Mikael küsida sünnituse kohta, aga Sirpa tundis juba asja. Ei ühtegi jubedat üksikasja. Pakkusin lõpuks Mikaelile küüti. Sain vastuseks alistunud noogutuse.
„Ah jaa, oleksin peaaegu unustanud,” meenus Mikaelile ja ta kaevas vaevaliselt taskus.
Siis ulatas ta Sirpale ehtekarbi. Sirpa avas hämmeldunult kaane. Ta pilk peatus hetkeks selle sisul ja siis täitusid ema silmad pisaratega.
„See kaitseb teie pisikest,” suutis Mikael öelda.
Vaatasin karpi. Seal oli kuldne ingel. Oli alles üllatav käik Mikaeli poolt. Sirpa kaisutas Mikaeli. Nüüd olid ka tollel pisarad silmis. Ilmselt küll pigem seljavalust. Või kust kurat ma teadsin, äkki oli ta endale kusagilt silmapõletiku hankinud.
Mikaeli tervelt autosse saamine nõudis minult tõsist tööd. Tükkidena oleks see lihtne olnud, jalad pakiruumi ja ülakeha põiki tagaistmele, aga ma ei olnud maffia autojuht Sitsiilias, nii et pidin austama sõitja eluisu.
„Kas ma peaksin kiirabi kutsuma?”
„Kellele?” nähvas Mikael.
Ta oli pahane nagu perse pandud šimpans. Lõpuks libises ta autosse, aga mina mõtlesin, et kuidas kurat ta sealt ilma autot laiali lammutamata pärast kätte saab.
Terve sõidu aja tegi Mikael tähelepanuväärset keskmise suurusega metslooma häält.
„Sa siis ei vaja arstiabi?”
„Ei!”
„Nojah, peaasi, et kõik on korras.”
Mulle tundus, et kõige rohkem oleks selle ingli väge vajanud praegu Mikael, aga hoidsin moka maas.
Olin Mikaeli kandis harv külaline, nii et pidin paluma natuke juhtnööre. Kust ma võisingi teada, kuhu sõita, kui tüüp oli kolinud. Nüüdne aadress oli rahutus kohas Kallios. Just seal, kus kõik surma veerel vaakuvad narkomaanid sitaste nõeltega oma veresooni lõhuvad. Mikaeli riietus oli selles piirkonnas nagu kaitsemüür. Keegi ei lähe nii segi, et taolisele peletisele kallale minna.
Kohale jõudes ulatasin Mikaelile abistava käe. Mulle meenus elavalt Sirpa sünnitus, sest siis tuli anda täpselt samasuguseid juhiseid.
„Okei, tõmba kopsud õhku täis ja järgmise ponnistusega tuled välja. Said aru?”
Mikaeli higisel näol vilksatas nõustumise märk. Ja me ponnistasime jälle. Esimese korraga veel ei õnnestunud, aga näoilme oli nii valulik, et varsti lihtsalt pidi korda minema.
Mu seljataha ilmusid kaks harulise soenguga tüüpi.
„Mida sa seal teed? Kas on abi vaja?” küsis paremas seisus olev, kes oli tegelikult ka juba ühe jalaga hauas.
„Abi milleks?”
„Selleks, mida sa teed.”
„Kas sul veel seisab?”
„Häh?”
„Võiksid seda oma sõpsi hepatiidise türaga perse põrutada, siis oleks minu sõbral muust mõelda kui seljavalust.”
Luukered vaatasid teineteisele otsa ja läksid vapustatuina minema.
„Mis kama see tüüp pruukinud oli?” küsis viletsam mees teiselt.
Jätkasin pingutamist. Lõpuks oli Mikael väljas ja mina täiesti võhmal.
„Kas saad siit ise edasi?” ähkisin.
„Majas on õnneks lift. Mul on kodus sellist ravimit, et veerand tunni pärast võin kas või kängurupalliga hüpata.”
„Kena kuulda. Miks ma ei võinud siis neid kuradi pille ja kängurupalli siia autosse tuua ja lihtsalt veerand tundi oodata?”
„Nii on parem.”
Ehkki Mikael oli kinkinud ingli, ei olnud ta ikka päris terve. Ootasin niikaua, kui ta turvaliselt trepikotta pääses, ehkki ma ei võinud teada, milline kari segutarbijaid seal sobivat ohvrit ootas. Õudne oli selles kandis ollagi.
Veel üks päev ning siis tulevad Sirpa ja beebi koju. Ehkki ma pole eriline koduhaldjas, otsustasin proovida koristamist.
Kodus ootas üllatus. Välisuks oli lahti ja seest kostis valju muusikat. Hiilisin tasa uksest sisse, ise valmis kohe ründama. Elutoast leidsin kümne-punkti-keha tolmuimejaga vehkimast. See oli pisikese valge topi ja musta spordiseelikuga naabri-Sirkku. Isegi sokke polnud jalas. Taevas küll, milline vaatepilt. Hiilisin ettevaatlikult tagasi välja.
Kontrollisin korteri numbrit ja tähte; see oli siiski meie kodu. Astusin tagasi sisse ja läksin elutuppa.
„Tšau, Sirkku?”
Ei mingit reaktsiooni. Muusika tümpsus nii kõvasti, et mul tuli ise volüümi lisada.
„Sirkku!”
Türamaivõi, milline karjatus! Sirkku pöördus nagu vasaraheitja ringis, tolmuimeja toru relvaks. Õnneks ei olnud meie elutoas Mingi dünastia aegseid vaase. Oleks tulnud kallis pööre. Sirkku läks kuidagi nii segi, et viskas endiselt müriseva tolmuimeja käest, hüppas mulle sülle ja hakkas nuuksuma. Kui nüüd keegi pildi teeks, oleks ma murdosaga sekundist töötu kodutu kaugisa. Läks hetk aega, enne kui Sirkku sõna suust sai.
„Ma ehmatasin sitaks.”
Üllatav tekst nii ilusa ja noore tüdruku suust.
„Vabandust, ei olnud plaanis. Sa saad ikka aru, et oled kogemata korteriga eksinud? See on meie kodu.”
Sirkku pühkis higist nägu ja suutis näole manada midagi naeratusetaolist. Ta vallandas lõpuks ahvihaarde mu kaela ümbert, silus seelikut niivõrd, kui see tema hõrku perset katta suutis, ja kohendas ka muidu rühti.
„Ma olen täiesti õiges korteris. Sirpa helistas ja küsis, kas ma viitsin koristama tulla.”
„Sa tunned Sirpat?”
„Sirpa on tegelikult mu vanemate tuttav.”
„Ah soo. Miks me siis varem kohtunud pole?”
„Sest me kolisime siia alles eelmisel nädalal.”
Ilmselt olin sünnitust oodates olnud oma maailmas, sest mingit kolimisautot ma märganud polnud.
„Kas sa saaksid mind nende vaipadega pisut aidata?” nurrus Sirkku.
„Ikka,” võpatasin ärkvele.
Kas Sirpa ikka teadis, kuidas ta tuttavate tütar välja näeb? Vaevalt. Muidu poleks ta mind koos temaga vaipu tassima pannud. Või oli see siis jälle mingi kavalalt maskeeritud isadustest.
Rabasime õhtuni välja. Viisime vaipu ja voodikatteid välja tuulduma, pühkisime tolmu ja pesime põrandaid.
„Ah jaa, me peame beebile voodi ka valmis tegema,” meenutas Sirkku.
„Beebile voodi? Meil ei ole ju muud kui see merehaigust tekitav suguvõsa häll,” märkasin õudusega.
„Sirpa ütles, et teeme
