teie isiklik raha!” Kristjan silus käega vuntse. “Meie toiduraha annan ma teie kätte siis, kui te olete mulle ütelnud, mida ja kui palju on vaja poest osta.”
“Aitäh…” tänas Pille, pani raha enda ette lauale ja ütles: “Ma ei tea, mida peremees süüa armastab… Ma võib-olla ei oskagi niimoodi süüa teha, kuidas vaja on…”
“Mina söön kõike mis hamba all ei liiguta ega karju.” muigas Kristjan ja ütles laua äärest üles tõustes: “Ma lähen nüüd kombaini juurde. Teie aga olge nii hea ja seadke ennast siin sisse, pange ka köögis kõik asjad oma käe järele ning vaadake siis ka millised toiduained siin on ja mida peaks juurde ostma. Nõus? Eks?”
“Kuidas ma sobran võõra köögi kappides… Võib-olla on parem, kui te toote poest ise mida vaja on?”
“Kui te mõtlete hakata siin elama ja tööd tegema nagu võõras, siis ei tule sellest head nahka!” arvas Kristjan.
“Kuidas ma pean siis siin olema?”
“Nagu perenaine!”
“Ma olen siin ainult teenijatüdruk, mitte perenaine!” pareeris Pille.
“Ma arvan, et te olete siin teenijatüdruk perenaise ülesannetes! Nii on vist õigem…” muigas Kristjan ja näitas siis köögi aknast õunapuude tagant paistva luitunud laudadest seintega ning pilpakatusega heinaküüni poole: “Kui midagi vaja on, siis ma olen näete, seal aia nurgas, suure vahtra taga paistvas masinakuuris.”
“Kas seal masinakuuris ongi teie kombain millest te rääkisite?”
“Jah, enamik masinaid on mul seal.” ütles Kristjan, “Sooja see kuur ei pea muidugi, kuid vihma ja lume eest kaitseb küll!”
Kristjan läks esikusse, võttis nagis rippuva teksapluusi taskust piibu ja tubakakoti ning ütles lahtise ukse vahelt kööki vaadates: “Kui hakkate nõusid pesema, siis ärge ainult külma veega peske – kraanist tuleb ka sooja vett, ning jah, veel – tualett on siit otse, läbi esiku minna…”
Helepruunis toonis, lillelise tapeediga tapetseeritud esiku teises seinas oli kõrvuti kaks ühtemoodi helepruuniks värvitud ust ja Kristjan avas neist ühe, ning astus väikesesse riietusruumi, mille parempoolses seinas oli pikergune kitsas aken ja selle kõrval nelja kitsa uksega kõrge riietekapp nagu neid tehaste riietehoidudes tavaliselt kasutatakse. Kristjan astus kapi ees põrandal olevale puurestile, võttis puhtad riided ükshaaval seljast ja pani need korralikult kappi. Avas siis kapi teise ukse ning võttis sealt välja pruuni kombinesooni ning tõmbas selle vilunud liigutustega omale selga. Samast kapist võttis ta ka lühikeste säärtega kirsavoid ja kerge nokkmütsi. Enne õue minemist pistis ta pea veel kord köögi ukse vahelt sisse:
“Pille, tulge palun hetkeks siia!”
“Kohe tulen, peremees!” vastas see teenistusvalmilt, kuivatas kähku käed kraanikausi kohal olevasse ebamäärast värvi käterätikusse ja tuli esikusse: “Mis on?”
“Tulge, ma näitan teile kus te hakkate hoidma oma laudariideid.” ütles Kristjan ja viis Pille sinna, kus ta ise ennist riideid vahetas, “See siin on riietusruum ja näete, sellesse kappi pange oma tööriided.”
Kristjan avas kaks aknapoolset kapi ust ja tõmbas ühest neist välja oma ema vana laudakitli ning viskas riietusruumi nurka. Vaatas veel ka teise kapi üle ja ütles:
“Noh, nüüd saate oma laudariided siia kappi panna!”
“Jah, aga… Mul polegi vist niisugust riiet selga panna millega saaksin lauta minna… Tööriided jäid mul ju kõik sinna…”
“Ah, soo…” ütles Kristjan ja silus mõtlikult oma vägevaid vurre: “Vaadake siis omale esialgu midagi minu ema riietest mis seal suure toa kapis on. Neid pole ju niikuinii enam vaja. Pärastpoole mõtleme ehk midagi targemat välja. Eks ju?”
