isikut tõendavaid dokumente ja paadipabereid. Seejärel kadus mees umbes tunniks ajaks ära! Ilm jätkuvalt ilus, võtsime paadi pardal päikest ja nautisime kaasa võetud roogi. Mingist hetkest alates muutus olukord siiski kergelt ebamugavaks, ikkagi suurriigi diplomaadid pardal.
Lõpuks piirivalvur tuli ning küsis veelgi kivistunuma ametnikunäoga laeva Euroopa Liidu käibemaksu tasumise tõendit. Seda kõigest mõni päev pärast Eesti astumist Euroopa Liitu, kui kellelgi, isegi mitte tavasoomlastel, ei olnud taolisest tõendist aimugi.
Aga minul, tänu Euroopas ringiseilamisele, oli! Kerge liigutusega võtsin dokumendimapi vahelt tollideklaratsiooni, mille ma mõni päev tagasi suure vaevaga Eesti maksu- ja tolliametiga klaariks olin saanud, samuti ingliskeelse tõendi, et maksevõlgnevusi pole, ja käibemaksuraha ülekande koopia. See oli esimene kord elus, kui mul ühest ametnikust tõepoolest ka kahju hakkas!
Vaene mees läks näost algul täiesti halliks ja siis lausa roheliseks, pigistas kokku surutud huulte vahelt:
“Hyvää,”tõmbas pea õlgade vahele ja astus laevalt maha. Et aga triumf veelgi täiuslikum oleks, palusin tal oma ülemustega kohe ühendust võtta. Selgitasin, et mul on Inglise suursaatkond pardal, me läheme Helsingi kesklinna Inglise neljandat meest peale võtma ning kuna nad on siin Suomenlinnas mu ajakava täiesti sassi ajanud, siis ilmastikuolude ja saabuva pimeduse tõttu pole mul vähimatki võimalust Soomest väljumiseks siia tagasi tulla. Ma palusin, et riigist väljumine vormistataks Helsingi Katajanokka sadamas või muidu ma sõidan lihtsalt minema ning tekitagu aga pealegi diplomaatiline skandaal, kui tahavad. Kokku lepitud kellaajal seisidki valgetesse särkidesse riietatud Soome piirivalvurid valveseisangus Katajanokka kai ääres. Saabus rohkearvuline lordmeeri kaaskond veelgi rohkearvulisema pagasiga. Pagasit oli tõesti nii palju, et üks kajut sai maast laeni täis. Ilm kiskus juba tõepoolest veidi tuuliseks, mistõttu, passikontroll sooritatud ja kerge auring Helsingi lõunasadamas tehtud, asusime tagasiteele.
TUULESUUND ON SÜÜD!
Lordmeeri nooremapoolne pressiesindaja oli silmanähtavalt närvis. Ta küsis mu käest korduvalt, kas ma ikka olen litsentsiga paadijuht ning kus asuvad päästevestid. Seevastu lordmeeri vanemapoolne mõõgakandja oli väga elevil. Ta näitas mulle rahulolevalt oma uut liiki randmepaelu, mida kasutatakse merehaiguse vastu. Mul on endal aeg-ajalt samasugused, ainult et ilma vilkuva punase tulukeseta, mis näitab survetugevust. Paadi kõikumine lööb nimelt tasakaaluorganid sassi ja sellele järgneb okserefleks. Seda saab ära hoida, kui süüa ja mitte juua, silmapiiri vahtida, värske õhu käes olla. Kui nendest tegevustest pole abi, siis võetakse tablette. Kuna tablette kiputakse võtma tavaliselt, kui on juba liiga hilja, siis nad ei aita. Mõnevõrra abi saabki nendest randmepaeltest, mis suruvad randmekõõluste vahele väikese plastmasskuulikese, meenutades sellise akupunktuuriga ajule, et mõlemad inimkehapooled on olemas. Usk nendesse paeltesse on tavaliselt see, mis lõpuks tulemuseni viib. Kõige kindlamalt hoiavad aga väikelaevas pöörituse ära sellised lihtsad tegevused nagu juhtimine, vastutus, teiste eest hoolitsemine jne. Niisiis, nähes, kuivõrd hästi on lordmeeri kaaskond reisiks valmistunud, muutusin ise ka palju rahulikumaks. Kusjuures lordmeer ise ja tema abikaasa olid täiesti rahulikud, mis on ka kõige tähtsam.
Tuul aga muudkui tõusis ning laine samuti. Helsingi majaka juures hakkasid lainepritsmed üle paadi lendama, mistõttu tuli väljast juhtimine lõpetada ning ülemiselt tekilt siseruumidesse siirduda. Soome lahel on tuul ja laine tavaliselt ühelt poolt ehk läänest, kurss Tallinna poole on aga mõistagi lõunasse ehk süüdi. Seega, tugev külglainetus! Sellises olukorras tuleb ikka vöör trimmidega üles tõmmata ja kiirust juurde panna. Paat hakkab lainetel surfama, kõikudes küljelt küljele ja muutes alatasa suunda, mida autopiloot korrigeerib. Ega ei läinudki kaua aega, kuni kellelgi kõrgest seltskonnast süda pahaks läks. Kuna sellistel puhkudel läheb tavaliselt ka kõigil teistel süda pahaks, siis jagasid meeskonnaliikmeteks olnud abikaasa Krista ja tütar Kärt oranžid kilekotid välja. Oranž on lihtsalt üks ilus värv!
Pressi- või pr-esindaja, kes juba reisi alguses mult juhilube küsis, läks ilmselgelt närvi. Mingit erilist põhjust küll polnud ja laine polnud sugugi nii suur ega ohtlik, aga tuuleklaasist käis ta kogu aeg üle, kojamehed töötasid ja seltskond oli salongi kogunenud. Välja arvatud mõõgakandja, kelle randmepaelad polnud kuigi tõhusaks osutunud ning kes oli vöörikajutisse pikutama suundunud. Kahjuks oli see suur viga, sest sellistes tingimustes loobib laine laevavööri kõige enam, nii et vaeseke võis end seal alatasa kajuti laest leida.
Niisiis, pressiesindaja oli närvis ja hakkas nõudma, et ta läheb välja ülemisele tekile värske õhu kätte. No ega minul ei olnud aega temaga tegelda, tuli ikkagi ette vaadata ja laeva juhtida. Ütlesin, et mingu aga pealegi, pangu päästevest selga ja katsugu laevas püsida. Vestid olid sohva all, nagu ma talle reisi alguses ju näitasin.
Mõne aja pärast seisis see pr-mees keset salongi, koeravest seljas ja sos Grab Bag hardunult süles. Grab Bag on see kotike, mis viimasena, kui laeva enam päästa pole võimalik, kaasa haaratakse, et merre või parimal juhul päästeparve viskuda.
Ülejäänud seltskond oli siiski väga rahulik ja eriti vapper oli lapseootel Daria.
LORDMEER
