ilmus mu kõrvale nagu mingi kummitus, tõstis mu püsti, vaatas hetke mu silmadest läbi kuhugi kaugesse tulevikku, avas käed nagu tõstuki kahvli ja haaras mu oma embusse. Pärast põgusat pigistust ütles ta vaiksel, peaaegu õudsel häälel:
„Pea meeles, et see laps on valinud sinu oma isaks, mitte sina tema oma lapseks. Ela selle teadmisega.”
Tore on kohe pasunasse saada. Õnneks toimus paarivahetus. Raija kiskus mu pead allapoole ja suudles ehete kõlisedes nägu. Ma ei teadnud, kas oleks pidanud igale suudlusele vastama. Mul oli samasugune tunne, nagu koerakutsikal, kes on antud uue omaniku, 10-aastase poolearulise tüdruku sülle. Ja sellega see veel ei lõppenud. Raija haaras kõvasti ümber mu rinnakorvi ja pitsitas. Justkui oleks säilituskotist õhku välja pressinud.
„Ä-ära ni-i kõ-õvasti pi-igista,” püüdsin märku anda.
Raija aga ainult kõkutas ja pudistas midagi värskest isast. Õnneks kostis hällist heldimust tekitav vääksatus. Issi päästeingel ärkas. Raija haare lõdvenes otsekohe.
„Oh taevas küll, kui ilus…”
Raija tõstis ettevaatlikult pambu enda sülle ja surus vastu rinda. Nohin lakkas otsekohe. Raija põsele ilmus väike pisar. Eriline nutt, ei vähimatki häält, ainult silmatäied pisaraid. Need olid kindlasti päris ehtsad õnnepisarad. Ruumis oli täiesti vaikne. Aeg-ajalt kostis Sirpa nuuksatus ja Esko või minu kerge köhatus, sest tõelised mehed ei saa ju liigutust tunda, ainult kurgu puhtaks köhatada.
Esimese liigutuse järel oli meil väga tore perehetk. Raija andis kohutava hulga lastehoolduse- ja Esko elujuhiseid. Meie Sirpaga noogutasime iga tarkusetera peale heakskiitvalt.
„Kas piima on piisavalt tulnud?” uuris Raija.
„Küllap vist,” imestas Sirpa.
„Juha, homme lähed ja ostad igaks juhuks rinnapumba,” käskis Raija ja koukis oma hiiglaslikust rahakotist kahesajaeurose.
Võtsin raha vastu.
„Kirjutad mulle ehk veel selle nime?” palusin.
„Mille?”
„Selle, mille ma ostma pidin.”
„Oh sind narri, küllap sa nüüd rinnapumpa ikka ilma paberita mäletad,” kõkutas Raija.
Ma poleks olnud selles nii kindel.
Aeg lippas sellise kiirusega, et palatisse tuli õde, kes teatas ettevaatlikult külastusaja lõppemisest. Ema süles maganud miniblondiin sai veel kolm õrna head-ööd-suudlust. Sirpa ootas end minult saavat peenetundelise, vanemlikku väärikust peegeldava õrna head-ööd-suudluse, aga mina libistasin käe Sirpa kuklale, silitasin hellalt juustepiiri ja lasin keelel Sirpa huultel õrritavalt tiiru teha. Lõpuks naksasin veel õrnalt kõrvalestast. Sirpa ilme hüüdis samal ajal kahte asja: Kuradi siga ja ära lõpeta! Pilgutasin silma ja soovisin head ööd.
„Helistad mulle veel enne magamaminekut,” kõlas karm käsk.
Sirpa näitas mulle tänuks väikese testi eest keskmist sõrme. Paistab, et see isiklik testisüsteem oli endiselt korras.
Valgusime Raija ja Eskoga alumisele korrusele.
„Toreda tüdruku oled saanud,” ohkas Raija.
„Ja sina tütretütre.”
„Jaah…” purskas Raija nutma.
Vägagi pikalt oli ta suutnud seda tagasi hoida. Esko asus oma õnnest murtud naissõpra autosse talutama. Olin juba peaaegu enda autos, kui kuulsin Eskot hüüdmas:
„Raija käskis veel seda rinnapumpa meenutada!”
