Jaanus Vossi juures ja kui ta hommikul vara sõjakomissariaati läks, olid nekrutiks minejal seljas juba maalt kaasavõetud vanad riided.
Jaanus limpsis kupee ülemisel naril lamades pikkamööda õlut ja vajus mõtteisse. Kus võiks Tuuli praegu olla? Arvatavasti tööl, kus mujal … Tuuli … Armas Tuuli …
„Mind veetakse vägisi Venemaale, kuid Tuulikene, minu mõtted on ikka sinu juures …” ohkas Jaanus.
Noormees oli viimased paar-kolm nädalat enne kroonusse minekut elanud koos Tuuliga tema ema juures Ubjas. See oli väikene külakene suure tsemendilinna külje all. Sealt käis väikene „susla” tsemenditehase juurde, kuhu Jaanus oli pealinnast saadetud komandeeringusse. Sel aastal oli november hästi külm ja Jaanuse tööriided jälle nii nadid, et teda kuidagi külma eest kaitsta ei tahtnud. Jaanus ehitas koos uute töökaaslastega tsemenditehase lähedal Aru rabas kõrgepingeliini. Brigadir, tublisti üle viiekümnene mees, nähes Jaanuse viletsat riietust, saatis noormehe tegema ikka niisugust tööd, mis naha kogu aeg sooja hoidis. Kui töös väiksemgi hingetõmbepaus tekkis, siis käsutas Jaanuse kohe lõkke juurde sooja.
„Ämma” juures, nagu Jaanus naljatades Tuuli ema omaette nimetas, magasid Tuuli ja Jaanus algul eraldi tubades. „Ämm” valvas hoolega oma ainsa tütre järele. Novembrikuu lõpupoole läksid külmapoisid väljas õige valjuks, ja kuivõrd „ämma” vana maja eriti sooja ei tahtnud pidada, lubati Jaanus lõpuks ka Tuuli kaissu. Noormees oli tüdrukutega muidugi juba tegemist teinud, oli õige mitmed korrad isegi Margiti „pühapaigas” ära käinud, kuid niimoodi, ühise teki all, ei olnud ta veel kellegagi maganud. Niimoodi, kallistades Tuulit ja paitades kallima ahvatlevaid kumerusi uinus Jaanus nii mõnigi kord alles hommiku eel. Midagi rohkemat ei julgenud noormees ette võtta, sest Tuuli oli tema jaoks midagi ilusat, midagi püha ja puutumatut. Pealegi magas kõrvalvoodis vanainimese erku ja rahutut und Tuuli ema, kes öösiti mitu korda üles tõusis ja kööki asja tegi. Käis ta seal joomas, või valvas hoopis oma ainsa tütre und, seda teadis vaid tema ise. Tuuli oli tema ainus varandus ja peale tütre ei olnud tal siin ilmas vist enam kedagi. Viimane suur sõda oli Ingerimaal hävitanud veel needki, kes Stalini repressioonidest järele oli jäänud. Peaaegu kogu „ämma” suguvõsa oli hukka saanud ja kui veel kusagil Venemaa pärapõrgus keegi küüditanuna hinges oligi, siis varjas see hoolega oma ingeri päritolu. Tuuli isa oli vabasurma läinud, sest peale Tuuli ema oli temast käima peale saanud veel teinegi noorik ja mees ei suutnud kahe last ootava tüdruku vahel valida. Tema südametunnistus käskis tal valida hoopis kolmanda „nooriku”, nööri …
Tuuli ema oli oma last üksi kasvatanud ja nüüd oli ju loomulik, et ta tütre käekäigu pärast muretses. Seda kõike Jaanus siis veel ei teadnud ja oli oma südames „ämma” peale väga vihane tema öiste „kondamiste” pärast …
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
