puhkudeks peab paadi pardal olema kummipaat, millega ots näiteks lähedal asuva poini viia. Mõeldud, tehtud! Niipea, kui hakkasime paati välja sikutama, kostis kaldalt hurjutamist: “Lõpetage kohe ära! Te sikutate meie kanalit tähistava poi paigast.”
Teine võimalus oli ankur kaugemale välja vedada ja siis ennast ankru abil lahti tõmmata. Olime seda just tegemas, kui keegi külamees oma aerupaadiga ligi aerutas.
“Mis viga, ei saa paati lahti või?”
Astus siis oma pikkades kummisäärikutes madalikupoolsesse külge, põlvist saadik vette ja lükkas kuuetonnise kaatri kerge liigutusega madalikult lahti…
Minu maha sõidetud vinte saab näha Haapsalus Grand Holm Marinas. Neist igaühel on oma kordumatu lugu. Merd saab õppida sõitma siiski vaid merd sõites, ja merekaartide, lootsiraamatute ning navigatsioonitehnika areng on teinud meresõidu ohutuks ja nauditavaks.
Kõige suurem oht, mis tänapäeval siiski veel varitseb, on arvamus, et nüüd oskan juba piisavalt ja juurde õppida pole enam midagi.
PAADIGA SUKELDUMA
Olles sellisel kombel ja õnneks vaid vee peal seigelnud, tekib paratamatult soov ka vee alla vaadata. Oli ju see valdkond samuti aastaid keelatud ja spioonifilmide kaudu omamoodi müstifitseeritud. Mõnikord on paadimehel vee alla minek aga lausa vajalik!
Sukeldumine ei ole siiski naljaasi ning veesügavustes varitsevad algajat mitmedki ohud. Sestap on vaja läbida kursused, saada nõndanimetatud padi või muu litsents, muretseda varustus, ning alles siis vette!
Maailmas on harrastussukeldumine ülimalt hästi organiseeritud ning turismi lahutamatu osa. Tuhanded sukeldumiskeskused pakuvad põnevaid veealuseid marsruute nii algajaile kui edasijõudnuile, nii omadele kui välismaalastele, nii delfiinide sekka kui ka vrakkidele. Tänapäevane sukeldumisvarustus on konstrueeritud töökindlaks, lihtsaks ja turvaliseks. Siiski ei saa ega tohi kusagilt akvalangi lihtviisil osta ega laenutada spetsiaalseid kursuseid läbimata ning vastavat litsentsi esitamata. Maailmas on üks tunnustatuim rahvusvaheline sukeldumisluba padi-nimelise organisatsiooni väljastatav litsents. Vastava padi kursuse võib soovi korral läbida Eestis ning koos vajalike oskus- ja ohutusnõuetega omandada ka rahvusvaheliselt aktsepteeritud sukeldujaeetika teadmised.
Ise lõpetasin Eestis alustatud padi sukeldumiskursuse Punases meres Eilatis ja padi organisatsioon saatis mulle litsentsi postiga tagantjärele Eestisse. Esimene merreminek Eestis toimus aga Pirital Merivälja muuli lähedal. Vast ostetud varustus kaasas, läksime poja Keiduga paadiga merele, et seal uut ostu proovida. Juba hämardus, mistõttu väga kaugele Pirita sadamast polnudki soovi minna.
Valisime juba sobiva koha välja, kus end märjaks kasta, kui nägime eemal kedagi kummipaadis ärevalt kätega vehkimas. Vist vajavad abi, oli esimene mõte. Suunasime oma paadi nn abivajajate suunas, kuid need ei lõpetanud vehkimist. Olime juba päris lähedal, kuid vehkijad vehkisid üha ägedamini. Aga mis siis, kui nemad on samuti sukeldujad ja keegi neist on parasjagu vee all, turgatas pähe uus mõte. Lülitasin paadi mootorid neutraali ja mõne aja pärast panin igaks juhuks ka tagurpidikäigu sisse. See oli viga, sest üks mootor seiskus ning seejärel tegi sama ka teine. Selgus, et Pirita sadama kapten oli tulnud hämaruses kalavõrke välja panema ja ühte sellisesse võrku me parasjagu kinni jäimegi. Ega’s midagi, oligi hea võimalus uut varustust proovida, rõõmustasime koos pojaga. Kähku varustus selga ja kahekesi vee alla. Sukelduma peabki alati kellegagi koos, et teineteisel silma peal hoida. Niipea, kui vette laskusime, jäin oma varustusega kalavõrku kinni. Võrku oli kohe igal pool ümberringi ja seda lahti mässides nägin, et tegu on täiesti lõputu asjaga, mis kaob kuhugi põhjatusse sügavusse. Oli täiesti selge, et ise oma jõududega ma sealt võrgust välja ei saa, sest seda tegevust proovides olin end juba parasjagu ja väga ohtlikult sisse mässinud. Õhku jätkus vaid tunniks! Kõige parem taktika näis olla liikumatult ja samal ajal lõikas Keith mind sukeldumisnoaga sealt võrgust perimeetrit pidi välja. Mulle jäid külge vaid mingid võrguräbalad, samal ajal kadus suur võrk ise kuhugi hämarusse. Selleks ajaks oli aga Keith ise võrku jäänud, mistõttu tuli protseduuri korrata, ja sedapuhku läks minu tuliuus sukeldumisnuga mängu. Välja pääsesime! Lugu lõppes sellega, et pidime sadamakaptenile rikutud võrgud veel väljagi maksma.
