meile mingit raskust tollal veel üsna puudulikult tähistatud Voosi kurgust läbi minna ja kurss Haapsalu liinidele võtta. Nüüdseks olen Haapsalusse sisenenud sadu kordi, nii päeval kui öösel, nii vihmas kui udus, ja ikka ei suuda ma uskuda, kuidas see ikkagi võimalik oli, et me esimese korraga nii hästi Haapsalusse sisse pääsesime. Tegemist on ikkagi Eesti ühe madalaima ja raskesti navigeeritavaima piirkonnaga.
Seevastu järgmisel päeval, Haapsalust Pärnu poole minnes, ei läinud meil enam sugugi nii hästi. Ikka sellelesamale 1: 100 000 mõõtkavas kaardile joonistasime marsruudi, mis kulges mööda mitte alla 2 meetri sügavust vett. Nimbuse süvis oli 1,1 meetrit, seega pidanuks olema turvaline küll. Lääne-Eesti saarestikus ei tasu aga alla 5-meetrises vees ilma detailse merekaardi või lootsiraamatuta sõita. Neid siis veel ei olnud.
Minna lääne poolt Rukkirahule, sealt, kus kulgeb suur praamitee, tundus kauge ja ebaloogiline. Seetõttu joonistasime teekonna Rukkirahu ja mandri vahelt läbi.
Tõenäoliselt sealt pääsebki läbi, aga mitte sellise merekaardiga, mis meil oli. Igatahes mäletan kahte laidu, üks vasakut ja teine paremat kätt, ja linde laidudel päikest võtmas. Keskel pidanuks kaardi järgi olema 2 m vett, aga korraga paiskus Nimbus üles, põhja alt käis läbi tumeda kõlaga mütsatus ja paat langes teisel pool laidusid taas vette. Läbitud! Paraku oli merepõhi, ehkki liivane, rikkunud propelleri ja paadi põhjast immitses veidi vett. Teha polnud midagi, tagasi ei tahtnud minna ja nii jätkasimegi rikutud tujuga teekonda Pärnu suunas. Teel kirusime nii ennast kui ka algelisi merekaarte. Isegi maanteekaardiga olnuks turvalisem sõita!
Sellest esimese vindi mahasõitmisest on tänaseks saanud legend. Oleme seda lugu korduvalt rummiklaasi taga ka teistele paadimeestele pajatanud, kusjuures suust suhu edasi kantuna on see legend asunud elama oma iseseisvat elu.
Näiteks: kümme aastat hiljem on väikelaevnik Tõnis Palts, asudes kaitsma oma erakonnakaaslaste merekoolitusäri, kus väikelaevnikud peaksid iga natukese aja tagant kallitel kursustel ja mõttetutel eksamitel käima, esitanud riigikogu infotunnis selle legendi järgmise versiooni (katkendid riigikogu stenogrammist).
Kõigepealt on kõnepuldis majanduskomisjoni esimees Mart Opmann:
“Lugupeetud juhataja ja head kolleegid!
Kolleeg Tõnis Paltsi komplektne muudatusettepanek on võrreldes eelnõu autoritega sisuliselt pöördettepanek ja muudab meresõiduohutuse seaduse veelgi karmimaks, kui see on täna kehtivas redaktsioonis…
Mõistes küll koolitajate muresid, ei pidanud komisjon põhjendatuks nõuete diferentseerimist lähtuvalt väikelaeva peamisest jõuseadmest – mootorist või purjest – ja väikelaeva kogupikkusest – kuni 12 meetrit ja kuni 24 meetrit.”
Seejärel on kõnepuldis Tõnis Palts:
“Lugupeetud riigikogu esimees, lugupeetud kolleegid!
Nimetatud seaduseelnõu osas märgiksin eelkõige natukene asjade tagapõhja. Selle muudatuse või selle seaduseelnõu üks eestvedajaid on üks mees, keda meie auväärne kolleeg härra Sester nimetaks kindlasti jõmmiks. Üks mees, kellel on 15 miljoni kroonine paat, sõitis esimest korda seda paati kasutades Tallinnast Pärnusse mööda merd, kasutades sealjuures maakaarti ehk maanteede kaarti. Loomulikult tegi ta endale poole miljoni eest kahju sellega, sellesama reisiga. Kihnu Jõnn kasutas merd sõites, nagu me mäletame, püksirihma, aga tal oli merekaart, ja ta ei sõitnud mitte kunagi karile. Milles oli vahe? Kihnu Jõnnil oli väike mereharidus. /…/
Tegemist on kahe põhimõtte põrkumisega: kas me saame merekultuuri arendada läbi jõmluse – iga mees võib teha, mida tahab, iga mees võib ükskõik millega minna merele – või on sellele vastand. See vastand oleks mereharidus igale mehele juba noorest peast. /…/
Eestis on tänu nõukogude võimule, veel kord kordan, tänu nõukogude võimule hästi välja arenenud noorte väljaõppesüsteem. Seda ei tasuks prügikasti visata, seda tuleks parandada. Selliste riikidega, kus on see asi vaba, ei saa neid asju võrrelda. Nendes riikides on olnud teistsugune kultuur, tõesti, vanematelt edasi antud asjad. Kui meil, vanematel, ei ole kultuuri, siis seda ei teki ka lastel.
