näol peegeldus šokk.
Mõnel teisel samuti. „Palju sulle selle eest makstakse? Kuus viiskümmend rubla ikka saad? Kindlasti annavad ainult 25,“ muigas Ivo.
Rohkem sellest ei räägitud. Mängisin arvutil hasardita paar „Wizardit“. Siis tahtis Tamur teada:
„Filoloog, kas sa tunnistad lõpmatust?“
„Olen nõus enam-vähem kõike tunnistama,“ ütlesin.
„Juuakse sellepärast, et kaotada barjääre,“ targutas Tamur. „Et me saaksime üksteisele öelda kõike, mis meil hinge peal on. Inimese olemus jääb purjus olles täpselt samaks kui kainena. Ja üldse, ära pane Ivot tähele.“
„Sa oled moralist,“ ütlesin nelja silma all Tamurile, kes ei olnud rahul mu uue töökohaga.
„Mis mõttes? Sest mina annan teile eetilised standardid, mille järgi käia? Karl on suurem moralist, ja te mõlemad olete ühtemoodi ebastabiilsed inimesed.“
„Kas sa ei tahaks praegu viieteistaastane olla?“ küsis ta järsku.
Raputasin veendunult pead.
„Nojaa. Võib-olla tõesti,“ meenus Tamurile mu elukäik. „Minul ei olnud õnnetu lapsepõlv. No isa napsitas vahel, aga siis hakkas autoraha koguma ja jättis joomise maha.“
„Ja sinu praegune abielu?“
„Jah. Praegune. Ma saan vihjest aru. Naisel – mis ongi kõige kurvem – on teatud kujutlus, milline peaks olema õige abielu. On põhimõtted. Väga suur autoriteet on talle tema ema, pedagoog. Mu naine on täiskarsklane ja tal on kogu aeg minust kahju, kui ma sõpradega õlut joon. Tema ei lubaks endale iial mingit abiellu mittemahtuvat tegu. Põhimõtte pärast. Kõik peab olema nagu teistel.“
Ivo oli Anu tagatuppa magama jätnud ja tuli meie juurde, käigu pealt pluusinööpe kinni pusides. Tamur ja Ivo hakkasid võidu anekdoote rääkima, otsekui püüdes nukraks muutunud Slavorzkyt lõbustada. Istusin märkamatult voodinurgas.
„Triinu, ega sa ei tahaks meile võileibu teha?“ küsis Ivo.
Hakkasin meeleldi perenaiseks, sest olin Ivo nalju ühikas juba küllalt kuulnud.
„Kas olen üleliigne?“ oletasin köögist hunniku võileibadega poiste juurde jõudes. „Ikkagi kolm vana sõpra.“
„Ära nüüd põe,“ ütles Ivo. „Muuseas, miks sul selline soeng on? Sa oled nagu Mordaunt raamatust „Kakskümmend aastat hiljem“. Ma kujutan Mordaunti ette täpselt niisugusena, nagu sina oma soenguga praegu välja näed.“
Olin lasknud lõigata endale poisipea. See ei olnud moes. Kanti pikki, enamasti lokitud juukseid.
„Ei, mulle see soeng lausa meeldib,“ arvas Tamur.
„Mis su perekonnanimi õieti on?“ küsis Ivo minult. „Imelik, aga ma ei teagi.“
„Miks me ei võiks rääkida millestki, mis ka mind huvitaks – isegi kui see teid ei huvita?“
„Aktsepteerin alati, kui inimene kõneleb sellest, mis teda huvitab. Ainult sellest peakski rääkima.“
Jutt libises neljakümne kirjale, rahvarindele, Eesti Kongressile ja muudele poliitilistele moenähtustele. Poole kõrvaga kuulsin Ivo lausekatket: „…nagu mõni aktimodell.“ Kohv sai otsa ja me läksime Slavorzkyga kööki uut tegema.
Slavorzky oli ärritatud.
