Jaanus eksamiruumist välja tuli, piirasid grupikaaslased ta kohe ümber ja küsisid:
„Räägi!”
„Kuidas läks?”
„Kas nad seal ka kõvasti pinnivad?”
„Kõrgem kategooria!!!” hõiskas Jaanus käsi üles tõstes. „Kool on läbi, mehed!!!” ja trügis eksamijärjekorda ootavate ning närveerivate grupikaaslaste vahelt läbi. Ta soovis koolimaja pealt Tuuli üles otsida. Nii väga tahtis ta oma rõõmu armastatud tütarlapsega jagada!
Kutsekooli õpilaste lõputööde näitus oli üles pandud Pikal tänaval Jaan Kreuksi nimelises kultuurikeskuses. Jaanus koos Petja ja veel kahe merekooli poisiga vastutas näitusel selle eest, et näitusesaalis kogu aeg mängiks vaikne taustamuusika. Vanemmeister valis ise kooli raadiosõlme fonoteegist välja selleks puhuks sobivate muusikapaladega magnetofonilindid. Võimendusaparatuur oli näitusele toodud merekoolist. Noormehed jagasid pikad näitusepäevad omavahel nii ära, et igaüks sai muusikat „kruttida” iga päev kolm tundi korraga. Kuivõrd merekooli sööklas olid söögiajad veidi hiljem, kui kutsekooli omas, siis seati vahetuse kellaajad niimoodi, et ikka iga mees sai rahulikult oma koolis kõhu täis vitsutada.
Aparatuur asus näitusesaali rõdul ja sealt oli noormeestel hea alla, saali vaadata ilma, et keegi neid seal üleval tähele oleks pannud. Jaanus vaatas suurima naudinguga üle rõduääre alla saali, kus teiste eksponaatide hulgas troonis ka tema ja Petja poolt valmistatud kooli raadiosõlme uus rezisööri pult, valmistajate nimed juures ja puha. Eriti meeldis noormehele see, et ikka ja jälle tuldi nende kätetööd imetlema ja uurima, ning näitusesaali giidi käest rezisööri puldi kohta üht-teist pärima.
„Vahva asjaga saime maha!” ütles Petja ühel õhtul Jaanust välja vahetama tulles, kui järjekordne trobikond uudistajaid näitusesaalis jälle nende kätetööd imetles.
„Jah! On ikka hea tunne küll siit rõdult neid uudistajaid vaadata!” oli Jaanus nõus.
Hetkel, kui esimesel makil lõppes muusikapala, tegi Jaanus kaks kiiret liigutust – lülitas välja esimese ja käivitas teise maki. Vilunult käivitatud maki nuppe keerates timmis ta välja helitugevuse ja tämbrid ning hakkas esimesel makil linti tagasi kerima. Üherealised stuudiomakid „sõid” kõvasti linti, sest neil oli tavalisest makist hulga suurem lindikiirus ja suuremad lindikettad, kuid see-eest oli neil võrreldamatult parem helikvaliteet.
„Azuu, azuu, Pikoliina …” laulis makk.
„Kas sa reklaamilinte oled neile sinna ka „kruttinud”?” küsis Petja, näidates peaga alla näitusesaali poole.
„Noored, astuge kutsekoolidesse!” matkis Jaanus tülpinud näoga ühte reklaami teksti järele. „Mis ma sellest reklaamist ilmaaegu „krutin”? Kes tahab ikka tõsiselt kutsekooli minna, see leiab vajaliku kooli ise üles!” Jaanusele tuli meelde, kuidas tema oli „vajaliku kooli” rehetoas pliidi alla tuld tehes „üles leidnud”.
VIII peatükk
Rongirattad kolisesid rütmiliselt raudteerööbastel, ikka tara-ram-tara-ram ja hetke pärast jälle, tara-ram-tara-ram. Niimoodi kihutas rong ida poole juba teist päeva järjest, vaid mõnikord harva mõnes raudteejaamas vastu tulevaid ronge mööda lastes mõneks tunniks peatudes. Harilikus kupeedega reisivagunites sõitsid kolmeks aastaks N-armeesse terve rongitäis kutsealuseid. Kuivõrd suurem osa neist olid eestlased, siis oli enamikes kupeedes kuulda ka eestikeelset juttu. Vaid mõnes kupees räägiti vene keeles. Juba teist päeva sumises nii mõnigi kupee nagu mesilasetaru. Olgugi, et sõjakomissariaadis peaaegu kõik kutsealused läbi otsiti, leidus ikka neid julgeid, kellel õnnestus kangemat kraami endaga rongi kaasa võtta. Siinsamas vagunis saadi elus esimest korda nähtud saatusekaaslastega sõpradeks, siinsamas söödi-joodi seda, mis kellelgi kaasas oli. Mitte keegi ei mõelnud sellele, et juba järgmises jaotuspunktis võis ta oma uuest südamesõbrast lahutatud saada. Ja see sõber läheb, kaasas pihtija pihtimus viimasest lembeööst oma tüdrukuga, selleks et seda vürtsitatult ja enda seikluse pähe, kohe kellelegi edasi jutustada, või siis sootuks unustada. Mõne päeva pärast oli nii mõnelgi pihtijal isegi oma „pihiisa” nimigi igaveseks unustatud. See ei seganud kedagi vorstiviilu või viinalonksu saatusekaaslasega jagamast. Kroonu poolt igaühele välja antud kuivtoit lükati põlglikult kõrvale sõnadega:
„Söögu tiblad ise endi seasööki!”
