mis nüüd streigi puhul kogu aeg lahti oli, ja haaras laua pealt ruttu mõne leivapala, toppis suhu, ning tegi siis kähku sealt sääred.
Streigijuhid olid nõus kooli juhtkonnaga läbi rääkima asuma ja end avalikustama vaid sel juhul, kui ei järgne nende suhtes mingeid repressioone. Seda ka lubati ja kohtumine toimus. Jaanus ei saanud kunagi täpselt teada, millest seal kohtumisel räägiti, sest jutte liikus ühiselamu peal ringi igasuguseid. Tulemuseks oli aga see, et kooli sööklasse ilmus mõneks ajaks alumiiniumist lusikate kõrvale ka vajalikul hulgal nuge ja kahvleid, mis muide oli streikijate üks nõudmistest. Senini oli nugadest ja kahvlitest alati suur puudus, sest neid pahatihti ei jätkunud korraga kõigile sööjaile. Miilitsa abiga pandi ka piir kooli sööklast toiduainete varastamisele. Kui kolm kokka, kes ühel õhtul head-paremat täis tuubitud kandekottidega miilitsale vahele jäid ja sule sappa said, muutus ka söökla toit tuntavalt paremaks. Kooli direktor, soliidne ja hallipäine mees, oli sunnitud tunnistama, et streikijail oli olnud õigus. Kuid miks siis aeti asju niisuguste, äärmuslike meetoditega? Oleks võinud ju viisakalt paluda kooli juhtkonnal sööklas kord majja luua! Selle peale arvasid Jaanuse toakaaslased, et direle oli olukorrast sööklas räägitud küll ja küll, kuid asi ei liikunud sugugi paremuse poole.
„Järid tegid õigesti, et streiki alustasid!” arvas enamik kutsekooli õpilasi.
Laupäeviti anti igale õpilasele tasuta saunatalong linna sauna minekuks. Jaanus otsustas linnaloa ära kasutada ja peale sauna ka Pauli juurest läbi astuda. Vend töötas kondiitrina ühes peaaegu kesklinnas asuvas väikeses kohvikus ja elas linna servas ühe vana naise juures allüürnikuna.
Jaanus käis kähku saunas ära ja sõitis trammiga sinna linnaossa, kus oli palju vanu ja luitunud, enamasti kahekordseid, vist veel tsaariajast pärit puumaju. Ühes nendest majadest elaski Paul.
Andnud pruuniks värvitud ukse taga kella, jäi poiss ootama. Hetk hiljem uks avaneski ja Paul tõmbas helistaja sisse:
„Õigel ajal tulid! Ma lähen varsti linna kohtingule. Tule istu!”
„Paul, kes see noormees on?” küsis korteriperenaine, umbes kaheksakümneastane paks vanamutt.
„See on minu noorem vend!”
„Nu, nu jasno! Ilus pikk poiss!” ütles vanamutt eesti keelt tugeva vene aktsendiga rääkides. „Minu mehel oli ühe eskadroni komandör ka niisugune. Meil oli seal raadioside eskadron, kas sa poiss tead, mis asi see on?”
„Vanamutt räägib jälle Venemaa revolutsioonist ja kodusõjast!” sosistas vend Jaanusele kõrva. „Ära pane teda tähele, see on muti lemmikteema!”
„Jah, ma olen filmides üht-teist näinud!” ütles Jaanus valjult, sest korteriperenaisel paistis kõrvakuulmisega veidi halvasti olevat. „Praegu pole enam mingeid eskadrone ammuilma olemas, kõik see raadio värk on autode peal.”
„Ei ole, ei ole! Vsjo ikka tatsankade peal on! Tatsanka on väga hea ja kiire sõiduriist!” vaidles vanamutt vastu ja tahtis veel midagi lisada, kuid Paul kutsus Jaanuse oma tuppa:
„Ära temaga ilmaaegu vaidle, see on tühi töö. Sellele vanamutile ei tee sa midagi selgeks. Mis tema on kord pähe võtnud, siis nii see ka peab olema!”
„Kes see vanamutt on? Niisugune imelik teine.” küsis Jaanus, kui nad Pauliga kahekesi kõrvuti südalinna poole sammusid.
