pahmaka vastu. Kullerid töötasid ikka imelikel aegadel. Mikael vaatas huvitatult mu käsi. Kuradi pervert.
„Mul on söögitegemine vähe pooleli. Võite näiteks minna üles teineteist panema.”
Märkasin Kristiani paanikat. Mikael naeris käriseva häälega.
Asetasin kanapallid ettevaatlikult kookospiima nagu ujuvad beebid. Potti mahtusid korraga pooled. Ootasin kuulide küpsemist pingsalt nagu Asterixi teadmamees oma võlujoogipaja ääres. Tubli viis minutit pidi retsepti järgi piisama, aga seda tuli kontrollida. Lõikasin ühe palli pooleks. See oli küps. Tõstsin pallid vahukulbiga hautamispotti ja ladusin ülejäänud pallid ujuma. Basmati riis valmis parasjagu ühel ajal teise kanapalliportsuga. Elutoast kostis Kristiani lummatud hääl:
„Hea hais!”
„Lõhn,” parandasin. „Kui sa mõtled köögist tulevat gurmeelehka. Või on Mikael peeretanud?”
„Öäkk!”
Mikael naeris heakskiitvalt. Kummaline tüüp.
Toit oli valmis. Midagi oli ununenud. Türamaivõi, kaste! Vaatasin potti, milles olin keetnud kanapalle. Leem ei olnud enam vedel, vaid meenutas kastet. Kandsin poti lihtsalt lauale ja otsustasin väita, et see ongi kaste. Mõni joob ju ka kartulikeeduvett. Lõhn oli taevalik. Kristian aitas mind laua katmise juures. Kaugel olid need ajad, mil koguneti õllepudelite ja perepitsa ümber kõnelema vittudest ja Saksa sadomasoklubidest. Nüüd olid kohe kahvlid, noad, salvrätid, taldrikud ja klaasides vesi. Otsustasin tõestuseks teha sellest erilisest olukorrast ka pilti.
„Olge kõrvuti,” kamandasin.
„Kui kõrvuti?” nurrus Mikael.
Kristian võpatas. Ta oli hakanud uskumatult kergesti ehmuma. Varem ta selline ei olnud. Klõpsisin digikaameraga mõned pildid, et saaksin neid ka Sirpale haiglas näidata.
Istusime lauda. Vanad ladusid endale taldrikuile korraliku hunniku riisi, kanapalle ja kastet. Salati unustasin täiesti.
„No nii, härrased, kas tõstame pallid Juha tütre auks?” pani Mikael ette.
Haige värk, lõime kanapalle kokku. Seejärel torkasid kõik oma pallikese sügavale näljasesse suhu. Mõne nautiva mälumise järel laksatasid kuus silma pärani. Püha taevas, mihuke saund! Terve nägu oli justkui leegiheitja proovilaskmismärklaud. Huuled paistetasid vorstideks ja neelus tundus tuksuvat vulkaanipurset meenutav mulin. Kristian suutis esimesena pobiseda midagi lausesarnast:
„…riliselt maitsestatud…”
Mikael püüdis leida midagi, mida suhu kallata. Õnneks jõudsin veekannu enne enda kätte haarata. Vee abil levis põletus ühtlaselt kõhuni. Ulatasin kannu Mikaelile. Kristian aga ahmis riisi näkku ja leidis:
„See on ju hea.”
Vahtisime Mikaeliga teineteisele otsa. Kas Kristian oli oma maitsmismeele ära kõrvetanud? Igatahes ampsas ta isukalt palle suhu ja kühveldas kastet ja riisi järele.
„Pärast esimest maitse leebub,” lubas Kristian toitu täis suuga.
Midagi selles retseptis läks perse. Kraamisin selle Tai kokaraamatu välja ja kontrollisin, mille olin unustanud. Need kuradi tšilliseemned! Need oleks tulnud välja võtta. Kuidas oli nii pisikestesse teradesse saadud nii põrgulik vägi?
Kristiani suhteliselt normaalne käitumine ja kõhtu pitsitav nälg said siiski võitu. Kuhjasin taldrikule riisi, kastet ja kaunistuseks paar palli. Riis oli kanapallikeeduveega taevalik. Kas ma olin ehk kogemata leiutanud suurepärase kastme? Pistsin ettevaatlikult sekka ka väikese tüki kanapalli. Pärast esimest kuulikest oleksin olnud valmis kihla vedama, et iga viimane kui kanapall läheb hävitamisele koos tuumajäätmetega, aga esmamulje oli täiesti vale. Sõime kõik ära. Kõik viimaseni.
Kristian tahtis kindlasti hautamispoti puhtaks lakkuda. Telefon helises.
„Tšau, musirull.”
„Öh. Kas kanapalle tegid?” küsis Sirpa.
„Tegin, aga sina peaksid juba magama.”
„Und ei tule. Ainult väsimus on peal.”
Pidin jälle kukalt kratsima. Kuidas need teineteisest erinevad?
„Kas mulle ka kanapalle jäi?”
„Kallis, loodan, et sa ei pahanda, aga need tulid nii meeletult head, et tüübid sõid kõik ära.”
„Usun,” ohkas Sirpa.
„Üks pisike äpardus juhtus ka.”
„Nii?”
„Ma jahvatasin ka tšilliseemned sinna taignasse.”
„Tšilli? Kas sa panid kanapallidesse värsket tšillit?”
„Jep.”
„Ja koos seemnetega?”
„Täpselt.”
„Ja te sõite need kõik ära?”
„Sa peaksid lotot mängima, õigeid vastuseid sajab nagu varrukast.”
„Kust sulle see pähe tuli, et sinna tšillit panna?”
„Sealt sinu Tai kokaraamatust. See on uskumatult lihtsasti mõistetav lugu, aga retseptid tuleb hoolega läbi lugeda. Ma nimelt ei taibanud seda seemnejuttu enne, kui higi hakkas laudlinale voolama.”
„Püha jumal, kuidas Kristian end tunneb?”
„Kuule, me kõik sõime neid! Miks sa ei küsi, kuidas mina end tunnen?”
„Kristian on nii õrn.”
„On, on, ikka sitaks õrn kohe. Tüüp ladus neid suhu nagu komme ja nüüd lakub köögis kanapallipotti puhtaks. Sinu väike õrn Kristian…”
Sirpa käskis meil juua jogurtit, et maod päris auklikuks ei kõrbeks. Oli alles rahustav uudis.
Kutid käisid kordamööda telefonil Sirpat õnnitlemas. Kristiani kord kestis, nagu arvata võis, pikalt, sest nad töinasid koos. Koristasin just kööki, kui nutune Kristian mulle toru ulatas.
„Halloo?” hüüdsin.
„Sirpa pani juba ära.”
„Miks sa seda toru siis mulle topid?”
„See on ju sinu telefon. Su laps ka nuttis. Sellepärast tuligi lõpetada.”
„Mõistan.”
Kristian viskus mulle kaela ja vappus nuuksudes. Äkki hakkas ta huultega mu suud otsima! Lükkasin Kristiani oma rüpest ära ja küsisin vapustatult:
„Kas sa oled sellest tšillist või beebist täiesti segi läinud?”
Kristian vaatas mulle otsa nagu naha peale saanud spanjel.
„Beebist.”
„Sellest saan ma aru, aga raisk, ära kipu mind suudlema. Mida