Argument, et enamikus teistes riikides ei ole nii, ei ole miski argument.”
Toomas Hendrik Ilves, sõnavõtt kohalt:
“Ma räägin võib-olla lihtsalt, aga mulle väga meeldis Tõnis Paltsi väga sotsiaaldemokraatlik kõne, et riik peab hoolt kandma. Ma lihtsalt ei saa aru sellest, kui inimesel on 15-miljoniline paat ja ta sõidab sellega maanteekaardiga karidele, kas ta siis /…/ ei peaks ise oma tegude eest vastutama ja mitte lootma riigi peale, et too aitaks 15-miljonilise paadi sellest hädast välja. Aitäh!”
Riigikogu aseesimees Toomas Savi:
“Res Publica fraktsiooni ettepaneku poolt on 21 riigikogu liiget, 38 on vastu, erapooletuid ei ole. Ettepanek toetust ei leidnud ning seaduseelnõu 271 teine lugemine on lõpetatud. Tänan!”
Hmm, näib, et me oleme presidendiks valinud õige mehe? Mis puutub Tõnis Paltsi, siis ta on nii-öelda nelja silma all vabandanud, ehkki see vabandus nagu poliitiku vabandus ikka hiljem ebasiiraks osutus. Sellegipoolest ei hakka ma pikemalt lahkama Paltsi Gotlandi lähistel vindi mahasõitmise põhjusi ja üksikasju, vaid pöördun tagasi oma loo juurde.
Niisiis, jõudsime jätkuvalt 2,5 miljonit, mitte 15 miljonit maksva Nimbusega ühe mootori jõul ja aeglasel käigul Pärnusse. Kuna selleks ajaks polnud ma ikka veel taibanud, mis tung see rootslast Rolfi hotellitoa asemel paati ajas, kolisime Nimbusest oma kohvritega põhjalikult välja.
Tuukritööd läksid maksma paar tuhat ja Pärnu laevaremonditehas taastas ja tasakaalustas viie tuhande eest vindi. Merekaatril tekib igast väikseimastki propellerivigastusest ja ka mustusest tugev vibratsioon, mis võib pikemas perspektiivis viia ohtlike ja kallite vigastusteni. Pehme pronksvindi tasakaalustamine on täppistöö, mis nõuab nii head kätt kui ka häid seadmeid, ja õnneks olid Pärnus nii üks kui teine kenasti saadaval.
Paraku, sellega selle suve seiklused veel ei lõppenud. Pärnust tagasiteel otsustasime sisse põigata Munalaiule. Tundmatu, aga eksootiline sadam, suhteliselt hästi tähistatud sissesõidukanal, sügavus paraku teadmata. Kuulu järgi meetriste alustega igati navigeeritav. Vindi mahasõitmine veel liigagi hästi meeles, siirdusin ülima ettevaatlikkusega ja aeglasel käigul kanalisse. Pilk jälgimas kajaloodi ja käsi käigukangidel, olin iga hetk valmis oma otsust muutma. 2 meetrit, 1,5 meetrit, 1 meeter… Stopp! Edasi me ei lähe!
Niipea, kui ma paadi seiskasin, puhus külgtuul meid ainsa hetkega kanali serva madalikule kinni.
Erinevalt purjejahist on merekaatril madal süvis, lamedavõitu põhi ja kõrge pealisehitis, mistõttu väikseimgi tuulehoog paneb seisva paadi külgsuunas liikuma. Otsekui kelgu. Säilitamaks juhitavust, on vaja pidevat käiku, mis on aga omakorda ohtlik propelleritele, kui tegu on madala veega.
Tõenäoliselt oleks võinud rahulikult Munalaiu kaini edasi minna, sest kajaloodi andur asub umbes poolemeetrises sügavuses, paadi põhja all. Seega, kui kajalood näitab 1 meetrit, siis on sügavus tegelikult 1,5 meetrit ja 1,1-meetrise süvisega pääseb veel läbi. Aga selleks, et kindla peale minna, peab olema kohalik.
Niisiis olime nokk-kinni-saba-lahti-situatsioonis. Selleks, et liikvele saada, tuleks kasutada mootorit. See tähendaks aga värskelt remonditud propelleri lõhkumist. Proovisime vöörivindiga, mis
