head leikuupuimurit saada? Kristjan oli ahvatlevast pakkumisest meeldivalt üllatunud ja kui veel selgus, et Juho ei tahagi kombaini eest kogu raha kohe kätte saada, siis oli asi otsustatud, ning juba mõne kuu pärast sõitis Kristjan “Sampoga” läbi Tallinna kodu poole. Oma kombain muutis Otsa talu sõltumatuks tema naabritest, kes pidid mitme peale läbi ajama ühe päevinäinud Vene “Nivaga”. Esimesel aastal käisid naabrid ka Kristjani kombaini omale nurumas, kuid tema üteluse peale: “annad perse külasse, siis ise situd varsti läbi küljeluude”, mindi rahulolematult porisedes minema. Kristjanil oli kombain kallilt käes ja ta ei soovinud seda “aitäh” ega ka isegi raha eest kellegi teise kätte anda. See oli juba vanast ajast teada asi, et kui masinal on mitu peremeest, siis pole tal ka pikka iga. “Sampo” oli tal tegelikult peaaegu põllule minekuks valmis, sest Kristjan oli juba mitu nädalat vabadel hetkedel tasapisi puhastanud sügisel hoolikalt konserveeritud masinat, vahetanud mootoris õli ja määrinud kõiki neid kohti mis kombainil määrimist vajasid. Praegu tahtis ta valada vaid paaki kütust, radiaatorisse vett, panna peale aku ja siis proovida masinale hääled sisse panna.
“Kurat, pidi see Kaarel ka oma londi jälle õliseks tõmbama!” siunas Kristjan, kui ta masinakuuri seina ääres oleva puki peal küliti olevast vaadist kütust ämbrisse valas: “Homme hakka ise traktoriga põllult vilja ära vedama! Leidis kurat ka aja millal jälle lakkuma hakata!”
Valanud paagi täis, võttis ta sealtsamast seina äärest veel kaks ämbrit näppu ja tõi kaevu juurest kombaini radiaatorisse vett. Keeras siis radiaatori korgi kriuksuga kinni ja seadis sammud kaevu kõrval oleva väikese palkseintega endise aida poole, mille ühte otsa oli ehitatud saun ja teise otsa Kristjani töötuba. Mees tõi töötoast suure aku, asetas selle samas töötoa seina ääres seisvale kultivaatoriratastega kärule ja tiris siis selle mööda aiaäärset pooleldi rohtunud teed kombaini juurde. Kogu selle tegevuse juures ei saanud ta lahti vastakatest mõtetest, mis ikka ja jälle tema peas ringi sebisid. Kristjan oli Ella nõudmisele järel andnud ja teenijatüdruku tallu võtmisega nõustunud ainult oma lehmade pärast. Need tahtsid nii lüpsmist kui ka muidu hooldavat kätt ja Kristjan ei saanud parimagi tahtmise juures sellega üksi hakkama sest peale lehmade lüpsmise oli talus veel hulgaliselt teisigi töid mis tegemist tahtsid. Talle ei olnud aga sugugi meeltmööda uue, võhivõõra inimese tulek tallu, sest see ähvardas segamini paisata kõik selle, millega ta oli harjunud. Kristjani tegid ettevaatlikuks ka Pille siniseks pekstud silmad, sest tüdruk võis ju rääkida mida tahes, kuid õige mees tema arvates ikka niisama, heast peast, naisterahva vastu kätt ei tõsta.
“Selle tüdruku jutul on ikka mingi kahtlane maik juures!” mõmises Kristjan omale vuntsidesse kui ta akut kombainile tõstis, “Ega see plika ikka ka nii päris puhas ja süütu ka ei ole kui ta ennast paista laseb! Mis ta muidu niimoodi peksa sai!”
Ta ühendas akule otsad külge ja visanud silma korraks üle tehtu, võttis taskust piibu, täitis selle pikkamööda tubakaga, tõmbas siis tikuga põlema ning ronis kombaini istmele.
“No vaatame siis…” pomises Kristjan piipu pahvides ja käivitas mootori. Kombaini mootor korra turtsatas ehmunult ja hakkas siis tuure järsult üles võttes ühtlaselt undama.
“Raisk! Nagu paugupill!” vandus Kristjan rahulolevalt, lükkas ettevaatlikult esimese käigu sisse ja sõitis pikkamööda masinakuurist välja.
Sõitnud mõne meetri hoonest eemale, pidurdas ta ja käivitas kombaini mehhanismid. Ronis siis kombaini istmelt maha ja käis pikkamööda ümber “Sampo” ning kuulas hoolega sõelade sahmimist, vaatas rihmade jooksu ratastel ja katsus peoga katkiseid laagreid otsides kuullaagrite kaani.
