>SURM
Tuulehoog riivas laugja oru nõlva ja puudutas lopsakat rohtu, mis otsekui nõiaväel värvi muutis. Tumeroheline timut, mis neil päevil pidi maha niidetama ja heinaliste saagiks langema, paindus tuuleiili mõjul vastu maad ja helkis hõbedaselt paar tuhat aastat vana ohvripaiga poole, kus kasvasid jämedad, võimsate okstega tammed. Puude võrad olid nii lopsakad, et varjasid päevavalguse eest kahe suure lohuga ohvrikivi, millel istus nägus noormees. Istuja oli oma tagumiku mugavalt ühte lohku sättinud ja hoidis parema silma ees vasest toru, millega üritas üksikuid harali okste vahelt langevaid päikesekiiri püüda. Tabanud õige hetke, keeras ta toru näppude vahel ja naeratas rahulolevalt. Rändkaupmees, kellelt noormees klaasläätsedega suletud torujupi kahe krooni eest ostis, oli rääkinud tõtt. Kiikrile sarnanevast asjandusest paistis täpselt see, millest noorukid hingevärinal unistavad.
Paljas naine! Korduvalt oli mees midagi sellist vaimusilmas ette kujutanud, kuid nüüd oli tema fantaasia ühte väikesesse vasktorusse kinni joodetud ning ta võis seda imetleda sadu ja tuhandeid kordi. Prullaka, pikkade lokkis juuste ja suurte rindadega alasti neiu kehajooned ilmusid vaatajale kohe, kui õnnestus läätsega päikesekiirt tabada. Ere valgus kõrvetas küll uudishimulikku silma, kuid vaatepilt oli seda väärt. Nii arvas vähemalt kivil istuja, kes keerutas vasktoru ikka paremale ja vasakule, ega märganud patside lehvides üle heinapõllu tõttavat tüdrukut enne, kui too hingeldades hiieservas seisma jäi ja viimast jõuraasukest kokku võttes hõikas:
„Toomas! Toomas! Tule ruttu! Isa hakkab surema!“
„Iga jumala päev sama jutt,” ajas noormees end vastumeelselt ohvrikivile püsti.
„Seekord ikka päriselt! Ema ütles, et nüüd on küll tõsi taga. Mis toru see sul seal on?”
„Ah, niisama …”
„Näita mulle ka! Näita mulle ka!” anus tüdruk, aga noormees sirutas toru kõigepealt kõrgele pea kohale ja toppis selle siis kiiresti linasest riidest märssi.
„Liisu, see kunst pole naisterahva silma jaoks! Tõttame nüüd koju.”
„Kade vend oled, vaat mis!”
Veidi solvunud tüdruk ees ja ükskõikse moega nooruk järel, liikus paar kiirel sammul timutipõllu serva pidi kõrgendikule, kust avanes avar vaade kodukülale. Kõrgendikul Toomas peatus.
„Mis siis nüüd?” päris õde üle õla.
„Naudin vaadet. Rändkaupmees Johannes ütles, et sellise vaate eest maksaks linnarahvas miljon krooni.”
„Miljon krooni? Ära ole loll, Toomas! Miljon krooni on liiga suur raha, et selle eest päevad otsa läbimatuid metsi, lehmakookidega karjamaid ja viltuseid hurtsikuid vahtida. Sakstel on selle rahaga midagi parematki peale hakata!”
„Aga see on ju nii ilus! Vaata silmapiiril sinetavaid kuusikuid ja päikeselõõsas virvendavaid soid. Vaata hõbedaselt sillerdavat järve küla taga. Imetle neid viljapõlde ja heinamaid ning pihlapuudega ääristatud külateid. Ja üle kõige ulatuvat kirikutorni, mis justkui annaks jumalale märku, et siin elavad inimesed, kes on tema armu väärt.”
„Oled sina ikka unistaja! Ärka ometi üles! Isa on suremas!”
Vastumeelselt järgnes noormees õele, kes jooksujalu juba kodutare poole tõttas.
Hundijala talu väravasse, männipalgist tahutud lasipuu külge oli seotud kaks uhkete vedruvankrite ette rakendatud hobust. Üks vankritest torkas iseäranis silma – punaseks värvitud rattakodarad ja polsterdatud must nahk, millest paistsid nööpidena kuldsed naelapead. Teine vanker oli tagasihoidlikum, selle tagaosa ilustasid puidust nikerdatud ja valge värviga kaetud punnpõsksed pasunatega inglid ning rist.
“Raisakullid on juba kohal,” ühmas Toomas ja viipas käega vankrite poole. Siis kükitas ta koerakuudi juurde ja suges vana lambakoera turja. Ta oleks tahtnud leida tuhat ettekäänet, et jätta majja sisenemata, aga veenvat põhjust polnud. Surm noormest ei kohutanud. Maast madalast oli ta korduvalt näinud, kuidas kanadel naksti pea otsast raiuti ja sigadele tsutsti pussnuga südamesse torgati, nii et veri lüpsikusse purskas. Teismeliseeas leidis ta naabertalu peremehe Vana-Antsu köögiviljaaia servas kase otsas köitpidi rippumas, pidades poonut esialgu hernehirmutiseks. Surm oli Ääremaa inimeste ja loomade igapäevane külaline ning elu loomulik osa, milles Toomas midagi mõistusevastast ei näinud.
