Räämas korter lehkas halvaks läinud toidu järele. Hirmsal kombel ära lagastatud pliit. Kušett kööginurgas.
„Mõtlen veel ja helistan,“ lubasin. Teised pakkumised ei olnud paremad või küsiti summat, mis ületas kaugelt mu võimalused.
Esialgu jäin peatuma usaldustelefoni ruumidesse. Kui otsustasin uttu tõmmata, helises telefon ning Mardikas imestas: „Oled ikka veel seal?“
„Hakkan just minema.“
„Kohe tuleb sinna teine seltskond.“
„Kes?“
„No ma ei saa öelda.“ Ta hääl oli teesklev.
„Ega see mind oluliselt huvitagi,“ ütlesin. „Tahtsin just plehkat panna. Raamat sai läbi ja…“
„Tule meile,“ kutsus Mardikas.
„Meil on külalised,“ teatas uksele ilmunud laps reserveeritult. „Ema läks just välja.“
Suundusin vana tuttava Ellu poole, oletades, et sealgi võivad olla külalised.
Intuitsioon ei petnud: Ellu juures istusid kaks meest. Lauda kaunistasid tühi viinapudel, taldrik tomatilõikudega ja „Priima“ sigaretid. Õnneks oli mul pakk „Djubekki“. Mehed läksid varsti uue viina järele. Üks oli pooleldi mustlane ja rääkis vene keelt, eestlane meenutas haritud kurjategijat. Teises toas tugitoolis pomises häiritud vanainimene, Ellu ema. Talle avanes hea vaade kõigele korteris toimuvale, välja arvatud magamistuba.
Kui Ell magama jäi, ütles ema: „Muudkui käib ja käib. Näe, läheb jälle.“ See käis minu kohta.
„Kas sa oled vait!“ sähvas Ell läbi une.
Kümme tundi hiljem ta ärkas ja küsis: „Kas sul raha on?“
Hetkel oli. Kopikad jäeti rahakotti.
„Võid alati minu juurde tulla. Õpetan sulle joogat – niipalju kui ise oskan,“ lubas Ell.
„Milleks?“ kahtlesin.
„Et sa tugevam oleksid. Elu on veel ees.“
Ell käis poes viina järel, jõi seda ja langes varsti jälle sügavasse transsi. Lahkusin ja läksin psühholoogide kontorisse, lootes, et aknad on pimedad ja võti postkastis nagu ikka.
„Loovutatakse osa isiklikust vabadusest,
et olla vaba isiklikus sfääris. Või osa sotsiaalsest vabadusest, et saada vabad käed sotsiaalses sfääris. Sina oled valmis isikliku vabaduse nimel abielluma,“ resümeeris Klaus. „Mina olen nõus ametis käima. Neli päeva nädalas tööl käia on ikkagi kaunis tüütu, kui ka üle kolme tunni ei pea kohal olema. Kolmesaja rubla eest võib seda teha.“
„Sa teed liiga kiireid järeldusi. Olgem realistid, vaevalt mul õnnestub sellistki kohta leida.“
„Ilmselt on sul õigus. Tegelikult pole minu töö eriti huvitav, aga sissetulek on nähtud vaevaga võrreldes suur. Karjääritegemiseks on see koht praegu vajalik. Seepärast tuleb vabadusest loobuda, nii ahvatlev kui see ka ei tundu.“
Lauluväljakul polnud peale meie hingelistki. Vihmahoog möödus varsti ja teine pudel veini sai otsa. Oli kummaline tunne.
Klaus töötas tähtsas pealinna ajalehes. Ta oli tutvunud kultuuritoimetuses töötava neiuga ning tunnistas: „Olen peaaegu armunud.“ Tütarlaps oli ta külla kutsunud kui uue töökaaslase, keda oleks huvitav peo käigus tundma õppida. Kohapeal aga selgus, et Klaus on ainus piduline ja tütarlapsel on sünnipäev.
„Muidugi väga elegantne liigutus,“ ütles Klaus, kes veel kõrgseltskonna kommetes ei orienteerunud.