Kuidas ma saaksingi seda unustada. Nüüd veel.
Ma ei jõudnud korralikult autossegi istuda, kui mobla helises.
„See ei olnud kenasti tehtud,” torises Sirpa.
Võtsin jälle kasutusele kaitsevarustuse.
„Mis?”
„Kui mul poleks sealt alt õmmeldud, laseksid oma pikkadel jalgadel käia ja tuleksid praegu siia mind lõpuni viima.”
„Kus all?”
„Juha, ära narri. Ma lugesin kusagilt, et kohe pärast sünnitust ei ole naistel seksuaalseid ihasid, aga see on täiesti vale info.”
„Ah sa mõtled nii all…”
„Oota sa, poiss, kui ma koju jõuan. Mudin su sellisesse seisu, et tuleb sinugi asjandusse paar õmblust teha.”
Tõmbasin jalad risti, sest juba sellest mõttest hakkas valus. Väga valus.
„Sa oled olnud liiga palju Mirka mõjusfääris. Okei, ma luban, et ei suudle enam iial su kaela, ega…”
„Lõpeta! Suudled küll!”
„Okei, tulehark.”
Sirpa vandus armastust ja pidas lõpuks terviseloengu sellest, mida ma võisin süüa ja mida ei võinud juua.
Koju jõudes sõin päeva teise karbitäie kanakastet, mille järel viskasin elutoa sohvale leiba luusse laskma. Äkki täitis mind kohutav ebakindlus. Mul oli nüüd ilus kodu, veel ilusam naine ja kõige ilusam väike tütar. Selline vedamine ei saa lõputult kesta. Ma olin alati kuidagi oma asjad ära soperdanud. Lootsin, et magan õuduspildid peast välja. Sulgesin silmad ja pöörasin vasakule küljele.
4
Juba peagi veerandsaja aasta hommikud olid minu jaoks alanud ühega neist kolmest mõttest: Türamaivõi, kas hommik on käes? Taevas küll, milline kusehäda! Miks kuradi pärast mul seisab, ehkki keppi ei taha? Sestap oli päris korralik šokk ärgata, meeles esimese asjana rinnapump. Alles pärast seda tormasin vetsu, ainult märkamaks, et vänt seisab ploomikarva seisu ja kusemisest ei tule hetkel midagi. Kui tussi visuaalse ilme kujundamisele ei oldud palju mõistust kulutatud, siis sama käis ka munni toimimise kohta. Huvitav, kas Jumalal oli mingi eriline töörühm, mis sai endale paljunõudva ülesande projekteerida inimestele kusemise värgid? Või otsustas Jumal lihtsalt sebida inimestele mugava sanga, millest saaks neid põrgu poolele visata, kui nad korralikud ei ole? Sel juhul juhtus sangatehases mingi loendamisviga ja neid tehti ainult pool tellimusest. Nii pidi Jumal looma ka naised, sest sangasid ei jätkunud kõigile. See oli mulle umbes samasugune avastus, nagu suudaks seletada Suure Paugu toimumist, või mis kurat see oligi, millest maailm alguse olevat saanud. Haarasin pehmunud võlusangast ja lasin soriseda.
Õppisin lastega pere argipäeva ning sõin hommikusöögiks Sirpa ostetud gluteenivaba müslit ja jogurtit. Pätakatele tuleb ju head eeskuju näidata. Aga kuidas saab inimese elu nii järsku muutuda? Sellest on ju möödas vaid üürike viiv, kui tõmbasin Kallio ühetoalises korteris hommikuks rindu pudeli keskõltsi ja ootasin huviga, kas hommikueine püsib seekord sees või mitte. Mõtegi sellele kippus oksele ajama. Nii oli palju parem, ehkki ma ei sallinud rosinaid, kui neid oli maksavormi, kalja või müsli sisse pandud. Rosin oli nagu minu riist, seda tuli pruukida paljalt.
Imelik lugu, ka müsli pani soole käima. Sirpa ütles, et minust oli saanud justkui mingi vanadekodu