Esialgu olid meeste kõhud veel täis seda head-paremat, mis nii mõnegi kutsealuse kodusest lahkumispeost üle oli jäänud ning talle teemoonaks kaasa anti. Nagu juba öeldud, trallitati ja laamendati paljudes kupeedes, kuid oli ka neid kupeesid, kus sõideti tagasihoidlikumalt. Ühes niisuguses kupees sõitis „austavat kodanikukohust” täitma ka Jaanus Bierbrauer. Noormees lamas osavõtmatult ühel kupee ülemistest naridest ja kuulas ajaviiteks kupeekaaslaste jutuvada. Jaanusele oli see kõik nagu üks suur paratamatu õnnetus. Ta ei olnud veel siiamaani üle saanud Tuuliga hüvastijätu kurbusest ning kui ta sellele ikka ja jälle mõtles, tuli talle tahestahtmata pisarad silma. Jaanusel ei olnud praegu siin maailmas kedagi, ega midagi, mis oleks suutnud korvata seda, tema jaoks nii suurt, kaotust. Tuuli oli olnud temale kogu elu, kogu õnn, kogu tulevik. Nüüdseks oli Tuuli jäänud juba sadade kilomeetrite kaugusele ja Jaanusel oli niisugune tunne, et ta ei näe oma Tuulit enam kunagi.
„Mis sa mees norutad seal lae all!” hüüti äkki altpoolt Jaanusele. „Näh, võta, joo parem õlut! Siis läheb tuju paremaks!”
Jaanus ei olnud veel mingi õllejooja, kuid võttis siiski viisakalt pakutu vastu:
„Aitäh!”
„Mis sa tühja norutad!” kordas Jaanusele tumeda ja väga lühikeste harjasjuustega noormees, kes talle äsja õlut oli andnud. „Mis see kolm aastakest Vene kroonus ära ei ole: talv ja suvi, siis jälle talv ja suvi, ning siis on juba viimased talv ja suvi ning kolmandal septembril, kaitseministri sünnipäeval, tuleb dembli käskkiri!”
Sõna „dembel” kuulis Jaanus siis esimest korda, ega teadnud siis veel aimatagi, et see Atlandil seilanud endine meremees, Madis, upub juba järgmisel suvel kusagil Jeletsi linna lähedal madalasse jõkke, ning, et Madisel, kes teisi mehi lohutas, jääbki endal „dembel” igaveseks nägemata …
Jaanus lamas naril, limpsis pikkamööda õlut, kuulas ajaviiteks rongirataste rütmilist kolksumist ja kupeekaaslaste lõmpsimist.
„Sulle, mees ei antagi vene kroonust uut sinelit, sul on ta juba olemas!” nokiti ühe pika ja peenikese noormehe kallal, kellel vana vene „välihall” seljas oli.
„Annavad ikka, kuhu nad pääsevad!” vaidles see vastu. „See on minu vanema venna sinel. Kohe paras kroonusse minekuks selga panna!”
„Mis sa sellest vene sinelist nii vara endale selga toppisid? Armas või?”
„Hea riidega ei olnud ju mõtet kroonu minna.” seletas vibalik kannatlikult. „Hea riie vehitakse sul siin sisse niikuinii. Siin muide, varastatakse kõike, isegi sitahais pannakse pihta. Pidage minu sõnu meeles! See vana vene sinel oli sõjaväkke minekuks aga kohe akkuraat selga panna!”
Jaanusele tuli meelde, kuidas Ruudi aastaid tagasi kroonusse läks. Vend pani selga oma ainsa ülikonna, mis tal veel peaaegu uus oli, sidus peegli ees lipsu kenasti kaela ja sõitis kui härra Venemaale. Kuu aja pärast tuli Korsanile kiri, kus Ruudi kirjutas, et ta pakkis oma ülikonna, kingad ja muu, ilusti pakki ning see lubatud omastele ära saata. Aliise ootas poja pakki mitu kuud ja jäigi ootama, sest pakk oli kuhugile suure Venemaa avarustesse „ära kadunud”. Kui Ruudi kolm aastat hiljem kroonust tagasi tuli, siis tegi ema sellest ülikonnast
