mähkmekapini.
Olime 8. palati ukse taga. Pulss tuksus rahutult. Tõmbasin ukse lahti. Ruumis oli kaks voodit, mõlemast paistsid roosasse hõlsti riietunud naise jalad. Tundsin Sirpa jalad kohe ära. Need olid aknapoolses voodis. Hiilisin ettevaatlikult voodi kõrvale kindlaks tegema, kas peatsist võib leida ka ülejäänu mu armsast naisest. Mu süles tohutut lillekimpu nähes sirutas Sirpa liigutatult käed ja haaras mu hella karukaisutusse.
Pärast väikest pitsitamist hakkas põrandalt kostma imelikku mantrat. Kristian oli laskunud põlvili voodite vahel oleva beebihälli juurde. Ta asend oli mingi segu moslemite ja budistide palvepoosist.
„Suured inglid, hinged ja haldjad. Palun teid olla selle lapse kaitsjaks ning juhatada ta heade ja õiglaste tegude juurde. Palun nüüd, et annaksite mu huultele oma kõrget energiat, sest kavatsen seda suudluse kaudu sellele lapsele edasi anda.”
Kõrvalvoodis lamanud naine tõusis istuma ja vahtis uskumatul pilgul peaaegu transsi langenud Kristianit, kes tõusis peaaegu hõljudes püsti, kummardus plastmasskastis magava beebi kohale ja lasi huultel kergelt selle kortsus otsaesist puudutada. Sirpa pigistas mind käest ja sosistas õudusega:
„See ei ole meie laps. Tee midagi.”
Samas taipasin, et meie beebi nohises meie seljataga, akna ja voodi vahel. Kõrvalvoodi emal valgusid mööda põski õnnepisarad. Kristian andis iga ilmakaare poolt veel ühe suudluse. Lõpuks läks olukord täiesti käest ära, sest lapse ema haaras Kristiani sülle, suudles ta käsi ja pobises tänulikult:
„Oo, võimas guru, te päästsite meie elu! Luban, et järgin teie antud teed elu lõpuni! Tänan, et valisite just minu lapse kõrgete energiate sihtpunktiks!”
Miskipärast ei teinud see episood meile Sirpaga üldse nalja. Palvetasin hoopis, et Sirpa palatikaaslast pole tarvis psühhiaatriaosakonda üle viia.
„Tere, Sirpa, ja hirmus palju õnne,” rõõmustas Kristian.
„Tule nüüd siia,” ohkas Sirpa ja kaisutas Kristianit kõvasti.
„Ai.”
„Kas sa õnnistaksid nüüd ka oma ristitütart?” küsisin.
Sirpa lasi lahti. Kristian oli jätnud hiidjänese ja lillekimbu ukse juurde.
„Üks hetk veel,” teatas Kristian. „Palun.”
Sirpa ja teine ema vahtisid hämmeldunult kirevat lilleseadet ja üüratut jänku-jussi. Kui jänku oli vastsündinute kõrval, paistis ta täiesti King Kongi moodi. See oli lausa hullumeelselt suur. Kristian kummardus esmalt õnnistatud beebi emale ja küsis:
„Kas sobib, kui vaikin hetkeks ka oma ristitütre juures?”
Naine noogutas õnneuimas. Kristian kordas äsjast rituaali.
„Suured inglid, hinged ja haldjad. Palun teid olla selle lapse kaitsjaks ning juhatada ta heade ja õiglaste tegude juurde. Palun nüüd, et annaksite mu huultele oma kõrget energiat, sest kavatsen seda suudluse kaudu sellele lapsele edasi anda.”
Pärast seda pandi jälle käima musirulett. Kristiani huulte esimese õrna puudutuse peale avas meie tütar silmad, aga minu suureks üllatuseks ei teinud vähimatki häält. Väikeste silmade pilk püüdis komistades jälgida mööda ringi liikuvat ristiisa. Nüüd pühkis jälle Sirpa silmanurki. Kristian oli nagu roosa valgusolend, kes kiirgas ehedat kaastunnet ja armastust. Minagi pühkisin salamisi natuke silmanurki.
Sirpa võttis pisikese sülle ja ulatas mulle. Tal olid jalas kollased ilma varrukateta siputuspüksid ja mingi kummaline džuudojakitaoline asi. Käte otsas olid ilma pöialdeta kindatupsud. Sosistasin lapsele kõrva:
„Kodus saad endale päris riided.”
Kristian seisis mu kõrval, süli hällina avatud.
„Kas ma tohin?”
Ulatasin pambu Kristianile, kes mõõtis pilguga meie last ja siis esimesena õnnistatud titte. Kristian astus ettevaatlikult Sirpa kõrvale ja sosistas vaikselt:
„Kas mu ristitütar on enneaegne?”
„Ei sugugi. See teine beebi on üle kantud poiss, kes kaalus sündides üle viie ja poole kilo.”
Kristian piilus uuesti kahtlemata kogukat poisslast.
„Kui vana ta on?”
„Päevapealt sama vana kui meie oma.”
„Siis ta küll üle kantud ei ole, kui nad ühevanused on.”
Sirpa rääkis rasedusaja pikkuse määramisest, käivitatud sünnitusest ja paljudest muudest Kristianile täiesti uutest asjadest. Kristian pöördus poisi ema poole ja küsis:
„Kas teid siis käivitati?”
Naise silmad plaksatasid lahti nagu välklambid.
„Kas te olete nõus minu, lihtsurelikuga rääkima?”
Pigistasin Sirpat tugevasti käest.
„Muidugi? Kas teid käivitati?” uuris Kristian edasi.
Poisi ema pidas oma sünnitusest peaaegu kahekümneminutilise loengu. Ta püüdis isegi võtta lootoseasendit, aga peaaegu kuuekilose põnni sünnitamine altkaudu oli avause selliseks käristanud, et enda jooga-asendisse seadmine tundus võimatu. Õnneks hakkas poiss nõudlikult nutma ja Sirpa sai hiilgava võimaluse päästa ema ja Kristiani meelerahu, katkestades selle palvele sarnase loengu.
„Äkki lähme joome midagi sooja?” arvas Sirpa.
„Aga beebi?” ehmatas Kristian.
„Võtame kaasa.”
„Kas mina tohin?” palus Kristian.
„Aga muidugi.”
Kristian lükkas, pea uljalt püsti, meie tütre pleksiklaasist kasti.
„Juha, kas sa tooksid meile alt kohvikust joogid? Ma ei söanda veel pisikest sinna alla viia,” palus Sirpa.
Tore, tore. Nüüd arvasid kõik, et uhkusest ümisev Kristian on mu lapse isa ja mina mingi kuradi jooksupoiss. Kristian jäi plastmasskasti trügima, samas kui Sirpa pilk selle sisu hellitas. Nõustusin palvega lapse pärast. Olin juba peaaegu koridori lõpus, kui seljataga kajas Kristiani selge häälega käsk:
„Too meile rohelist teed. Ilma suhkruta.”
Tundus, nagu oleksin saanud indiaanlaste sõjakirve abaluude vahele. Ja sügavale. Ma olin tõepoolest nagu mingi kuradi kammerneitsi.
Sõitsin liftiga alumisse fuajeesse. Kohviku leti taga askeldas paarikümnene kena punapea.
„Oled siin suveks tööl?” küsisin.
Tüdruk hämmeldus pisut.
„Millest see välja paistab?”
„Sinust kiirgab kuidagi, et see ei ole su päris töökoht. Oled õpilase moodi.”
„Tänan. Minust saab jurist.”
„Vahi.
