kui teil on tõesti ainult loomatalitajat vaja.” ütles Pille ja Kristjan ei saanudki täpselt aru, kuhu poole Pille oma paistes silmalaugude vahelt sel hetkel vaatas. Igatahes arvas ta nägevat seal tumesinise keskel ka midagi heledamat vilkuvat.
“On küll vaja! Kristjanil just loomatalitajat ongi vaja!” vastas Ella ja müksas salamisi Kristjanile ribidesse.
“Eks sellepärast sai justkui nagu tuldud…” kohmas ka Kristjan selle peale. Ta ei olnud veel leppinud mõttega võtta tallu see paistepekstud silmadega noor naine.
“Noh, mis me siis siin seisame?!” märkas äkki Ellen ja ütles siis rõõmsalt: “Läheme nüüd kohe tuppa ja ma panen midagi lauale. Joome natukene kohvi ja… Pille, sina räägi siis kohe ka noorhärraga oma tööasjad selgeks!”
2. peatükk
Poolteist tundi hiljem sõitis Kristjan juba kodu poole ja tema kõrval istus naabrinaise asemel Pille. Ta ei olnud sellest hetkest kui nad autosse istusid, kellegagi sõnagi rääkinud ja vaid tema ise teadis, mille üle ta parajasti pead murdis või millest mõtles. See vähene, mis ta oli oma riietest Antsu juurest pikkamööda Elleni juurde saanud viia, sõitis nüüd kolme spordikotti pakituna “Toyota” avaras pagasiruumis temaga kaasa.
Ka Kristjanil polnud erilist tuju vestlemiseks ja nii juhtuski, et auto hakkas tasapisi nagu iseenesest sõitma ikka kiiremini ning kiiremini. Peale hommikust venimist oli auto nagu teise elu sisse saanud. Seda märkas ka Ella ja tegi kohe sellest omad järeldused:
“Näh, sul, Kristjan on hommikune halb tuju nagu peoga pühitud! Muidugi, on ju põhjust ka – said lõpuks omale naisterahva majja, kes sind ja sinu loomi kantseldab!”
“Peremehe kantseldamine pole töölepingus sees!” ütles kohe selle peale Pille, “Minu asi on ainult loomad ja muud väiksemad majapidamistööd.” Tüdruku madalavõitu hääl oli selge ja helisev.
“Muidugi jah, ennekõike ikka loomad.” oli ka Ella kohe nõus ja peale väikest nihelemist auto tagaistmel kuhu ta oli enne ärasõitu omale ise koha võtnud, küsis: “Mis see Ants sind siis niimoodi peksis? Oli ta siis purjus või?”
“Purjus jah!” lausus Pille ilmse vastumeelsusega kuid lisas siis kohe justkui selgituseks juurde: “Ta pole kaine peagagi õige mees, joomasena on aga päris loll! Ajab ilget juttu ja tikub käperdama… Ja mõtleb vist, et ta on lausa üle küla mees!”
“Mõnel mehel on jah, niisugune komme, et tahab purjus peaga hirmsasti võõraid naisi vaadata, kuid, et kohe kätega kallale tuleb, niisugust pole nagu enne näinud.” arutles Ella ja küsis siis: “Miks naine laseb tal niimoodi mürgeldada?”
“A-ah, mis Hilja sinna teha saab?” lõi Pille käega. “Alguses ikka tuli vahele, aga siis sai korra Antsu käest ise keretäie kätte ja sellest saadik peale ei ütle enam sõnagi.”
“Leppis siis niisuguse olukorraga või?” imestas Ella.
“Mis ta leppis… Kes see ikka niisuguse asjaga lepib?” küsis Pille ja arvas: “Mis tal muud üle jäigi teha – neli last ju kaelas!”
“Kas sa siis konstaablilt ei saanud abi?”
“Ma pole konstaablile sellest sõnagi rääkinud!”
“Miks siis?” imestas Ella.
“Siis ma oleksin pidanud rääkinud kõik nii, nagu oli ja siis oleks Ants võihbolla vangi pandud ning Hilja sinna jumala üksi jäänud.” seletas Pille. “Ta poleks seal hakkama saanud – terve majapidamine jäänuks siis tema kaela ja väikesed lapsed peale selle!”
“Mispärast siis kohe vangi?” küsis Ella.