Ainus, mis poega isa surma juures häiris, oli tunne, et surija on võhivõõras inimene. Kuigi nad elasid kakskümmend aastat ühe katuse all, polnud Tooma arvates neil midagi ühist ei välimuses, käitumises ega tõekspidamistes. Vana-Villem nägi välja jässakas, suurte kämmalde, heledate juuste ja kulmupuhmakatega, alati tõsine ning kahtlustav mees. Toomas seevastu oli sirgunud sihvakaks, tõrvakarva lokkis juustega rõõmsameelseks poisiks, kellele tüdrukud külatänaval alati heldinult järgi vaatasid. Tema pikkade sõrmedega tundlikud käed said seltskonnas omaette imetlusobjektiks, sest raskeks maatööks polnud looja neid kujundanud.
„Sinust saab kas kuulus pianist või taskuvaraste pealik,“ ütles vanaema sageli tema käsi imetledes.
Kõige kurvem aga oli, et Toomas polnud isaga mitte kunagi klappinud. Isegi jõulupühad möödusid üksteist sarjates, nii et viimane kord viskas vanamees teda hernesupist välja õngitsetud seakoodiga vastu turja. Sellised mälestused tegid südame raskeks ja surija juurde mineku vastumeelseks.
Majas oli vaikne ja lämbe. Ümmarguse köögilaua taga istus alevist juba aegsasti kohale rutanud kogukas notar ja põrnitses tülpinud moel lauale laotatud pabereid. Tema ülesandeks oli teatavaks teha surija viimane tahe ja ta lootis, et täna see lõppude lõpuks õnnestub. Ema oli sel kuul notarit juba korda kolm tallu kutsunud, kuid taluperemehe visa hing ei tahtnud kuidagi kehast lahkuda. Iga kord, kui lähedastele tundus, et nüüd on vana Villemi viimane minut käes, läksid tolle silmad uuesti selgeks ja üle toa kõlas nõudlik küsimus :”Leena, kurask, kus minu kahvi on?”
Sellist janti korduvalt näinud notar seletas emale küll, et päranduseasju on aega ka pärast matusetalitust ajada, aga käbe naine oli nõudlik: “Kui juba, siis juba. Midagi ei tohi venima jääda.”
Selga vastu madalat uksepiita toetades seisis higistav vinnilise näoga küla puusepp, tollipulk käes. Tavaliselt polnud tal surijate juurde asja. Korrektse mehena olid tal külaelanikud juba eluajal üle mõõdetud ja kui keegi juhtus looja karja minema, lõi ta oma ruudulise klade lahti ning hakkas kirstulaudu hööveldama. “Ilma ülestähendusteta ei tee tänapäeval enam midagi ära,” tavatses ta öelda. Andmeid täiendas ta vallamaja esisel platsil peetaval laadal, kus igaüks sai mõne sendi eest tulba juures oma pikkust kontrollida. Üksnes kangekaelsel Hundijala peremehel Vana-Villemil oli õnnestunud mõõdulatist eemale hoida.
Nii notar kui puusepp noogutasid Toomasele kaastundlikult.
Lähemad sugulased, perearst ja kirikuõpetaja olid kogunenud tagakambrisse seinte äärde. Vana-Villem lebas sängis ja hingas katkendlikult. Noorepoolne arst kohendas süüdlasliku näoga patju, justkui oleks tegemist ühe suurema ebaõnnestumisega tema praksise vältel. Ülikoolist oli ta saanud teadmise, et meditsiin on kõikvõimas, kuid siin Ääremaal, kus inimesed end tööga tapsid, oli sellisest optimismist vähe kasu.
Kui Toomas tuppa astus, tegid teised talle vaikides ruumi ja lasid voodi juurde astuda. Seisnud minuti surijat altkulmu põrnitsedes ja aru pidanud, mida oleks paslik lausuda või teha, kummardus ta vana mehe kohale ning vaatas tollele sügavalt silma. Isa silmapõhjad olid hägused nagu nõudepesuvesi, aga ta tundis poja kuju ära ja hakkas hingeldades rääkima.
“Poeg… Toomas… Kui tahad paremat elu näha, lahku Ääremaalt. Reisi läbi Lausmaa Künkale. Sealt leiad suuremat raha, peenemaid rõivaid ja paremat ninaesist. … Siinkandis pole sinusugusel head elu loota … Künkal elab minu sõjaaegne sõber… Tema nimi on Hector. Hec…“ Surev mees tegi pausi ja jätkas: “Hector Maasik, advokaat. Ütle talle, kes sa mulle
