lähete ära? Vabatahtlikult?” ei saanud Jaanus aru.
„Vabatahtlikult-sunniviisil! Nii, nagu paljud asjad meil siin käivad.” selgitas meister. „Mul lihtsalt paluti kirjutada lahkumisavaldus. Nii öelda, omal soovil. Nii, et aitäh, poisid! Teie streik aitas sellele väga palju kaasa!”
„Ah, pole tänu väärt!” pobises peerulaskja.
Riks lõi talle rusikaga müksu ribidesse.
„Mis siis nüüd saab?” Jaanus tundis end meistri ees suure süüdlasena.
„Midagi ei saa!” muigas Mets. „Tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis see teie streik ainult kiirendas minu lahkumist siit koolist. Mulle ei istu niisugune õpetajatöö. Ma tahan teha tööd kellegist sõltumata ja kedagi kamandamata.”
„On sul mõni uus tööots juba olemas?” küsis Riks.
„Miks see Riks meistrile sina ütleb?” imestas Jaanus.
„Jah, on küll!” ütles Mets, Riksi sinatamisele tähelepanu pööramata. „Ma ei kaota praktiliselt mitte midagi, sest saan endale rahulikuma töö ja palk on isegi suurem. Kui palju teen, nii palju ka saan … Mulle ei meeldi ainult see vabatahtlikult-sunniviisil!”
„Jaa …”
„Jama küll!”
Poistel oli igalühel oma mõtetega tegemist.
„Olgu!” ütles Mets. „Unustame selle asja. Teeme ühed väikesed lahkumisliigud ja jäägu nii, nagu on!”
Meister valas viina teeklaasi ja laskis klaasil ringi käia. Poisid võtsid klaasi ja maitsesid kordamööda, kes rohkem, kes vähem. Jaanus pani tähele, et peale tema ja Riksi ei joonud keegi rohkem, kui lonksu.
„Te kuradi rüblikud! Te kuradima põrsad!” ütles meister kätt Riksi õlale pannes. „Te käisite mulle ühtelugu närvidele, kuid tõele au andes pean ütlema, et pagana kahju on teid nüüd maha jätta!”
Poisid ei osanud selle peale midagi kosta.
Meister jõi ära, mis klaasis veel oli ja soovitas:
„Ärge sügisel uuele meistrile küll käkki kokku keerama hakake! Ega tema pole süüdi, et teil nooruse uljus ja lollus peas segamini on! Ja ei tehta Tallinnas ka Moskva seaduseid ringi. Nii palju peaks nupp teil ikka nokkima!”
„Ah mis sa nüüd …” lõi Riks käega ja lisas: „Kellel nokib, kellel mitte!”
Meister valas Riksile tähelepanu pööramata klaasi uuesti täis ja ütles:
„Ei maksa kellegi peale hammast ihuda, ega halva sõnaga meeles pidada. Mäletagem inimestest ikka ainult head!”
„Saatis nagu õpetaja Laur oma lapsi koolivaheajale!” mõtles Jaanus, kui ta veidi aega hiljem mööda ühiselamu koridori oma toa poole sammus. „Rääkis see Mets, mis ta rääkis, kuid selge on see, et meie oleme selles süüdi, et ta meistriameti maha pidi panema.”
V peatükk
Heinaga saadi Korsanil sel aastal väga ruttu ühele poole. Ruudi, kes elas vaid paarkümmend kilomeetrit Mallangilt eemal, oli selleks ajaks, kui linnarahvas maale jõudis, maja ümbert juba suurema osa heinast maha niitnud. Peamine heina niitmine käis nüüd kaugemal olevatel heinamaatükkidel. Rital muide, ei olnud sel aastal vikatiga midagi teha, sest heinaniitmisega said kolm vanemat venda isegi hakkama. Rita oli emal abiks majapidamistöödel. Paulil oli kaasas viieliitrine kanister, mis oli ääreni konjakit täis ja see kuigipalju stimuliseeris heinaniitjaid. Paul arvas, et niikaua, kui on ilma, tuleb tööle pihta anda, siis jõuab enne puhkuse lõppu lehmale ja lammastele talveheina valmis teha. Kuivõrd Ruudil poleks midagi olnud selle viieliitrise kanistri ühe korraga tühjaks joomise vastu, siis, teades venna nõrkust kangema kraami vastu, valas Paul kanistrist igal hommikul välja vaid ühe pudelitäie konjakit ja võttis selle heinamaale kaasa. Pudel pandi lagendiku keskele rohu sisse ja niitjad lõid vikatid rohtu murdma. Ring, ringi järel ümber heinamaatüki niites, jõuti ihaldatud pudelile ikka lähemale ja lähemale, kuni viimane rohututt terava vikati ees langes, ning konjakipudel oma täies alastuses keset lagedat heinamaad seisma jäi. Ruudi ja Paul jõid hüva jooki kohe kulinal otse pudelist. Jaanusele see asi veel erilist lõbu ei pakkunud ja ta limpsis niisama pudeli kaela.
