huvi- ja lõbusõidulaevad on olnud pikka aega ja väga selgelt käibemaksustatud, mistõttu Euroopas ei nõuta nende kaptenilt ei juhi- ega ka registreerimistunnistust, vaid käibemaksu tasumise või käibemaksuvabastuse tõendit. Seoses Eesti astumisega Euroopa Liitu laienesid needsamad nõuded automaatselt ka Eesti lipu all sõitvatele laevadele ja väikelaevadele. Kade Soome toll varitses Eesti laevnikke juba päevi enne Eesti ühinemist el-iga, nõudes käibemaksutõendi ettenäitamist ja ähvardades laevu arestiga. Euroopa Liidu seaduste kohaselt võisid kolmandate riikide lipu all (nende hulka kuulus enne ühinemist ka Eesti) sõitvad laevad Euroopa vetes siiski takistamatult viibida ja seda kuni 18 kuud järjest. See (konkurentsi)eelis kehtis Eesti laevadele el-iga liitumiseni, kuid nüüd peaks olema ka Eesti laevaomanikul ette näidata käibemaksu tasumise või sellest vabastamise tõend. Seda tõendit tuleks tegelikult nõuda ka kõigilt Eesti vetes viibivatelt Euroopa Liidu alustelt, sealhulgas soomlastelt. Seda siiski ei tehta ning ka käibemaksutõendi vajalikkusest Euroopa vetes sõitmiseks meil kuigipalju ei räägita. Mõningatel juhtudel on laevnikel olnud abi laeva impordi tollideklaratsiooni (sad) esitamisest, kuid tihtipeale ei ole laeval sellist deklaratsiooni olemaski, sest kui laev läks tehasest otse kaugetesse välisvetesse, siis pole seda mitte mingil juhul olnud võimalik Eestisse importida ehk Eesti tollipiiril tolliametnikele ette näidata. Samas ei kohusta mitte ükski kehtiv seadus laevaomanikku Eesti lippu kandvat ja Eesti kohtuniku kinnistatud laeva Eestisse importima. Eriti absurdne oleks importida laeva, mis viibib Eestis ajast, mil laev ei olnud käibemaksuseaduse mõistes kaup. Seoses Euroopa Liitu astumisega jäi enamikul juhtudel ära see totter olukord, kus Eesti lipp oli otsekui maksulõks. Tänasel päeval piisab, kui näidata ette Euroopa Liidu ettevõtte arve ja selle põhjal käibemaksu tasumine. Vaid väljaspool Euroopa Liitu valmistatud väikelaevadega on neid sealt maalt otse ostes probleeme. Käibemaksu tasumise või vastava võlgnevuse puudumise tõendit on aga tänapäeva maksu- ja tolliametist isegi võimalik saada. Mis aga puutub Eesti lippu laevaahtris, siis peaks Eesti vähemalt selles osas oma silmad häbist maha lööma või siis laenuks saadud lipu Eesti üliõpilaste seltsile tagastama, sest seda lippu pole suudetud väärikalt kohelda.
KUIDAS MINUST SAI SALAKAUBAVEDAJA
Olen ettevõtja, kelle tegevusala on muuhulgas väikelaevandusega seonduv. Minu ettevõtted ei maksa ümbrikupalka ja lisaks mu firmade makstavale tasun isiklikult nii tähelepanuväärseid summasid, et mõned aastad tagasi saatis maksu- ja tolliameti peadirektor Aivar Rehe mulle igal aastal õnnitluskirju, et kuulun Eesti suurimate maksumaksjate hulka.
Oma väikelaevaäri olen üles ehitanud autoäriga samal põhimõttel: kliendid saavad proovilaevaga ehk demonstraatoriga teha proovisõitu ja seejärel otsustada, millise laeva nad endale tellivad.
Kevadel 2003 valmis Inglismaal proovilaev nimega “Jenny”. Selle asukohaks pidi saama Göteborg Rootsis, seda oma geograafilise läheduse, jäävabade vete kui ka seetõttu, et mul on sealkandis äripartnereid, keda tasub sõidutada.
Göteborgile lähenedes sattus “Jenny” tormi, mille pärast lendas eest tüürpoordi vööriilluminaator. Vaatamata suurele hulgale mereveele, mis vööri kaudu laeva sisse voolas, õnnestus mul laev ohutult sadamasse juhtida. Valmistajatehas möönis, et illuminaator peab tormis vastu pidama, ning nõustus katma kahjud. Garantii teostajaks sai üks minu Eestis asuvatest ettevõtetest.
WELCOME TO ESTONIA
Eesti merepiiri ületamisel heiskas madrus laeva masti kollase Q-lipu, mis on rahvusvaheline lipusignaal el-i ja mitte-el-i maade vahel liiklemiseks, ning tähendab, et soovitakse tollivormistust.
Aastal 2003 ei olnud Eesti veel euroliidu liige. Lähenedes Lehtma sadamale Hiiumaal, kutsusin raadiojaama kaudu tolli ja piirivalvet, kuid keegi ei vastanud.
