aru oleks saanud.
Koolimaja remondiga saadi varsti ühele poole ning peagi olid värskeltvärvitud koridorid täis õpihimulisi noori, kes kõik tahtsid kiiremini ametit õppida ja seega ka ema-isa eestkoste alt välja saada. Päeval käidi koolitundides, kus õpiti eriala ja ka reaalaineid. Õhtuti, enne magamaminemist räägiti üksteise võidu anektoote Nikita Hruštšovist, Tšapajevist ja Ankast. Ja neid anektoote jätkus pikkadeks õhtuteks.
Jaanus sai uuel õppeaastal „järiseisusesse” ja tal oleks olnud küllaga võimalusi esimese aasta poiste peal järi „õiguseid” kasutada. Seda väga paljud tema kursusekaaslased tegidki, kuid Jaanusele ei pakkunud see mingisugust huvi. Jobide kaitseks ta ka ei söandanud välja astuda, kartes sellega rikkuda suhteid oma aasta poistega.
„Seisku igaüks ise enda eest!” mõtles Jaanus, kui ta nägi kuidas mõni jobi jälle kellegi käest tappa sai.
Kooli juhtkond ja kasvatajad tegid suuri jõupingutusi koolis ning ühiselamus korra jalule seadmiseks, kuid traditsioonid olid visad kaduma ja nii mõnigi jobi, vahel harva ka järi, käis siniste silmadega mööda koolimaja ringi …
Aastapäevad tagasi juhuslikult valitud elektriku eriala oli Jaanusele meeltmööda ja õppimine läks kergelt, mängeldes. Palju andis elektriasjanduses juurde ka tegutsemine kooli raadioringis. Ka sel aastal oli Jaanus radiosõlmes kibedasti ametis. Kui teisipäeviti anti õhtul ühiselamusse kuulata eelmisel nädalal kokku monteeritud „Kooliraadio” saadet, siis oli helirežisööri puldis enamasti Jaanus. Asi oli poisil selge ja niisuguseid apse, nagu tal eelmisel õppeaastal mõnikord ette tuli, ei olnud enam karta. Ega need ei olnudki teab, mis suured apsud. Näiteks ühe saate ajal otsustas Jaanus kõrvalruumis paar juhtmeotsa kinni tinutada. Keegi „naljamees” oli aga jootetõlviku pistiku sees otsad lühistanud ja kui Jaanus pistiku seinakontakti pistis, käis kõva pauk ning raadiosõlmes kustus valgus, magnetofon tegi nukralt:
„Joo-oo-uu …” ja pärast hetkelist vaikust kõlasid vanemmeistri vihased sõnad:
„Kes … Kurat, seal vooluga mängib?!”
Jaanus tegi siis pimedast raadiosõlmest kähku sääred, unustades tinutada tahtva traadijupi näppude vahele. Koridoris hetke mõelnud, tormas ta koridori nurgas asuva elektrikilbi juurde. Raadiosõlme läbipõlenud ja veel soe kork käis siuhh-siuhh! kilbist välja, et hetk hiljem traadijupiga parandatuna oma kohale tagasi keeratud saada, ning raadiosõlmele jälle elu sisse tuua. Enne, kui vanemmeister raadiosõlmest välja sai, kuulas Jaanus juba oma ühiselamutoas krapist tulevat populaarset meloodiat „Rohelised niidud”. Raadiosõlm töötas jälle ja see laul oli üks neist paljudest lauludest, mida ikka ja alati paluti „Kooliraadio” saates mängida.
Sel õhtul õhtul Jaanus raadiosõlme enam tagasi ei läinud. Vanemmeister ei oleks ehk midagi ütelnudki, kuid järide irinat ei tahtnud poiss küll kuulda. Järide vastu tundis ta sügavat antipaatiat.
Teine aps, mis ka esimesel õppeaastal juhtus, oli veidi teistsugune. Kehalise kasvatuse õpetaja tahtis teisipäevasesse saatesse plaanitava kõne päeval lindile lugeda. Millegipärast ei tahtnud, või ei saanud ta tulla otsesaatesse. Vanemmeister kutsus Jaanuse tunnist ära ja ütles poisile raadiosõlme võtmeid andes:
„Kuule Bierbrauer, mine ja võta tema jutt kohe lindi peale!”
„Tema” oli Lurich. Paks kehalise kasvatuse õpetaja istus stuudios tähtsalt mikrofoni taha ja oli valmis oma teksti paberilt lugema hakkama. Jaanus võttis riiulilt esimese ettejuhtuva tühja lindiga ketta, pani stuudiomagnetofonile ja noogutanud Lurichile, kes teises toas klaasseina taga istus, peaga, käivitas maki. Lint hakkas magnetofonil jooksma, Lurich köhatas, kohendas prille ja hakkas teksti lugema.
