näen, et kell. Kust sa selle said?”
“Isa vestitaskust näppasin.”
“Noh, aga sa saad ju selle eest tappa.”
“Ole nüüd, ma ütlen vanatoile, et sina varastasid. Sa ju niikuinii enam tagasi ei tule, kui parema elu peale saad.”
“Mine sa tea, äkki tulen kah.”
„Siis tood kella tagasi ja ütled, et laenasid!“
„Hea küll, kingitud hobuse suhu ei vaadata. Jääme sõpradeks!“ Toomas surus Lembitu kätt ja rühkis, klomp kurgus, edasi. Sõber vaatas talle mõne minuti järele ning ohkas. Vähe oli Ääremaal mehi, kes julgesid kodutare hüljata ja püstipäi saatusele vastu astuda.
Pühapäeva hommikul oli kitsuke maantee saginat täis. Sajad põllumehed sõitsid linna, vankrid kurkidest, kartulitest ja piimast ülekoormatud, mõnel sõidukil veel lehm või kits nööriga järel. Paigus, kus väiksemad teed suure maanteega ristusid, kostus reipaid tervitushüüdeid ja õpetlikke vanasõnu. Tõttajate meeleolu oli pidulik, justkui ootaks ees võistulaulmine.
Toomas lonkis vankrite järel ja imetles maarahva kustumatut elutahet. Ta teadis, et peomeeleolu oli näiline ja nädalase raske tööga toodetud piim, liha ning aiaviljad kaovad pühapäevasel turupäeval jõukate linlaste kottidesse vaid tühiste sentide eest. Sageli tuli kauplejatel sellestki vähesest teenistusest loobuda või sootuks peale maksta, sest linnakelmid mõtlesid välja üha uusi nippe, kuidas ausat maainimest üle kavaldada. Kahekordse põhjaga piimanõud ja juurviljakotid olid täiesti tavalised petturite tööriistad. Levinud olid ka haiget sugulast kujutavad pildid, millega kelmid nii mõnegi müüja südame hardaks muutsid ja tolle nõrkushetke ära kasutades kauba sisse vehkisid. Samuti saalis turul ringi tegelinskeid, kes kinnitasid, et on riigivanema või mõne muu kuulsuse lapselapsed, kellel paluti õhtuks lambakints koju tuua, aga unustati selle ostmiseks raha anda – head müüjad aga müüvad ikka võlgu. Taolisi lapselapsi tegutses turul terve tosin ja kuigi enamik nägusid olid kauplejaile teada, leidus alati uustulnukaid, keda neil õnnestus haneks tõmmata. Polnud siis ime, et selliste turupäevade järel liikus linnast maale hoopis mornima moega rahvast, kui hommikuvalguses võis kohata. Ometi kordus see kõik igal pühapäeval, sest nii oli see alati olnud. Ja seda, mis oli alati nii olnud, pidasid ääremaalased pühaks.
Nõnda arutledes ja vankrite järel kõndides väsisid noormehe jalad ja ta taipas lõpuks, et saaks kiiremini edasi, kui paluks end mõnel lahkel teelisel vankrile võtta. Vankrimeesteks olid peamiselt mehed, sest naisi linna ei usaldatud. „Linn lörtsib naise ja neelab ta siis alla,“ tavatses Naabri-Karla öelda. Ääremaa mehed ei usaldanud naisi linna kaasa võtta, sest nii mõnigi parema väljanägemisega noorik oli seal kadunud nagu tina tuhka. Ei aidanud ka see, et eriti umbusklikud mehed oma kaasad köiega kauplemise ajaks vankri külge sidusid ja näo kanasitaga kokku määrisid. „Vurled on spetsialistid, need leiavad kalliskivi ka sitahunnikust üles,“ teadis Naabri-Karla rääkida.
Toomas üritas vankrimeestega jutule saada, aga ükski ei tahtnud teda oma sõidukile, kartes, et kõhetu noormees võib olla näljane ja selja taga kaubale salaja hambad sisse lüüa. Möödusid terved vankrite voorid, kuni teele saabus vaikus. Toomas seisatas aeg-ajalt ja kiikas tagasi küll ühe, küll teise kurvi taha, kuid liikumist ei paistnud. Siis istus ta lõpuks väsinult teepervele, toetas selja vastu puud ja koukis märsist välja õhukesest vineerist toidukarbi. Ema oli talle kaasa pakkinud leiba, sülti ja kartulit. Sült oli noormehe lemmiktoit. Toomas pani karbi põlvedele ja kastis leiba sulanud süldi sisse. Talle meenus Vana-Villemi õpetus – kui oled liiga palju hundijalavett pruukinud, pole paremat rohtu, kui keema aetud süldileeme rüüpamine. Nõnda pidavat tõelised mehed end ravima.
