– tühjad riiulid ja aknalaual mõned Säga asjad, pool leiba, suitsupakk… Rõdul endiselt meie mittetöötav külmkapp. Võtsin uue „Horisondi“ ja süvenesin sellesse. Väljas oli hakanud sadama. Kohver pakitud, heitsin veel viimase pilgu 644. Vladimiri kapi uksed olid lahti, hall pintsak rippus riidepuul, lips samuti. Ukse juures põrandal valendas paberilipakas. Vladimiri rongipilet.
Laevaga tikutops oli mul juba kohvris. Valge puri, oranþ taevas. Panin rongipileti taskusse ja lahkusin teenurgale hääletama.
„Kuhu ilus tüdruk nii hilja sõidab?“ küsis keskealine hästiriietatud mees aktsendiga.
„Tallinna.“
„Mis õnn seal Tallinnas siis ootamas on?“
Oskasin selle peale ainult õlgu kehitada. „Te ei ela Eestis?“ täheldasin.
„Ei.“
„Soomes?“
„Rootsis. Mu vanemad on muidugi eestlased. Kuidas sa aru said, et ma siin ei ela?“ küsis mees mind ebameeldivalt sinatades. „Mulle on öeldud, et mu eesti keel on täiesti puhas.“
„Kes te elukutselt olete?“
„Insener. Kas sul on sinna Tallinna jõudmisega ikka väga kiire?“
„Ikka.“
„Kui minul on hea ja sinul on hea, miks me ei võiks siis õhtut koos veeta?“
Mis „sina“ ma sulle olen, imestasin juba mitmendat korda, aga valju häälega ütlesin: „Mida te sellega täpsemalt mõtlete?“
Insener pööras auto teelt kõrvale ja peatus: „Arutame seda asja.“
„Võib-olla arutame teine kord,“ lubasin, et mehest lahti saada.
„Teeme siis homme. Hotell „Olümpia“ juures,“ pakkus ta.
„Mis kasu ma sellest saan?“ küsisin väliseestlaselt retooriliselt, pidamata silmas mingit otsest „kasu“. Ta sai minust valesti aru ja vastas tõsimeelselt:
„Võiksime järgmisel päeval minna näiteks valuutapoodi ja osta sulle mõne ilusa asja. Samuti võiksin sulle saata küllakutse Rootsi.“
„Kurb küll, sest tõenäoliselt ei avane mul lähima paari aasta jooksul uut võimalust välismaale pääseda… aga täna õhtul ikka ei saa.“
„Ehk siis homme. Kui juba jumal on tahtnud, et me ühte autosse satume,“ arvas sümpaatne väliseestlane, kes oli pealekauba kristlane.
Tallinn transportis mind uude ja võõrasse ajastusse. Kell oli alles pool kuus õhtul. Vahetasin Tartu näo Tallinna oma vastu ja tõmbasin Klausile traati.
„Mul on ainult üks küsimus. Täna öömaja annad?“ pärisin.
„Oleks meeldiv sinuga suhelda.“
„Mul pole teisi riideid,“ ütlesin Klausile, kes arvas, et võiksin rootslase kutse vastu võtta. „Kui üldse lähen, siis samamoodi.“
„See paistab teise süüdistamisena asjades, milles ta tegelikult süüdi ei ole. Miks sa peaksid ta mõttetult ebameeldivasse olukorda asetama?“
„Sest ta on loll,“ ütlesin.
„Mina küll nii ei arva,“ vastas Klaus.
„Hea küll. Üritan kleidi ja kingad muretseda.“
„See ei peaks ju nii raske olema.“
„Mul hakkas piinlik, nagu oleksin teda solvanud.“
„Rootslane võib selliste repliikide peale muidugi solvuda. Tema, kes on uhke, et elab nii vabal maal, ja järsku vihjab keegi, et tema käitumine on agressiivne.“
Aga rootslast hotelli juurde ei ilmunud, kui laenatud kingades ja talvises mustas kleidis aega parajaks tegin, nagu oleksin sinna täiesti juhuslikult sattunud. Mööda jalutas ainult Klausi kursusekaaslane.