Lehtmasse jõudsime pimedas ja sildusime tollikontrolliks selleks eraldatud kai äärde. Vastu tulnud piirivalveametnikule esitasin palve teha passi- ja tollikontroll. Öeldi, et enam ei saa, tuleb oodata hommikuni, kui saabub vastav ametnik.
Hea meresõidutava näeb ette, et kui laev jääb tollitsooni seisma, lubatakse meeskond passi ettenäitamisel maale. Et olime päev otsa kestnud sõidust väsinud ja näljased, siis esitasin piirivalvurile sellekohase palve: tahaks korra liikmeid sirutada ja võib-olla saab lähedal asuvas baaris koguni süüa? Kodumaa siiski keeldus meeskonda maale lubamast ja käskis hommikuni laevas oodata.
Hommikul istus sadamakontori tolli- ja piirivalvetoas tegus piirivalveametnik, kes kontrollis laeva dokumente ja palus täita tollideklaratsiooni, mille koopia pidi minema tolliametile.
Kuna laev sisenes esimest korda Eestisse, siis kulus laeva andmete arvutisse toksimiseks tükk aega ning lõpuks lausutigi kaua oodatud sõnad: “Tere tulemast Eestisse!”
MAKSUAMETNIKE ÜLLATUS
Q-lipp maha võetud, suundusime Tallinna, kus garantiiremont kestis ligi kuu aega. Seejärel suundus “Jenny” taas Rootsi, kus ootas ees suur kliendiüritus.
Aga oh häda, poolel teel hakkas vigurdama üks generaatoritest. Gotlandile kavandatud üritust see ei seganud, kuid ürituse lõppemisel tuli taas Eestisse naaseda. Jälle tuttavad tolliformaalsused piirivalves ja generaatori väljavahetamine Pirital.
Järgmisena andis merevesi end tunda augustis, kui laeva laepolsterdus hakkas kummaliselt mullitama. See oli nii tõsine viga, et Eestis ei leidunudki meistrit, kes lage vaakuumtehnikaga parandada oskaks. Laev pidi jääma Eestissse talvituma ja ootama inglise spetsialiste, kes lae korda teeks.
Kuna laeva Eestis viibimine venis kavandatust pikemaks, pöördusin maksu- ja tolliameti peadirektori Aivar Rehe poole, et küsida, ega midagi valesti pole.
See oli tõeline viga, sest tolliametile oli see suur uudis, et sel ajal, kui nad piiril paari salasuitsupaki liikumist jälgivad, kulgeb üle tollipiiri edasi-tagasi majasuurune ja mitmeid miljoneid maksev asi, millest nad mitte midagi ei tea. Ja mitte ainult üks, sest tõele au andes peab ütlema, et paari konkurendi laevaga juba tegeldi.
Selgus, et ehkki tolliseadustik sätestab tolli ja piirivalve vahelise koostöö, siis ilmselt töökohtade kaotuse kartuses selline koostöö ei toimi ja minu piirivalvele esitatud tollideklaratsioonid ei jõudnud tolli või ei taha toll piirivalvepoolsest tollivormistusest mitte midagi kuulda.
TA PÖÖRLEB SIISKI!
Algas tõeline inkvisitsioon. Tolliameti uurimisosakonna inspektor Tarmo Padrek kutsus mu välja ja palus lisaks tollideklaratsioonile esitada ka laeva haldava ettevõtte raamatupidamise kontoväljavõtted, maksedokumendid, arved jms. Teenindusvalmis pilk paberitele ja kohe valvas küsimus: “Mis raamatupidamisprogrammi te siin kasutanud olete? See on ju Word! Kas selleks, et kõike tagantjärele võltsida saaks?”
Kannatlikult selgitasin, et laeva omanikfirma näol on tegu äsja loodud väikeettevõttega, mis on nii väike, et raamatupidamisprogrammi polegi tarvis, kogu raamatupidamine on manuaalne ning köidetud kausta ehk raamatusse.
“Selline asi ei ole võimalik, et raamatupidamisprogrammi pole!” teatas Padrek ja kutsus kohale raamatupidamisspetsialisti.
Sümpaatne daam viskas kõigest üheainsa pilgu dokumentidele ja teatas: “See on ju manuaalne raamatupidamine, kõik on pearaamatus kirjas. Sellest ju see raamatupidamise nimigi on tulnud, et raamat peab olema.”
Sedalaadi kohtumised kestsid Padrekiga ligi neli kuud. Iga esitatud dokumendi peale küsis Padrek kümme uut, uuris osavõtlikult katkise illuminaatori fotosid, luges kirjavahetust tehasega. Tundus, et kohe-kohe saab Padrekile kõik selgeks ja arusaamatus lahendatud. Tolliinspektor arenes meievahelistes vestlustes märgatavalt: enam ta ei nimetanudki laeva kaptenit laeva pealikuks, juba küsis ta laeva logiraamatut ja seepeale,
