reketist.
„Ah, tere,” köhatasin.
Tüdruk ulatas käe.
„Tšau, mina olen Sirkku.”
„Juha.”
„Mina olen Sirkku ema Pirkko.”
„Juha. Väga meeldiv tutvuda.”
See kuradima ilus järelevalvekomitee oli siis kogu asjatoimetuse aja ootamas, et saaks uue naabriga sinasõprust sõlmida. Hoogne algus naabrisuhetele.
„Ma pean mängima minema. Paps, kas ma võin sinu auto võtta?” palus Sirkku.
„Ole lahke.”
Ta läks pringi taguotsa õõtsudes auto juurde. Seelik oli just nii lühike, kui arvasin. Pallipoolikud välkusid kutsuvalt. Kui Sirkku kummardas, et tosse jalga panna, pöörasin pilgu mujale. Mõlemal vanemal oli lõbus ilme. Küllap olid tütre seksika ilu üle salamisi uhked.
„Seda et, eks ma lähen ka. Võtmed olid kadunud ja pruukisin pisut teie vetsu.”
„Pertti rääkis, et teil on mingi seedimist soodustava jogurtijoogi retsept.”
„Jah, õigemini on see mu lapse emal. Võin selle mõni päev teile tuua.”
„Vähemalt paistab see toimivat,” naeris Pirkko.
„Jaa, üllatavalt hästi. Tuleb ühekorraga kerge ja reibas tunne.”
Pertti naeratas vaevaliselt.
Astusin uksest õue, sulgesin silmad ja tõmbasin kopsud puhast õhku täis. Oli alles kogemus. Silmi avades nägin enda poole uurakil olevat noort tihedat peput. Sirkku otsis midagi isa bemari tagaistmelt. Ei olnud ta säärtel veel kodujuustu meenutavat tselluliiti. Sirkku tõusis ja pöördus ümber.
„Ah, Juha. Muide, kas sa tennist oskad mängida?”
Jäin sõnatuks.
„Ei ole veel proovinud.”
„Võiksin millalgi õpetada, kui tahad… Annan lastele ka suviti tennisekoolis tunde.”
„Ma olen vist natuke liiga suur poiss.”
„Isal on aeg ühel eraväljakul. Võime seal proovida,” pakkus Sirkku, süütu ilme näol.
See oli jälle see tüüp, kellest oli tehtud miljon filmi. Ajavad vana mehe pea segi, et lihtsalt proovida, kuidas mingit sorti flirt töötab. Saavad ilmselt mingisuguse rahulduse, taibates, et hetk hiljem lööb ka see papi südamerabanduse piiril pihku, nagu oleks just selle kunsti leiutanud. Mina sellesse võrku ei langenud.
„Vaatame, kui meil pisike koju jõuab,” arvasin.
„Pisike?”
„Jah, ma sain eile väikese tütre. Ta kasvab sama ilusaks kui sinagi.”
„Aitäh… või siis palju õnne.”
„Tänks.”
Lehvitasin tenniseässale, kui ta isa BMW-sse hüppas ja summuti suitsedes gaasi andis. Lukustasin end koju enda väljalasketoru määrima.
Soojendasin potis korraliku portsu kanakastet, enne kui Ämmaemandakooli tagasi läksin. Äkki meenus mulle too lillepahmakas. Loodetavasti ei olnud seal mingeid kergesti närtsivaid lilli. Vähemalt oli see suur. Täiesti arutult suur kimp roosasid roose ja nende vahel kaart. „Õnnelikult Hispaania-vanaemalt ja Pedrolt sületäis õnnistust teile kõigile! Poeg, ma olen sinu üle uhke.” Kurgus nügis miski, nagu oleksin pinksipalli alla neelanud. Olin ikka hapras seisus küll. Kuhu oli kadunud mu sisemine gangster? Ohkasin sügavalt ja pühkisin kindluse mõttes mõlemad silmanurgad varrukasse. Võtsin kimbu kaenlasse ja läksin auto juurde.
Pidin peaaegu kokku põrkama higise naabritšikiga. Higist märg särk paljastas kõvastunud nibud nagu kaks väikest viinamarja. Lasin päikeseprillid silmade ette, et hõrke üksikasju rahus uurida.
„Nii ilusad roosid!” ohkis Sirkku.
Ta tuli täiesti mu ette ja kummardus kimpu nuusutama. Mulle avanes tahtmata vaade avarasse kaelusesse. Püüdsin end taltsutada, korrutades: mõtle, millised lapatsid saavad neist pärast kahe lapse imetamist… mõtle, millised lapatsid saavad neist pärast kahe lapse imetamist…
Sirkku katkestas mu mediteerimise.
„Pean külma duši alla saama. Üks kutt tegi mulle sihukest sõitu.”
Neelatasin.
„Ahah.”
„Mu sõber ei saanud tulla ja üks meie klubi paljulubav juunior jooksutas mind selle palavaga kaks setti.”
„Siis tennises?”
Sirkku oleks ilmselgelt tahtnud mind reketiga lüüa.
„Pean nüüd minema, enne kui need riided mulle selga ära kuivavad.”
Ta sörkis koduuksele, päevitunud sääred higist niisked. Mikael oleks selles olukorras ilmselt munadele korralikke nipse löönud ja klammerdunud nagu pandakaru naabri vannitoa ventilatsiooniresti külge sealt tulevaid aroome nuhutama.
Panin emalt tulnud kimbu ettevaatlikult kõrvalistmele ja tõttasin oma plekkruunal haigla poole.
„Sa ei pea siia iga kord lilli tooma,” pahandas Sirpa mu süles kena kimpu nähes.
„Need on mu emalt.”
„Oi, kui ilusad…”
Sirpa kaisutas lillekimpu. Imelik küll, pisaraid seekord ei olnud. Kas meie pisike oli Sirpa kuivaks imenud? Kiirustasin akna ja voodi vahele. Polnud. Pöörlesin nagu pudelihari, aga titte polnud kusagil näha.
„Kus beebi on?” küsisin õudusega.
„Magab õdede toas.”
„Öööh, miks?”
„Et saaksin ise pisut puhata. Õdede arvates vajan seda.”
„No siis küll.”
Istusin abitult voodi servale. Olin nii oma lapse nägemist oodanud, ja nüüd oli ta kusagil õdede toas. Sirpa märkas mu longuvajunud olemist.
„Lähme toome beebi siia. Sellist meest ei suuda keegi vaadata.”
Olin otsekohe püsti nagu käigukang.
Pisike tõmbas kipras näol und. Uneanne oli tal tohutu. Lükkasime käru ettevaatlikult Sirpa voodi kõrvale. Ma aina vaatasin oma väikest last. Tal olid roosad sipukad, aga selle all endiselt too džuudokuub. Alles nüüd märkasin, et mu tütrel on väga õhukesed, peaaegu valged juuksed. Mul oli õnnestunud maailma blondiinide arvu jälle ühe võrra kasvatada.
Toa uks avanes ettevaatlikult. Kõigepealt ilmus ukseprakku tuttav sandaal ja selle järel hiiglasliku päikesena särav ämma pea. Järgmiseks ilmus Raija pea kohale teine peanupp, Esko kotkanägu. Vaatepilt oli justkui mingist multifilmist. Puudus vaid see, et kusagilt põranda lähedalt