Kindla peale räägib ta Klausile, et ma passin õhtul „Olümpia“ hotelli ees välismaalasi. Oodanud pool tundi, läksin Ajakirjandusmaja baari kohvi jooma ja õhtuks onu juurde öömajale.
See oli veel Tallinn, mida varasemast tundsin ja armastasin. Vanaaegne hubane Harjumäe jäätisekohviku Tallinn, raharaiskajate Tallinn, väikeste armsate riide- ja raamatupoodide linn, kus sai osta palju mitte millekski vajalikke asju.
Kaarmanni poe tagumisse ossa oli tekkinud uus kohvik. Istusin seal mõnikord ja ostsin tihti poest kommi kaasa. Antikvariaadis ma eriti ei käinud, ehkki see ei mõjunud hästi minu filoloogireputatsioonile.
Märkamatult jõudis kätte august.
Olin Tartust lahkunud juuli alguses. Rändasin läbi sündmustevaese suve ühe tuttava juurest teise juurde. Füüsikutest ei kuulnud ma enam midagi. Küllap nad sõitsid koju. Minu kohver leidis ulualuse ühes väikelinna psühholoogiafirmas. Suvel ei käinud seal kedagi. Kolmel nädalapäeval viiest üheteistkümneni olid usaldustelefonivalved ja vahel sain seal istuda, sest kellelgi teisel polnud selleks viitsimist. Ka helistada ei viitsinud keegi. Väikelinna usaldustelefon on mõttetu asi – võimalus, et helistaja ära tuntakse, ei taga mingit anonüümsust. Nime- ja nägupidi tuntakse ka konsultante, kes peaksid vähemalt teoreetiliselt olema anonüümsed.
Peavarju oli mulle pakkunud psühholoog Mardikas. Nähes mind sihitult ringi hulkumas, kutsus ta mu enda poole. Esimene öö kodulinnas leidis mind Mardika köögis viskit maitsmas.
„See on eriti tähtsate külaliste jaoks,“ mainis Mardikas ja soovitas enne magamaminekut: „Vaata raamatuid, dringi vaikselt ja tunne end hästi.“
„Kuidas sa oma jõuvarusid muidu hindad?“ küsis ta. „Mõtlen, et äkki tahad riideid pesta. Sinu autsaideritest sõprade juures“ – ta pidas silmas mu kunagisi töökaaslasi ajalehetoimetusest – „ei saa seda teha, kellelgi neist pole pesumasinat.“ Mardikal endal oli haruldane luksusese – automaatpesumasin.
Täiuslikus vannitoas tõmbasin oma pesemata ja siniseplekilise kere kerra ja ligunesin tund aega kuumas vannivees. Riiulitel särasid soome- ja ingliskeelsete kirjadega pudelid, mille sisust mul polnud mingit ettekujutust. Harilikku pesuseepi ma ei leidnud.
Püksid ja dþemper olid väljakannatamatult räpased.
Elutuppa olid valmis pandud linad. Kui ärkasin, oli Mardikas tööle läinud. Sõin ta mehe ja lastega hommikust. Mees ütles:
„Enam-vähem määratletud sotsiaalse staatuse korral võiks avada vabama tee enesetunnetusele, arendada endas intuitiivset poolt, toetumata sotsiaalsetele normidele. Sinu staatus on selge – sa oled lindprii. Mina ei käi iga päev tööl, aga olen kirjas ja pean aeg-ajalt nägu näitama. Saan 200 rubla kuus peaaegu mitte millegi eest.“
Teel väikelinnast Tallinna võtsid mu peale noored edukad mehed, kellel oli kange tahtmine rääkida kellelegi oma edukusest ja sellest, mida maailmast arvata. Üks heledapäine alla kolmekümnene mees meenutas natuke füüsik Otti. „Käisin Tartus ja nägin teadetetahvlil paberit, et olen aspirantuurist välja visatud,“ naeris ta. „Ülikool on praegu üldse naljanumber. Vanad õppejõud kardavad oma kohta kaotada. Astuda humanitaarinstituuti? Kari