Teist korda läksime sukelduma Aegna saare juurde. Ei läinudki kaua aega, kuni saabus piirivalvelaev, mis meist peaaegu otse üle oleks sõitnud. Arvestades, et Keidul läks raskusvöö lahti ja vajus põhja ning me kaotasime teineteise silmist, oli olukord niigi ärev. Selgus, et sealsamas lähedal olla mingid laevavrakid ning et Eestis on vastu võetud kultuuriministri määrus, mis keelab isegi nende vaatlemise, katsumisest rääkimata. Keegi olla meie peale kaevanud ka.
Nõukogude ajal priviligeeritud arheoloogide hädakisast inspireeritud valitsuse määrus oli tegelikult oma olemuselt vastuolus põhiseadusega. Selle koostas tolleaegne filoloogist kultuuriminister Peeter Olesk, kusjuures juriidiliselt niivõrd kirjaoskamatult, et praktiliselt igat Pirital või Kakumäel vette minevat ujujat oli võimalik kahtlustada loata sukeldumises või millegi otsimises ning militaarjõudude toel veest välja tuua. Sama loogikaga jätkates võinuks ajaloopärandi rüüsteretkede hirmus ka Tallinna vanalinnas jalutamise ja miks mitte siis juba ka kalmistute külastamise keelustada.
Padi litsents, millest eelnevalt juttu oli, reguleerib muuhulgas ka vrakkidele sukeldumist ja vee alt esemete väljatoomist. Oma olemuselt on need reeglid ülilihtsad: vee all võib kõike vaadelda, kuid mitte puutuda, vee alt ei tohi midagi välja tuua. Sama reegel on näiteks Norras vormitud seaduseks, mida igaüks võib Interneti vahendusel lugeda – vrakkidele võib igaüks, sealhulgas ka välismaalased, igal ajal sukelduda, keegi ei pea oma sukeldumistest kedagi informeerima, vrakke võib ainult vaadelda, kuid mitte puutuda, ning vee alt ei tohi harrastussukeldujad esemeid välja tuua. Ka maailmas kõige rangemalt reguleeritud Ahvenamaal, kus käisin kohaliku instruktoriga laevavrakile sukeldumas, kehtivad samad põhimõtted. Vrakisukeldumine on allveeturistide meelisala Kariibidest Taini, kuid sukeldujate paradiisiks peetakse siiski Punast merd oma kristallselge vee, korallide ja mitmesuguste mereelukatega. Sukeldumisvarustuse laenutaja-instruktor Haim Eilatist peab kiivalt silmas, et turistid vee alt koralle välja ei tooks, sest ta tahab ka kümne aasta pärast samas kohas oma äri ajada ning turistidele veealuseid koralle vaatamisväärsustena pakkuda. Miks ei võiks ka Eestis asjad samamoodi korraldatud olla?
Tänu piirivalve sellisele vahelesekkumisele saigi põhjalikumalt ka vrakisukeldumise vastu huvi tuntud ja vastav litsents muretsetud. Litsents käes, läksime jälle Aegna juures vette. Otsitavat vrakki ei leidnud, küll aga avastasime koordinaatidel 59 36´26˝N, 24 43´85˝E merepõhjas mitmesugust üsna värske moega laskemoona, mis lisaks sukeldujatele on ohtlik ka sinna piirkonda sattuvatele või seal ankurdavatele väikelaevadele. Oli mitmeid mürsukaste, kus justkui tuliuued haljast pronksist mürsud sees. Samuti padrunikaste. Ja ennäe, taas saabus piirivalve! Nemad ega ka merevalvekeskus ei tahtnud nimelt tunnustada muinsuskaitseameti väljastatavaid litsentse, sest keegi meremuuseumi tegelane olla selle ära keelanud. Oli üllatav kuulda, et Eesti piirivalve allub meremuuseumile!
Piirivalvelaeva eskordi saatel saabusime Piritale ning palju ei puudunud, et oleks ka laskmiseks läinud, kuna keeldusin ogarustega tegelemast ja piiripunkti kaasa minemast. Tegin hoopis raporti, et meie nähtud militaarsed ohud lebavad vabalt merepõhjas. Tegemist oli ju Aegna saare tipuga, millest navigeerivad mööda Soomest Eestisse suunduvad väikelaevad. Oli ilmselt aja küsimus, millal mõni neist madalikule sõites mürskude otsa satub või millal mõni neist maalilises kohas ankru keset padrunikaste vette viskab. Aga loomulikult ei huvitanud see teema kedagi. Mõned aastad hiljem uhtus meri ühe mürsu Aegna randa, kus koolinoored selle lõkkesse viskasid…
Selgus,