“Kui ongi mõni laager katki, ega ta sitt siis selle natukese ajaga vist ei kuumene…” arvas mees ja laskis “Sampol” tühjalt edasi töötada, “Las soojeneb…”
Seistes kombaini kõrval ja kuulates tähelepanelikult masina ühetasast undamist, vaatas Kristjan sinnapoole, kus teisel pool sammaldunud lipikutest aeda, marjapõõsaste ja õunapuude taga, kolme suure pärna all, paistis Otsa talu palkseinte ning eterniitkatusega elumaja. Selle hiljaaegu pandud eterniitkatuse alla mahtusid köök ja kaks magamistuba koos Kristjani ehitatud uue vannitoa ning tualetiga maja ühes otsas ja rehetuba maja keskel ning pikk, suurte küüniustega rehealune maja teises otsas. Nagu juba eespool öeldud, oli Kristjan möödunud talvel rehetoalt kogu ülemise osa maha lammutanud ja lasknud rehetoa kõrge lae allapoole, maja pööninguga ühe kõrguseks. Kahekesi Kaarliga olid nad meisterdanud ka korraliku käsipuudega trepi, mis viis otse köögist pööningule. Sinna tahtis Kristjan tulevikus ehitada kaks-kolm tuba, sest mis see lakapealne ikka ainult kassile pulmade pidamiseks peaks olema, nagu ta oli emale möödunud sügisel põhjendanud kogu selle aastakümnete tahmast läbi imbunud krempli lammutamist.
Elumaja trepi ja rehealuse uste vahel oleva riietusruumi kitsa akna kõrvalt läks lipikutest tehtud madal aed maja ees kasvava suure pärnani, mille juures oli ka jalgvärav, ning sealt otse edasi paarikümne sammu kaugusel oleva kaevuni, jagades niimoodi maja ees oleva ala karjahooviks ja marjaaiaks. Avara karjahoovi keskel sirutas oma oksi taeva poole peaaegu sama suur pärn nagu maja ees kasvavgi ja selle okste vahel võis samuti näha luitunud välimusega linnupuure. Kaevu juurest pöördus aed paremale ja kinnitus otsaga Kristjani töötoa seina külge, et siis jälle selle endise taluaida saunapoolsest otsast sirgelt edasi minna suure viljapõllu ääres oleva masinakuuri poole. Sealt, aia nurgas kasvava suure vahtra juurest pöördus aed täisnurga all paremale ja suundus eemal paistva tiheda kuusemetsa poole, et siis jälle mõnekümne meetri pärast pöörata paremale ning siis juba tiheda sireliheki sees minna uuesti tagasi elumaja juurde ja kinnituda selle tagumise seina külge, otse sahvriakna kõrvale. Sellesse aeda mahtusid mitu rida marjapõõsaid ja ka poolteisttosinat erineva vanusega õunapuud. Sireliheki ääres marjapõõsaste vahel seisid maasse taotud vaiadel ka kuus-seitse mesitaru.
Marjaaia saunapoolses servas olevad pikad porgandipeenrad ja pikk rida hernekeppe ning väikeste klaasidega madalavõitu, kuid pikk kasvuhoone andsid tunnistust, et Kristjani ema oli majas, vaatamata oma vanusele, õige hakkaja perenaine olnud. Nüüd pidi kõike seda hakkama hooldama see siniseks pekstud silmadega, ei tea kust tulnud noor naine. See võõras inimene hakkab nüüd tegema kõike seda mida oli enne pikki aastaid teinud Kristjani ema, Otsa Milde, ja see mõte ei tahtnud mehele kuidagi pähe mahtuda. Liiga järsku tulid kõik need muutused tema jaoks. Samas pidi ta endale aru andma, et ilma kindla abiliseta läheb tal talupidamine õige raskeks, kui mitte päris võimatuks. Kaarlit ei saanud isegi kõige parema tahtmise juures pidada kindlaks abiliseks ja tahes tahtmata pidi ta leppima selle võhivõõra tüdrukuga kelle naabrinaine oli talle sokutanud. Oli see tüdruk aga see inimene, keda võis usaldada ja kes oli just see “kindel”?
“On ikka kuradi jama küll!” vandus Kristjan ja popsis kombaini ümber jalutades ning masina tööd kuulates närviliselt piipu. “Ja kurat, midagi pole teha ka, vägisi tuli see nuhtlus majja võtta…”
Juhuslikult marjaaia poole vaadates märkas ta kuidas maja uks äkki lahti lükati ja sealt tuli trepile Pille, sinised teksad jalas ning hele pluus seljas. Hetke seisatanud ja ringi vaadanud, läks tüdruk kindlal sammul mööda teed kaevu juurde ning pööras siis sealt edasi masinakuuri poole.
“Mida see nuhtlus siit tahab?” imestas Kristjan ja kohendas masinlikult kombinesooni oma jändriku keha ümber.
“Nuhtlus” tuli otsejoones töötava kombaini juurde ja ulatas sõnagi lausumata Kristjanile kulunud väljanägemisega kirjaümbriku.
“Mis see on?” küsis Kristjan ümbrikku vastu võttes imestunult.
“Raha!” vastas Pille. “Ma leidsin selle riidekapist voodilinade vahelt!”
“Mida te sealt otsisite?”
“Peremees ju käskis riidekapi korda teha…” kehitas Pille oma kandilisevõitu