“Vägistamiskatse on minu teada seadusega karistatav!”
“Või kohe nii hullusti!” ahhetas Ella. “Mis ta siis sai…”
“Midagi ta ei saanud!” tõrjus Pille ägedalt. “Kui midagi niisugust oleks olnudki, siis ma poleks enam pühitsenud, oleksin pannud ta sinna, kus temasuguste koht on!”
Kristjan kuulas vaikides naiste juttu ja tema hinge tekkis jälle tasapisi väikene vastumeelsus ning kahetsustunne kõige selle suhtes, mis ta oli täna teinud. Mida rohkem ta selle üle mõtles, seda kindlamalt juurdus tema peas mõte, et ta oli täiesti ilmaaegu kuulanud Ellat ja võtnud omale selle nuhtluse kaela. Ja see kaela võetud nuhtlus oli seesama, tema kõrval istuv Pille – siniseks pekstud silmadega ja võib-olla ka isegi vägistatud, jumala võõras naine!
“Ma oleksin need kuradi lehmad isegi kuidagimoodi ära lüpsnud… Kuula veel naabri Ella loba!” vandus Kristjan mõttes ja siunas edasi: “Ja mis kuradi pärast ma selle kirjaliku töölepingu pidin Pillega tegema?!” mees katsus vaistlikult pükste tagataskus olevat rahakotti, mille vahel oli ka see talle äkki nii vastikuks muutunud leping, kus olid peale tema ja Pille allkirjade ka veel Ella ning Elleni allkirjad. Neid kahte viimast allkirja oli sellele lepingule nõudnud just Ellen, põhjendades seda sellega, nagu oleks Pillel niimoodi kindlam võõrasse kohta minna. Järgides Ella tahtmist, tegi Kristjan Pillega töölepingu terve aasta peale ja ükskõik, kui vastumeelne see talle ka praegu polnud ning kui palju niisugune paber seadusemeeste silmis maksis, pidi ta sellega ikkagi arvestama. Ja teine samasugune eksemplar oli Pille taskus. Kristjan koukis pikkamööda teksapluusi rinnataskust välja kõvera varrega piibu ja ilma, et oleks seda põlema pannud, toppis selle otsapidi kuhugile oma suure vuntsipuhma alla.
“Peremees tõmbab autos piipu?” küsis Pille pead pööramata.
“Pole plaanis… Ma panin piibu niisama suhu…” porises Kristjan, kellele ei jäänud tähele panemata Pille pöördumine tema poole kolmandas isikus ja ka see, et tüdruk tunnistas teda peremeheks nimetades ennast juba ametis olevaks.
“Kristjanile kõlbab mõnikord ka tühi piip hambusse!” teadis Ella ütelda. “Temal on ükskõik, mida imeda!”
“Pole mul sugugi ükskõik mida imeda!” õiendas Kristjan vastu ja seletas: “Kui piip on ikka korralikult piibuseaduse järgi sisse suitsetatud, siis on ta ka tühjana mõnus hammaste vahele võtta!”
“Piibuseadus? Mis asi see on?” küsis Pille ükskõikselt jutujätkuks ja vaatas mornilt autole vastu lendavat maanteed.
“Noh… Uus piip tuleb enne, kui temaga üldse hakata suitsetama, näiteks konjakiga läbi immutada.” seletas Kristjan.
“Mida see konjak piibule teeb?” küsis Pille.
“Mis ta teeb… Annab piibule mõnusa maitse juurde, muud midagi.” vastas Kristjan. “Mis ta muud ikka teeb?”
“Ah, mis sa Kristjani juttu kuulad, tema on üks vanapoisijuurikas, muud midagi. Temal muud polegi peas kui ainult piip ja õlu!” ütles Ella auto tagaistmelt.
“Sa ei oska kummastki lugu pidada, sellepärast sa räägidki niimoodi!” arvas Kristjan, kes Ella öeldud vanapoisijuurika harjumusepäraselt kõrvust mööda laskis. “Isegi Kaarel jagab neid asju tüki rohkem!”
“Kes see Kaarel on?” küsis Pille pilku maanteelt pööramata.
“Kaarel on üks töötu mees Vaariku keskusest ja ta käib minu juures oma perele leivalisa teenimas…”
“… ja mille ta enamjaolt kõik ka kõrist kohe alla laseb!” suskas Ella vahele.
“Kaarel