“Hea küll!” oli Pille nõus ja osutas riietekapi kõrval olevale uksele: “Kas siit saabki tualetti?”
“Jah! Ja see esikus olev teine uks, mis riietusruumi ukse kõrval on, viib jälle rehealla.” vastas Kristjan käega esiku poole osutades ja avas siis Pille poolt näidatud ukse, mis oli täpselt samasugune nagu riietusruumilgi: “Siin on nii tualett kui ka vannituba koos dušiga.”
“Oh-hoo!” hüüatas Pille imestunult, “Kas dušš töötab ka või?”
“Loomulikult töötab! Päeva lõpus tõmbad ju ennast ikka veega üle enne kui tuppa lähed.” arvas Kristjan ja küsis justkui oma sõnadele kinnitust tahtes: “Eks ju?”
“Hiiglama vahva!” Pille paistes silmalaugude vahel välgatas lõbus tuluke. “Kas ma tohin pärast siin ennast pesta?”
“Ma pole seda vannituba siia eksponaadiks teinud!” ütles Kristjan ilmse uhkustundega ja küsis muiates: “Mul on siin viiekümneliitrine kuuma vee boiler, kas sellest veest teile jätkub?”
Pille jättis tema küsimusele vastamata ja uuris hoopis vannitoa ust: “Kuidas see uks lukku käib?”
“Jälle häda!” porises Kirstjan rahulolematult, “Seal polnud ust, siis pole jälle ukse lukku!”
“Tuleks panna…” arvas Pille süüdlaslikult naeratades. “Ilma lukuta on paha pesemas käia!”
“Mul pole praegu lukku käepärast ja pole ka aega sellega jantida!” ütles Kristjan järsult ja suundus väljapääsu poole: “Ka see uks käib minu ausõnaga kinni!”
“Kui iga ukse jaoks on vaja ausõna, siis niimoodi saavad need mul varsti otsa!” porises Kristjan mööda kõnniteed masinakuuri poole sammudes rahulolematult. Ta tahtis oma vannitoa ja vesiklosetiga Pille ees veidi ärbelda, kuid luku puudumine vannitoa ukse ees tegi sellele soovile järsu lõpu. Kristjan tõmbas tusaselt peoga kõnnitee ääres kasvavatest sõstrapõõsastest kobara pooltooreid marju ja pistis suhu:
“Siia uks, sinna lukk! Kust mina need nii äkki välja võtan ja mine kurat võta kinni, mida proua veel soovib saada!”
Ta oli seda vannituba juba ammu tahtnud ja möödunud talvel, kui ta koos Kaarliga lõhkus maha rehetoa tahmase lae ja ka pööningust kõrgemale ulatunud rehetoa seinad ning selle asemele uue ning tugeva lae ehitas, siis ehitas ta ka rehetoa kõrval pooltühjalt seisnud vanasse sahvrisse vannitoa ning tualeti. Kevadel, kui maa ära sulas, ühendas ta maja veevärgi lauda omaga ja niimoodi sai ta ka elumajja vee sisse. Sel kevadel jõudis ta lauda taha valmis ehitada juba eelmisel sügisel alustatud suure settekaevu ning sellega lahenes hoobilt ka reovete probleem.
3. peatükk
Kristjan tõmbas masinakuuri suured uksed ükshaaval laiali ja astus sisse. Otse ukse ees seisis sinise “Belarussi” kõrval kollane Soome päritolu kombain “Sampo”, mille ta oli paar aastat tagasi Soomest ostnud. Õigemini, see kombain polnud veel päris tema oma, sest osa sellest rahast, mida Juho tahtis kombaini eest saada, oli veel maksmata. Juho ja Kristjani isa olid sõbrunenud sõja ajal, kui nad koos Karjala kannasel ägedasti peale tungiva Punaarmee vastu võitlesid. Nendes ohvriterikastes lahingutes oli Juho saanud raskesti haavata ja Kristjani isa oli vedanud ta oma seljas venelaste tule alt ära. Seda ei unustanud Juho kunagi ja hulk aastaid hiljem, kui piirid veidi lahtisemaks muutusid, otsis ta oma tolleaegse lahingukaaslase ja elupäästja üles. Kristjan mäletas veel neid aegu, kui tema isa käis Juhoga Tallinnas kohtumas, sest Vene ajal välismaalasi ju linnast maale ei tahetud lubada. Nendest