„Kas sina Jannu, ei tahagi partorgite lemmikjooki juua?” ei jäänud Jaanuse „viilimine” vanematel vendadel märkamata. „Kogu parteiladvik ainult konjakit joobki!”
„Ma ei taha …”
„Loll oled, kui ei taha!” arvasid vennad ja tegid kordamööda pudeliga asja suu juurde.
Taevas pidas kuiva ja enne, kui lastel puhkused lõppesid, veeres viimane heinakoorem rehealla, kus loomade talveheina hoiti. Ema oli rahul ja Paul, ning Ruudi võisid tagasi sõita oma igapäevase töö juurde. Rita ja Jaanus jäid veel mõneks ajaks emale seltsiks, sest neil oli koolitöö alguseni veel paar nädalat aega.
Ühel õhtul märkas Jaanus Künnamäe talu juures väikesel mäekünkal asuva triangulatsiooni masti vaateplatvormil seisvat kahtlaselt tuttava figuuriga naisterahvast. Poiss otsustas pähe tulnud mõtet kontrollida ja silkas läbi metsa masti juurde. Alt üles vaadates ei olnud peale tuule käes lehviva kleidisaba midagi näha ja uudishimulik poiss ronis mööda triangulatsioonimasti ühe jala külge kinnitatud redelit üles.
„Näe, Jaanus, sina!” tervitas naeratav Margit ülesronijat. Jaanuse kahtlused ei olnud teda petnud! Margiti imekena figuuri oli võimatu kellegi teisega segi ajada.
„Linnamees!” kiitis tüdruk ja vaatas uurivalt Jaanust. „Räägi, kuidas sul linnas läheb?”
„Pole viga, normaalselt! Kuidas sina elad?” küsis Jaanus, uudistades samuti tüdrukut. Margit oli muutunud silmnähtavalt kenamaks ja paistis, et ka enesekindlamaks.
„A-ah, mina?! Maainimese elu elan. Mis siin ikka põnevat on? Näed, mehele pole ma veel läinud …” edvistas tüdruk.
„Seda ma näen, jah! Kus su mootorrattaga sõber siis on? Kas sõitis võrinal ära, teise plika juurde?”
„Jaa!” naeris Margit. „Nii need sõbrad kaovad – üks sõidab linna, teie jälle sõidab mootorrattaga ära … Naljatilgad! Nagu poisse maa peal vähe oleks?!”
„No-jah, eks ta ole …” ei osanud Jaanus selle peale midagi targemat kosta.
„Läheme alla! Siin üleval pole mul enam midagi teha. Ja tuul puhub ka …” ütles Margit. „Mine ees!”
Jaanus hakkas mööda pikka puuredelit allapoole ronima. Üles vaadates nägi ta, paar meetrit kõrgemal, oma suureks üllatuseks Margiti paljast tagumikku. Tüdruk tuli Jaanusele redelipulki mööda järele ja kuivõrd ta oli kõrgemal, siis olid Margiti kõige salajasemad kohad justkui spetsiaalselt poisile uudistamiseks välja pandud. Midagi niisugust ei olnud poiss elus veel näinud ja ta tardus paigale, ning vahtis suu ammuli seda, temale nii tundmatut, maailma. Nagu kogemata astus Margit talle kingaga näppude peale.
„Aa-ih!” oiatas tardumusest ärganud poiss.
„Mis sa vahid, poisu?!” lagistas Margit naerda. „Astu aga edasi allapoole!”
Alla jõudes