„Kes seda täpselt teab …” ütles Paul käega lüües. „Ma olen tema jutust niimoodi aru saanud, et mees olla tal olnud kodusõja ajal, või pärast seda mingi sõjaväe asjamees, brigaadikomissar, või … Lastud kolmekümnendate aastate lõpus Venemaal maha.”
„Mis selle muti nimi on?”
„Linde. Ta mees oli vist sakslane, või kurat seda teab! Vanamutt räägib ise ka mõnikord mingit eesti-vene keele segapudru. Mõnikord pistab mõne saksakeelse sõna ka vahele …”
„Kellega sa trehvama lähed?” küsis Jaanus, lootmata vennalt vastust saada.
„Sellesamaga, kellega ma viimati kodus käisin. Mäletad? Kuidas on, ah?”
„Muidu kena tüdruk, aga …”
„Mis, aga?”
„Tead, ta peitis need voodilinad, mille peal te tookord magasite, sahvrisse lihatünni taha. Ema leidis need sealt hiljem üles ja kui ta neid linu pesema hakkas, siis ütles, et pole neil praeguse aja tüdrukutel ka ei häbi ega au. See sinu tüdruk tahtis vist need linad meilt ära varastada, mis ta muidu neist sinna sahvrise peitis!” arvas Jaanus.
„Ha-ha-haa!” naeris Paul. „Oled sa ka ikka opakas! Sellepärast see tüdruk need linad ära peitiski, et ta oli aus tüdruk!”
„Aus tüdruk ei peida võõraid voodilinu ära!”
„Loll oled! Päris loll kohe!” ütles Paul irvitades. „Me määrisime öösel voodilinad ära, noh, ja tüdruk lõi põnnama. Ma rääkisin emaga köögis niikaua juttu, kui ta voodilinu peitis.”
„Kus ta sinna teadis peita?”
„Mis sa tühja pärid! Mina ütlesin, et … Sealt leiab ema nad enne üles, kui haisema lähevad.” ütles Paul ja küsis muigamisi: „Sul pole veel pruuti, või mis?”
„Mis pruuti … Anna mulle paar rubla parem. Kui saad muidugi …”
„Raha, raha!” ohkas Paul. „Mul pole seda endalgi. Tead, kui palju raha naiste peale kulub? Säh võta kopikaid, saad homme korra kinos käia! Nõus?”
„Muidugi!” rõõmustas Jaanus, kui vend talle viiskümmend kopikat peo peale pani. Selle raha eest sai tervelt kaks korda kinos käia!
„Olgu! Tule ülehomme õhtul minu tööjuurest läbi. Ma olen siis õhtuses vahetuses. Aga nüüd lase jalga. Mu tüdruk peaks kohe näole andma!”
„Hea küll!” Jaanus seadis sammud trammipeatuse poole.
„Mis Paulil viga plikadega ringi käia!” mõtles Jaanus veidikene kadedust tundes. „Tema on ilus, pikk poiss. Kenad mustad juuksed ja sirge nina ka peas, mitte niisugune konks, nagu minul!”
Paulil oli siiski ka üks väikene iluviga küljes, nimelt näpuotsa suurune sünnimärk vasakul lõuapäral. Ema ütles kunagi Jaanusele, et see sünnimärk on Paulil võib-olla tema vanaema pärast küljes. Kunagi ammu olevat Korsani talu vanaperenaine oma minijat, Jaanuse ema, vihaga vastu söögilaua nurka lükanud. Ja just sis, kui ta viimaseid kuid Pauli kandis. Teenija seisusest taluperenaiseks saanud minija suhted oma ämmaga, vana perenaisega, olid sel ajal ju enamasti igalpool ühesugused …
„See sünnimärk teeb Pauli veel kenamaks, kui ta muidu olekski olnud!” oli ema siis Jaanusele ütelnud.
„Vennal on oma tüdruk … Pruut kohe!” mõtles Jaanus kadedusega Paulist ja tema tüdrukust. Koolis, kus poiss õppis, oli ilusaid tüdrukuid lausa „jalaga segada”, nagu oli tavaks ütelda. Aga mismoodi sa lähed tüdruku juurde ja ütled:
„Tule mulle pruudiks!”
Või:
„Kuule, hakkame kurameerima!”
See tundus Jaanusele kuidagi nõme, niimoodi minna ja tüdrukule ütelda … Kuid võiks ju ometi olla niisugune tüdruk, nagu Helen oli,