Kui rammus toit ja väsimus justkui rasked põllukivid silmalaugudele vajutasid, kuulis nooruk kaugemalt kurvi tagant rõõmsat üminat. Tulijaks osutus hallide juuste ja pika habemega muldvana mees, kannel laia kirju paelaga üle küürus turja ning heinakõrs huulte vahel.
„Mu iiiisaamaa armassss… mu iiiisaama armasss… Ptüi kurask, sõnad on peast nagu luuaga pühitud. Mu iiiisaaamaa armasss…“
„Tervist, pillimees!“ hüüdis lähenejale Toomas.
Vanamees peatus ja vaatas kohtlase pilguga ringi. „Kus sa siin tervist näed, noormees? Ainult raugad ja nendelgi kõik laulusõnad peast läinud! Meile hakkas just üht-teist meenuma, aga sina sindrinahk rikkusid kõik ära.“
„Vabandust!“
„Hea küll, hea küll, see pole meil esimene kord kõike algusest alustada. Mis mees sina selline siis oled? Jäid loodripolgust maha või? Miks sa keset päeva siin vedeled?“
„Puhkasin jalgu,“ seletas Toomas ja ajas end püsti. „Otsustasin laias maailmas pisut ringi rännata.“
„Oi, noorus on hukas!“ sarjas vanake. „Selle asemel, et järgmiseks laulupeoks valmistuda, ronivad nemad paremat elujärge otsides mööda maad ringi. Meie vanad mehed peame kogu peo ettevalmistuse raskust oma turjal kandma ja rahvapärimust tallel hoidma. Kuhu me niimoodi küll jõuame?“
„Kes te õieti olete, et selle lauluvärgi pärast nõnda muretsete?“
„Meie oleme Vanemuine!“
„Sina oled Vanemuine?“
„Nojah, neh!“
„Aga Vanemuine elab ainult muinasjuttudes!“
„Milline alatu inimene sulle sellist laimu rääkis?“
„Kooliõpetaja Julius Kreek.“
„Sellise valega inimesed taevasesse koori küll ei jõua! Meie oleme Vanemuine ja jutul lõpp!“
„Miks sa kõneled nii, nagu oleks sind mitu?“
„Meid ongi palju, kõik vanad laulumehed, aga teisi sa lihtsalt ei näe. Nad on surnud.“
„Surnud?“ ehmatas Toomas.
„Surnud neh! Ega laulumeeste põli pole meelakkumine. Ükskord on häälepaelad karedad ja maks tuliveest auklik. Siis tulen mina ja kutsun nad oma koori. Vanemuise koori.“
„Kas need hinged on praegu siin?“ vaatas noormees kahtlustavalt ringi.
„Loomulikult on nad siin. Ülo, Juhan, näidake end!“ Vanemuine viipas käega sihvakale kasele, mis justkui nõiaväel värisema hakkas. Toomas tardus hetkeks ja ulatas siis meeltesegaduses vanale teelisele oma toidukarbi.
„Oh, seda ma ei tarvita!“ teatas Vanemuine. „Ma olen juba nii vana mees, et söön ainult lilli ja joon allikavett. Kui midagi tahedamat tahan, nätsutan vahest tüki savi. Sellest piisab.“
„Mida sa nüüd edasi plaanid?“ küsis Toomas, hinges kabuhirm, et Vanemuine ta oma teispoolsesse koori meelitab.
„Ära pelga, me läheme veteran Uudo Kelgule järele. Paari päeva pärast ühineb ta meie seltskonnaga.“
„See tähendab, et sureb?“
„See tähendab, et ühineb meiega igaveseks lauluks. Ära mõista asju valesti, noor sõber. Vanemuine ei ole vikatimees. Mina aitan ligimesi. Sinusugust rikkumata tuulepead ootavad rasked katsumused ja kui ma sind kord juba nägin, siis ikka selleks, et aidata.“
„Kuidas?“
„Kui
