oli lihtsamast lihtsam. Kõik komponendid mikserisse ja siis kanapalle keetma. Kirjutasin vajalikud asjad paberilehele. Helistasin Kristianile, rääkisin muutunud ajakavast ning läksin ostma toiduaineid ja konjakit. Edaspidi teen süüa ainult Tai kokaraamatu retseptide järgi. Haigelt lihtne värk.
Pidin müüjat pikalt tülitama, enne kui kõik ained kokku sain. Kanapalliretsept oli lihtne, aga koostisosad keerulised. Ajas natuke hirmu peale, sest kotti maandus üsna eksootiliselt lõhnavaid asju ja kindlasti ka midagi sellist, mida ma polnud kunagi varem näinud. Tõin veel viinapoest suure pudeli konjakit. Vanast harjumusest olin juba korvi tõstmas kolme pudelit. Igaühele oma. Õnneks lülitus sisse mu pea isarežiim ja ostsin ainult ühe. Sellest pidi tänasel peol piisama.
Vaatasin üle hulga aja kella. Kaheksa läbi! Küll pereisa aeg ikka lendab. Koju sõites võtsin veel Sirpale lubatud head-ööd-kõne.
„Õhtust, kallis,” vastas väsinud hääl.
Mõtlesin hetke, kust ta teadis, et mina helistan. Otsustasin naist pisut testida ja muutsin häält:
„Tere õhtust. Kas ma räägin Sirpa Kovalaga?”
Teiselt poolt kostis kahinat ja hämmeldunud häält:
„R-räägite küll.”
„Kas teie mees on Juha Berg?”
„On. Kas on juhtunud midagi hirmsat?”
„Otse vastupidi. Ma helistan lotost. Ta võitis viis miljonit eurot ja me tahtsime kontrollida, kas me võime tõesti kanda selle raha Brasiilia laevakompaniile, kes toob teile rekkatäie 18-aastaseid sambakooli õpilasi lapsehoidjateks?”
Suveõhtu täitis tühjus. Hääletu tühjus.
„Juha! Sa igavene siga! Sa ehmatasid mu peaaegu surnuks!” karjatas Sirpa.
Ma ei andnud veel järele ja jätkasin sama häälega:
„Vabandust, kas see on ikka proua Sirpa Kovala?”
Naer katkes nagu hambaniit. Naksatusega.
„O-on. Mis nali see on?”
Toru löödi hargile. Jäin imestades tummaks muutunud telefoni vahtima. Võpatasin, kui see mul käes helises. Ekraanile ilmus täiesti võõras number. Vastasin ettevaatlikult:
„Halloo?”
Sirpa hääl lõikas nagu klaasilõikaja.
„Kas oled juba sadamas?”
„Äh?”
„Ma mõtlesin, et see on mingi nali! Oletasin, et viskasid nende alaealiste kikkis rindadega piimakohvikarva lapsehoidjate teemal nalja.”
Olin Sirpa lapseootuse ajal mänginud mõttega, et hangin meile lapse rõõmuks mõne latiinost prinkperse koju sambat tantsima. Nüüd tuli oma nahk päästa. Muutsin hääle jälle lotoametniku omaks:
„Kas see on ikka Sirpa Kovala?”
„On.”
„Ka teie olete saanud lotovõidu.”
„Kes see seal õieti räägib?”
„Olete saanud peavõidu.”
„Tõesti?”
Sirpa paistis olevat täielikus segaduses. Läksin tagasi oma häälele.
„Armas, sa saad minu! Mina olen su peavõit!”
Õnneks jõudis mu geniaalne huumor pärale ka Ämmaemandakooli kuuendale korrusele, sest torust kostis kergendatud kõkutamist ja suur armastusavaldus:
„Sa oled tõbras, jube pikk tõbras…”
„Anna andeks, et ma su haneks tõmbasin. Ei ole need tibid mingis kaubakonteineris kinni. Nad istuvad lennuki äriklassis teel Soome poole. Varsti on meil terved päevad läbi tore väike mähkmekarneval. Kas ostan natuke serpentiini ka?”
„Mine osta parem broilerihakkliha ja hakka mulle süüa tegema.”
„Ostsin juba.”
Sirpa oli nii õhinas, et lausa leemendas rõõmust. Mind tabas õudus. Mis siis, kui see kanapalliretsept on täiesti rõve? Pöörasin auto meie maja parkimiskohale.
„Kuule, emme, ma pean nüüd minema süüa tegema, enne kui Kristian ja Mikael tulevad.”
„Mikael tuleb ka?” üllatus Sirpa.
„Jaa. Ta tuli ju ikka kutsuda. Tegelikult kutsus tema Kristian.”
„Ah, no siis küll.”
Jäin lolli näoga mõtlema, miks Kristian võis teha selliseid asju, mis teistele olid keelatud.
„Kuule, nahkkott, pean nüüd tuppa minema.”
„Mis pagana nahkkott?”
„Vaata ometi oma kõhtu. See on nüüd ju tühi.”
„Aga see ei jää selliseks.”
„Ei tea midagi, nad võtsid selle platsenta sealt ka ära ja…”
„Sa oled täielik koletis. Tore koletis…”
Sirpa tahtis laksatada mitu liitrit traadita telesuudlusi, ehkki teadis, et mul oli kiire süüa tegema. Õnneks ärkas tita õhtutissitamisele ja laskis mu valmistama pidulikku õhtusööki enda auks.
Koorisin kaks sibulat, neli küünt küüslauku ja paar senti ingverit. Võtsin kätte ühe terve tšillikauna. See oli nagu kõhn kääbuspaprika. Üsna ohutu väljanägemisega asjandus. Retseptis soovitati seemned välja kratsida, aga kuna ma ei jätnud ka õunaseemneid söömata, võisid needki jääda. Lõikasin kaunalt ainult kanna ära. Viskasin mikserisse ka kaks 250grammist pakki broilerihakkliha, viis supilusikatäit seesamiõli ja väikese näpuotsatäie maisijahu. Kontrollisin retseptist, kas kõik oli valmis. Värske koriandrioks ja sorts vapustavalt vastiku haisuga kalakastet olid ununenud. Kui kell ei oleks olnud nii palju, oleksin helistanud trükikotta ja karjunud perse põhjast, et nad on mu väljavalitu kokaraamatusse vea teinud. Kanaroa sisse ei saa ju kalakastet panna! Aga järgisin siiski kenasti retsepti. Samas, kui koostisosad muutusid mikseris rohekaks plögaks, tühjendasin potti kaks purki kookospiima ja kaks kalapuljongikuubikut.
Minu meelest pidi koos lihapallidega sööma ka kartuliputru, aga retseptis soovitati tarvitada salatit. Tegin kompromissi ja keetsin basmati riisi. Kui kookospiim oli keema tõusnud, hakkasin voolima. Retseptis kästi käed külma veega niisutada ja taignast pallikesi voolida. Mul hakkas kannatus pärast kolmandat otsa saama. Kõik olid erineva suurusega. Üks nagu pesapallipall, teine ovaalne ja kolmas nagu täring. Tegin kiirkõne Sirpale.
„Ma ei saa neid kuradi pallikesi ühesuuruseks! Ega ümmarguseks!”
„Rahune, kallis, võta supilusikaga alati ühepalju tainast ja niisuta alati käed külma veega. Sa oled nii armas…”
Nüüd tulid pallid ühesuurused, aga mitte just sirkli järgi ümmargused. Uksekell helises. Sööstsin taignaste kätega uksele. Seal olid Kristian,
