ja lopsakate lokkis juustega ning kreekapäraste ninadega kaunitare, kui need kolm õde olid, andis teiste tolleaegsete piltide pealt olevate neidude hulgast otsida … Mallangil räägiti peale Kaarli Korsanilt ära minekut, et näe, jah, sõjas käinud mees, sai seal kindlasti põrutada, sellepärast jättiski enda naise ja ongi loll teiste naiste järele …
„Vossi isa on ju ka korpusemees!” mõtles Jaanus. „Sai ka siis vist sõjas põrutada …”
Oli selle sõjas põrutada saamisega kuidas oli, kuid fakt oli see, et Jaanuse isa oli juba ammu lennus ja Vossi oma kohe, kohe minemas … Miks see nii oli, või olema pidi, ei osanud Jaanus endale selgeks teha. Mida rohkem ta läbi eluräga adasi murdis, seda rohkem tekkis igasuguseid probleeme. Ja kui mõni asi poisile selgemaks saigi, oli kohe uus ja veel udusem platsis, ning jälle tuli murda edasi, selguse poole. Läbi selle neetud räga, millel ei paistnud lõppu olevat, ega tulevat … Selgust aga Jaanus tahtis, iseeneses ja enese ümber.
III peatükk
Mida rohkem Jaanus elektri saladustesse tungis, seda rohkem hakkas talle see, täiesti juhuslikult valitud, eriala meeldima. Õppimine, mis Liiva koolis oli tema jaoks äraarvamata raske ja vastik, oli nüüd muutunud päris meeldivaks tegevuseks. Pealegi suhtusid ka õpetajad õpilastesse hoopis teistmoodi, kui Liiva koolis. Siin ei pidanud õpetajad õpilasi enam lasteks ja kohtlesid neid nii nagu täiskasvanuid. Poiss sai õppetükkidega enamasti ruttu valmis ja, et linnaskäimiseks oli vaja alati meistrilt luba saada, ning ega seda rahagi alati taskus üleliia olnud, jäi Jaanusel õhtuti hulk vaba aega, millega ta ei osanud midagi peale hakata. Ühel õhtul, kui Jaanus jälle omale tulutult tegevust otsis, küsis temalt grupikaaslane Ellur:
„Mis sa sügeled kogu õhtu? Oled armunud?”
„Pole ma midagi armunud!” vastas Jaanus, sest jutuajamist selle raamatukogus nähtud nöbininaga ei saanud veel miskiks armastuseks pidada. „Lihtsalt tapvalt igav on!”
„Tule minuga koos raadiosõlme!” pakkus Ellur. „Ma just mõtlesingi sinna minna.”
„Mis seal siis nii huvitavat on?”
„Eks sa vaata ise! Kui meeldib, hakkadki seal käima, aga kui ei meeldi, ega siis keegi sind kinni ka ju ei pea …”
Ellur Jõesaar oli grupikaaslastest mõned aastad vanem ja nagu ta uhkelt ütles, on temal nii nigel tervis, et isegi vene kroonu temasugust ei tahtvat. Muidu oli ta igapidi kraps ja õppija noormees, tüdrukute lemmik ka, sest Ellur oskas end nende seltskonnas soliidselt üleval pidada. Jaanusele tekitas väikest kadedust Elluri väga hea habemekasv, sest tema jõuline lõug oli alatasa õrnas habemetüükas, ükskõik kui tihti ta seda žiletiga ka ei kraapinud. Mustade ja sirgete kulmude alt vaatasid vestluskaaslasele alati tähelepanelikult otsa kaks halli ja heatahtlikku silma.
„Noh, seltsimees Bierbrauer, kas läheme?” lõmpsis Ellur.
„Olgu pealegi … Härra Jõesaar!” vastas Jaanus ja kõmpis Elluri järel mööda ühiselamu koridore maja kolmandale korrusele, kus kahes omavahel ühendatud toas asus kooli raadiosõlm.
Raadioringi juhendas kooli vanemmeister, ligi kahemeetrine tumedate, lokkis juustega mehemürakas.
„Kui sul tõsine tahtmine on, ega siis selle vastu või kellelgi midagi olla!” arvas vanemmeister, kui oli Jaanuse soovi ära kuulanud. „Näe, seal on vaba laud, istu ja õpi tinutamine selgeks. Seda oskust läheb sul siin iga päev vaja!”