„Selle köhatuse peab pärast välja lõikama …” mõtles Jaanus kes režisööripuldis istus ja magnetofoni jälgis. Kõik nagu laabus ja poiss istus oma kohal rahulikult, kuni äkki märkas, et magnetofoni linti jääb võib-olla väheks. Ta polnud taibanud Lurichi käest küsida, kui pikk tekst tal kaasas on. Mees muudkui rääkis ja rääkis, ise üha rohkem hoogu sattudes ja kätega kaasa zestikuleerides. Ikka spordi tähtsusest ja vajalikkusest …
Mis kord lõppema peab, selle lõppemist annab oodata ja mis ei pea lõppema, see lõpeb tavaliselt jälle kole ruttu ning nii lipsaski magnetofoni lindi viimane meeter helipeadest lõbusa lipsuga mööda ja makk jäi seisma. Lurich ei mõtelnudki pidureid peale panna ja jutustas hasartselt edasi. Jaanus oli hetke nõutu – makk seisis, tekst jooksis ja Lurichile ka justnagu ei tihanud ütelda, et niisugune rumal lugu oli juhtunud. Hetke mõelnud, haaras poiss riiulilt uue lindi ja vilunud sõrmedel kulus vaid mõni sekund stuudiomaki käivitmiseks. Lurichi jutt läks jälle lindile, kuid vahepealne jupp oli kahjuks kusagile õhku rippuma jäänud.
Pärast oli Jaanusel tükk tegemist, et Lurichi tekstiga linte nii kokku liimida, et seda apsu kuulda ei oleks. Päris hästi see tal siiski ei õnnestunud, sest õhtul, kui „Kooliraadio” saade jälle ühiselamusse läks, ütles vanemmeister Lurichi juttu kuulates:
„Muidu ajab teine päris õiget juttu, kuid ühe koha peal nagu puterdab. ´Tea, kas ta ajas oma lehed tekstiga segamini või?”
Jaanus ainult kehitas selle peale õlgu …
VI peatükk
„Jaanus, sa oled pikk poiss, tule õige rahvatantsuringi tantsima!” ütles Petja kui nad ühel päeval kahekesi sööklast tulles mööda koridori ühiselamusse läksid. „Meil pole seal õige mitmel tüdrukul tantsupartnerit.”
Jaanusel ei olnud asja vastu erilist huvi, kuid andis siiski sõbra pealekäimisele järele ja nii ta läkski järgmisel õhtul koos Petjaga kooli aulasse, kus rahvatantsurühm harjutamas käis. Pikkuse järgi leiti uustulnukale tüdrukte hulgast ka kohe tantsupartner ja treeningutund võis alata. Poisi partneriks sattus kergejalgne ja ilusate suurte silmadega tüdruk. Jaanus oli sellele tüdrukule ennegi silma peale visanud, kuid lähemaks tutvuse sobitamiseks oli siiani puudunud sobiv juhus ja mis seal salata, ka julgus. Nüüd oli Jaanusel vaba voli sellel tüdrukul käest kinni hoida ja tema ilusatesse hallidesse silmadesse vaadata. Tüdruk oli mõnusa, laheda olemisega ja juba samal õhtul kui Jaanus oma toas teki alla puges, soovis poiss, et järgmine treeningupäev hästi ruttu tuleks.
Päevad läksid ruttu. Jaanusel oli koolis palju tegemist. Peale õppimise võtsid oma aja nii raadioring kui ka rahvatants. Kõigele vaatamata tuli vahetevahel Rita ja Pauli külastamiseks ka aega leida. Eriti oli Jaanus huvitatud Pauli juures käimisest, sest venna käest sai ta ikka mõne kopika, või teinekord isegi rubla. Poiss oli kogu aeg üha suuremas rahahädas, sest kinoskäigud linna läksid nüüd tema jaoks kallimaks. Kinosaalis istus nüüd Jaanuse kõrval tema kergejalgne partner rahvatantsuringist. Tuuli oli poisi arvates ilus, Tuuli oli armas ja salapärane. Midagi temas meenutas Helenit ja midagi oli hoopis erinev, nii erinev, et Jaanus ei saanud kohe asjale pihta. Mitu, mitu kuud hiljem, alles siis, kui Jaanus juba Tuuli kuumade musidega maiustas, sai ta teada, et Tuuli on rahvuselt ingerlane ja sellest siis ka tema mõnevõrra harjumatu kõnemaneer ning sõnavara. Tuuli harjumus aeglaselt ja rahuliklt rääkida meeldis Jaanusele, ning ta ei kujutanud tüdrukut ettegi teistmoodi rääkimas. Jaanusele meeldisid rahulikud ning ümaramate vormidega tüdrukud. Tuuli oli just niisugune. Tuuli ei olnud blond, nagu üldiselt arvati ingerlasi olevat. Tüdrukul olid kenad, õrnalt lokkis brünetid juuksed, mis vabalt õlgadele langesid. Tuulile sobisid ka need harvad tedretähnid, mis tüdrukul põskedel olid ja tema veidi uhkelt püstist nina kaunistasid. Jaanus tundis iga päevaga üha enam suurenevat huvi ja sümpaatiat oma tantsupartneri vastu.
Rita oli laskespordis jõudnud juba täita esimese järgu normatiivid ja käis vahetevahel siin-seal võistlustel. Nii mõnigi diplom, või aukiri ehtis tema väikese toakese seina, kus ta ikka veel allüürnikuna