Hääletasin läbi külma hõreda vihma väikelinna. Võtsin postkastist kontorivõtme. Ukse taga ootasid kaks tuba, suur soe tugitool, raamaturiiulid, kohvimasin ja pehme valgusega lamp. Väljas, akna taga, läks augustikuu iga päevaga külmemaks, nii et psühholoogide seinakappi paigutatud kohvritäiest riietest oli päris palju kasu.
Kohtusime Klausiga uuesti Kunstihoone ees. Ta kandis ülikonda ja tal oli vähe aega. Jalutasime Paksu Margareetani ja istusime samasse kohta, kus maipühade ajal Virvega piknikku pidasime. Kui kotist sigarette otsisin, ütles Klaus: „Oota üks hetk, palun“, ja tõmbas pintsakutaskust pooliku paki „Leeki“.
„Ma võtan ka, kui tohib.“
Klaus rääkis oma peatsest Soome-sõidust. „Oskar oskab üsna kehvasti inglise keelt. Isegi mina ei julgeks oma inglise keelega kusagil avalikkuse ees sõna võtta. Seepärast on vahest kõige õigem, kui Poll selle kõne peab. Mis sa irvitad? Pane suits ära, siis ma näitan sulle, kuidas minu üle naerda.“
Panin käed ta kaela ümber.
„Mis sa tahad?“
„Suudelda.“
Suudlesime.
„Aga nüüd näed, kuidas minu üle irvitada.“ Klaus lükkas mu murule maha, kükitas, toppis mulle sammalt suhu ja torkis mind oksaraoga. Tõmbasin ta omakorda pikali.
„Otsustasin loobuda köögist Lasnamäel,“ ütlesin ühel hetkel.
„Nüüd saan küll kurjaks,“ ütles Klaus. „Võta kohe korteripakkujaga ühendust! Antud olukorras oleks loobumine kõige lollim tegu. Kallis tüdruk, on sul mõistus peas?! Ise rääkisid, et sulle on ennekõike pinda vaja. See oleks sinu esimene hüppelaud.“
Lõpuks järeldas ta: „Sinu mõtlemine on ülimalt süsteemitu, mistõttu ka tegutsemisel pole märkimisväärseid tagajärgi. Sa ei tea, mida sa tahad.“
See monoloog kurvastas mind. Mitte sellepärast, et Klausil oli õigus – enamasti tal oli –, vaid et tajusin: inimene, kes minu kohta nii palju teab, hoolib minust ikkagi, nii et see teeb natuke haiget.
Suve lõpus saabus kiri,
mis teatas ääri-veeri, et Slavorzky tuleb ilmselt juba septembris Moskvast tagasi. Kiri oli saadetud nõudmiseni Tartu peapostkontorisse Rüütli tänaval. „Mul oleks sulle üsna-üsna suur palve: palun helista mu vennale, kellelt saad Moskva Eesti esinduse numbri, kuhu sa võiksid helistada…“
Võtsin mitu päeva hoogu. Ühel õhtul psühholoogide kontoris valisingi Karli koduse numbri. Telefon oli kinni, proovisin veel kord ja kuulsin pealt Slavorzky vestlust emaga. „Arbatil käies…“, „palgapäev on järgmisel nädalal…“, „las vend tuleb lennukile vastu…“ ja muud sellist, saabumiskuupäev kaasa arvatud, nii et põhimõtteliselt teadsin valmis olla.
Lennujaama asemel läksin hoopis Klausi juurde. Helistasin sealt järgmisel päeval Slavorzkyle.
„Teisipäeval kell kaksteist ülikooli peahoone ees, kuhu meil kummalgi enam erilist asja pole. Muuseas, kust sa helistad?“ muretses Slavorzky mu kõnearve pärast.
„Tallinnast, sugulaste juurest.“
2. peatükk.
Slavorzky sünnipäev
Slavorzky hilines veerand tundi, nagu
ülikoolilinnas