„Kutsikad ei tea, mis nad teevad! Kui nad on pidamatud, pole nende koht toas! Muide, kui Imbi ja Valdur sinu modellindusest kuulsid, oli neil üsna tähelepanuväärne ilme.“ Slavorzky pidas silmas kahte külakooli klassikaaslast, kes olid samuti oma vaikiva kohalolekuga sünnipäeva kaunistanud. „Jah, küla peal võidakse sellest üsna korralik kõlakas kokku keerutada. Mis jõuab varsti teadagi kuhu. Mille kaudu on võimalik mulle ebameeldivusi valmistada. See pole etteheide, vaid lihtsalt sedastus. Ma lausa imetlen sinu etteastet.“
„Mis sa teed, kui jutt sinu vanemateni ulatub?“ küsisin surmtõsiselt, nagu ootaksin vastust: „Põgenen kodunt.“
Slavorzky ei suutnud asja huumoriga võtta.
„Kavatsen kindlalt ümber lükata. Kõike annab naljana serveerida.“
Tema meelest oli mul ainult üks elu – see, mille kohta tema teadis kõike.
Kogu see sünnipäev hakkas mind tüütama. Kohv läks keema. Lonkisime tuppa ja vaikisime äraootavalt.
„Tamur, kuule, äkki sa oled nii hea ja tuletad mulle teinekord mõningaid momente tänasest õhtust meelde!“ ütles Slavorzky.
„Heameelega,“ ütles Tamur ülevoolava lahkusega, oskamata Slavorzky mõtteid lugeda nagu mina.
Ivo oli iroonilise ilmega. Tundsin vastupandamatut soovi talle nurga taga vastu pead anda. Nagu seda aimates lahkus Ivo varsti seltskonnast, väites, et läheb magama.
„Kui julged,“ ütles Karl. „Oeh! Mis ma ütlesin!“
„Kas juua viin ära või heita magama?“ küsis Tamur. Karl heitis diivanile ja teeskles magajat. Ivo oli Anu juures.
„Viimati, kui ma tõesti paar kuud peast segi olin, toimus see eelmisel sügisel Karini pärast,“ heietas Tamur. „Kas just Karini pärast, aga vahel on päris meeldiv natuke jabur olla…“
„Nõus! Mäletad, ma andsin teile Püssirohukeldri piletid!“ tuli Slavorzkyle ootamatult elu sisse, kuid mõni minut hiljem magas ta juba nagu nott. Andsin märku, et võiksime tuba vahetada.
„Mäletad, Karl ütles sulle, et homme midagi meelde tuletaksid?“ küsisin Tamurilt.
„Ma arvan, et ta tahtis mu abikaasast rääkida.“
„Äkki hoopis minu töökohast?“
„Minu asi see üldiselt ei ole. Oled vaba inimene ja tead ise, mis teed. Kui tahad kellelegi midagi tõestada, siis ole lahke. Kui räägin Slavorzky seisukohalt – millest ma lähtungi, sest ta on mu sõber ja mul on tast kahju –, siis ei saa ma sellist mängu heaks kiita. See, mida sulle kevadel öeldi… Vladimir on kindlasti veel suurem moralist kui mina. Samas ma ei mõista: kui sa kõike pohhuistlikult võtad, mis loeb siis kellegi arvamus? Need on sinus kaks täiesti ühendamatut külge. Vladimir rääkis mingist vestlusest, kui sa nutma olid hakanud. Ma ei saa aru, miks sa tema arvamust nii oluliseks pead.“
„Saime talvel üsna hästi läbi. Kui juba usaldad kellelegi midagi, siis sa ju ei arva, et ta võiks seda kunagi sinu vastu kasutada?“
„Vladimir püüdis sind võib-olla päästa,“ muigas Tamur.
„Või nii. Mina küll aru ei saanud. Millest?“
„Noh, võib-olla ei tohiks nii otse öelda, aga ühed pidasid sind lolliks ja teised litsiks. Ta püüdis sind päästa sinu kohta käivatest hinnangutest. Pealegi suhtlesid sa kooperatiivi rahvaga, ja igaüks, kes nendega liiga tihedalt läbi käis, oli kohe määritud.“
„Mismoodi see sai rohkem määrida kui näiteks Joogaga suhtlemine?“
