vajadustest, ning olid vähemalt tookord veel õnnelikult abielus. Ehk siis taas kord oli mu noku olnud päästeingel.
Olin eneselegi märkamatult jõudnud koduõuele ja mul ei seisnud mitte sugugi. Käik Ämmaemandakooli oli mind tõsiselt pehmendanud.
Mul oli täiesti meeletu nälg. Mõtlesin palavikuliselt, mis oleks sobiv issitoit. Mida isad söövad? Samas tegi süda kurgus äkilise U-pöörde. Sirpa oli ju hullult vaeva näinud. Kui põrgulik nälg võis veel temal olla? Helistasin otsekohe Ämmaemandakooli.
Rauge, kuid õnnelik hääl vastas telefonis:
„Tere, kallis.”
Taustalt kostis liigutavat puhinat.
„Tšau, kallike, kas meie pisikesel on nina kinni?”
„Miks nii?”
„Sealt kostab puhinat.”
„Su tütar juhtub olema alles mõni tund vana. See on tema viis vestelda. Küll sa veel igatsed tagasi lihtsalt puhkimist, kui see printsess pärib natukenegi oma ema temperamenti, isast rääkimata.”
„Okei, ma lepin selle puhinaga. Pealegi on seda kena kuulata. Aga ma ei helistanud sellepärast. Kas sa söönud oled?”
Torust kostis neelatus. Siis mitte midagi.
„Vabandust, olen veel pisut härdas tujus. See sinu hoolitsemine on nii liigutav. Olen söönud. Sain väga head suppi.”
„Ega selles maksa ei olnud?” küsisin ettevaatlikult.
„Kas ma söön liha?”
„Ei, ma mõtlesin maksa.”
„Maks on minu jaoks liha”
„Tähendab, ei olnud?”
„Ei. See oli juurviljasupp. Need toredad õed siin teavad, et ma ei söö punast liha.”
Mul oli ilge tahtmine täpsustada, kas platsenta on tema meelest punane liha, aga ma taltsutasin end. Mulle jäi ainult arusaamatuks, miks see õde nii kiirustas palatist minema kärutama seda platsentat nagu mingit sõjasaaki. Olin uudistest kuulnud, et tervishoiusasutustes tõmmatakse kulusid koomale. Nii idioot ma ikka ei ole, et ei mõistaks, millise portsu toitu mitmekorruselise maja täis naisi päevas näkku tõmbab. Ja selline lahmakas ei ole mitte väike kokkuhoiukoht.
Praegu oli mul veel kõigest tugev kahtlus, aga kui ma näen ühegi mamma taldrikul maksahautist, kutsun otsekohe sanitaarteenistuse eriüksuse Ämmaemandakooli kokka kannibalismile õhutamise eest kinni nabima. Panin käed risti ja lugesin väikese palve, milles tänasin Jumalat selle eest, et Sirpa sõi ainult kana ja kala. Abaluudes oli tunda väikest pistet. Loodetavasti ei tikkunud sealt välja tillukesed tiivad.
„Aga helista kohe, kui midagi vaja on. Ja kui see väike hakkab ükskõik mida tahtma. PlayStation kahte, hiigelkaisukaru, mänguraudteed, mida iganes. Mul on niipalju sääste küll, et suudan talle osta mida tahes. Mõistlikkuse piires muidugi.”
Torust kostis kõkutamist.
„Me soovime homseks siia sellist kahemeetrist kiilakat elavat kaisukaru. Terveks päevaks.”
„Kust kurat… jah, muidugi. Selle saate päris kindlasti. Ta on pisut kulunud ja mitte kuigi ilus, aga loodetavasti see kõlbab.”
„Just sellist kulunut me tahamegi. Sellist, millesse mahub jubedalt armastust.”
Ei olnud minugi härdus täiesti kadunud. Lubasin neelatades veel head-ööd-kõne teha.
Uurisin külmkappi. Seal oli mida iganes, aga mitte mingisugust kiirtoitu. Mõtlesin rämpstoidu hankimise peale, aga otsustasin lõpuks ikkagi valmistada Sirpa õpetatud jogurtijoogi. Seekord panin sinna varssellerit, kohupiima, sojaletsitiini, neid hiiresitataolisi pisikesi kollendavaid terasid, mis pidid ravima mu tinapanemisest rikutud maksa. Armastasin Sirpat nii väga, et olin selle retsepti pähe õppinud.
Panin mikseri tööle ja jäin tuumajoogi valmimist ootama. Trummeldasin närviliselt lauale, sest mulle tundus, et miski oli ununenud. Ingver! Katkestasin jahvatamise ja otsisin külmkapist võluvarba, millest koorisin väikese jupi segusse, ning panin mikseri uuesti undama. Sirpa uskumist mööda ennetab ingver põletikke ja tugevdab mind. Lisaks sellele pidada mu sperma pärast paremini maitsma. Võiksin juua kas või diislit, kui see mu jobi maitsele mõjub. See tähendab, parandavalt. Jook oli valmis. Valasin parajasti tervislikult lõhnavat helerohelist jooki klaasi, kui telefon nõudlikult helises. See oli Kristian.
„Kas?”
„Mis kas?” imestasin.
„Kus beebi?”
„Lõunamere kruiisil.”
„Jama ajad. Praegu on ju suvi.”
„Kust sa teadsid, et ta on sündinud?”
„K-k-kas mu ristilaps on…”
Torust kostis kiljumist, mis meenutas põhikoolibimbot, kellele torgatakse kõige palavamal suveajal perse kilekotitäis jääkuubikuid. Õnne, õuduse, ehmatuse ja joovastuse põhjustatud üldine lärm. Kõige hullemast šokist toibunud, kogus Kristian end ja küsis imestades:
„Kus see pisike kruiisil on?”
„Ei olegi. Pisike on Ämmaemandakoolis. Kas kastame varbaid?”
„Kuidas neid kastetakse?”
„Vaatame.”
„Kas Mikael tuleb ka?” innustus Kristian.
Mõtlesin hetke raevukalt.
„Küllap tuleb vist kutsuda.”
„Tore! Helistan talle kohe samast seisust.”
Toru kolksatas hargile. Samast seisust?
Siiamaani olin näinud vaid selliseid titevarvaste kastmisi, kus issi on lõpuks samas konditsioonis nagu laps. Kakerdab, sitt püksis, tahab rinda imeda ja siis magama jääda. Ei pakkunud eriti pinget. Helistasin Sirpale ja küsisin käitumisnõu. Tema arvates olin ära teeninud klaasi konjakit, aga sigarit ei tohtinud suitsetada. Peale selle pidin minema ostma kana- ja juurviljapallikesi, kui ma ei jaksa neid ise teha.
„Halloo, beib! Ma ei oskagi mingeid lihapalle teha!”
„Kuule, kapp!” nähvas Sirpa. „Sina hakkadki meile edaspidi süüa tegema, sest see su tänane tuunikalapasta oli peaaegu sama hea kui seks…”
„Seks kellega?”
„Selle kena tõmmu arstiga…” õrritas Sirpa. „No sinuga loomulikult!”
„Kas seal on mingi arst?” kahtlesin.
„Ei!”
Vastus tuli sellisel toonil, et mu mured kadusid nagu platsenta sünnituspalatist. Sain veel ka dipiretsepti ja nõudmise, et teen kanapallid ise. Puiklesin kõvasti vastu.
„Kallis, tee vähemalt üks pallike, mulle…” kudrutas