„Leerivend nimetas tinaka joomist ka tinutamiseks …” mõtles Jaanus, kui ta oli jootekolvi vooluvõrku ühendanud ja töölaua taha istudes traadijuppide otsi puhastama hakkas. „Siin tähendab see sõna sootuks midagi muud …”
Asi ei olnudki teab mis keeruline ja kui vanemmeister oli Jaanuse poolt kokku tinutatud traadiotsi veidi sikutanud ja painutanud, ilma, et need tinutuskohtadest lahti oleksid tulnud, ütles ta:
„Bierbrauer, võta need viis „krappi” sealt kapi pealt ja paranda ära!”
„Krapid” olid translatsiooni valjuhääldajad, mis ühiselamu tubades seinte peal rippusid. Kogu kooli ühiselamu, õppekabinetid ja muud vajalikud ruumid olid ühendatud ühte translatsiooni süsteemi. Kogu majas oli võimalik kuulata Eesti Raadiot ja igal teisipäeva õhtul ka kooliraadio saateid. Raadiosõlme helirezisööri puldist oli võimalik teha vastavaid ümberlülitusi, kui oli vaja koolimaja erinevatele korrustele erinevaid programme saata. Samuti võis kooli direktor ükskõik millisel ajal oma kabinetis mikrofoni sisse lülitada ja kogu koolile ütelda mida tal parajasti vaja oli. Seda võimalust kasutas direktor haruharva, eelistades oma asju teistmoodi ajada.
Noortel inimestel on tavaliselt igasuguse tehnika vastu suur huvi ja selle tulemusena võib nii mõnigi riistapuu katki minna. Katkiläinud riistapuid peab siis mõni teine tehnikahuviline jälle parandama. Saatuse ja vanemmeistri tahtel oli Jaanus üks neist parandajatest, kes püüdis hinge sisse puhuda ühiselamus lõhutud valjuhääldajatele, ehk „krappidele”, nagu neid hüüti. Ei saa ütelda, et ühiselamus lauslõhkumine oleks käinud, kuid raadiosõlme poistele toodi neid krappe ühtelugu putitamiseks. Paar tükki korda teinud, tuli Jaanusele meelde, et raamatukogusse oli läbiloetud raamat vaja tagasi viia ja „võrokesega”, nagu poiss oli hakanud hüüdma seda nöbininaga tüdrukut, oleks ka nagu tahtnud paar sõna juttu vesta. Niisugune okkaline ja uhke oli see tüdruk, kuid Jaanusele meeldis tüdruku sõltumatu olek ning vahetevahel tema jutus kostuv võru murre.
„Võrokene” oligi jälle raamatukogus ja lappas riiulitel raamatuid.
„Mida sa otsid? Kas seda huvitavat „on vat jälle” raamatut?” küsis Jaanus.
Tüdruk vaatas vilksti küsija poole ja vastas:
„Otsin jah!”
„Mis raamat see niisugune on?” uuris Jaanus. „Ehk oskan mina sulle otsimisel abiks olla?”
„Poisid nüüd oskavad!” nöökas „võrokene”.
„Kas see on midagi käsitööst?”
„Es ole!”
„Siis söögitegemisest?” ei jäänud Jaanus rahule.
„Ise oled üts süügitegemine! Armastusest otsin! Said aru? Armastusest!” tüdruk vaatas Jaanusele väljakutsuvalt otsa. „Igasuguseid sõjajutte om kõik riiulid täis, üits kangelane tõise otsan, punase viirnurga rinnan, aga midagi niisugust, mida ilus lugeda, es ole!”
„Võta siis ilma viisnurkadeta …” Jaanus mõtles viivu. „Võta siis Lutsu „Suvi” ja „Tootsi pulm”, neis peaks küll armastusest juttu olema!”
„Olen juba lugenud!”
„Võta siis, näe, see paks raamat!” Jaanus ulatas raamaturiiulilt „võrokesele” esimese läheduses oleva raamatu, mida ta ise oli lugenud ja hea arvas olevat.
„„Perekonnata”” veeris „võrokene” raamatu nime ja küsis: „Kas siin om juttu armastusest?”
„Jah. Seal on ka armastusest juttu, kuid vist natukene teistmoodi, kui sina võib-olla mõtled.” ütles Jaanus ja lisas: „Sa loe see läbi, ma usun, et see raamat meeldib sulle!”
„Hää küll … Aga kole paks om ta!”
Paul oli jälle Jaanuse rahakotti mõne rublaga kosutanud ja poiss otsustas „võrokese” linna kinno kutsuda.
„Mis?!”
