on sulle üks isevärki palve,“ ütles ta äkitselt pojale. „Mine sina varem koju ja pane saun kütte. Ma tahaks veel täna surma lõhna endalt maha pesta.“
Tooma sõnavõtu järel pääses valla jutuvada, justkui oleks veskipais kevadise suurvee survele järele andnud. Algul räägiti ikka Vana-Villemist. Naabri-Leida teadis pikantsemaid seiku kadunukese noorpõlvest ja jagas neid kihistades teiste külanaistega. Villem oli nooruses olnud nägus nohik, keda elukogenud naised tihti aasima kippusid. Ükskord talgute ajal, kui hobusemehed oma vigurjuttudega naishingedel meeled elevile ajasid ja ihud heinte tõstmisest kuumasid, olid norijad ta hulgakesi küünis pikali surunud ning kordamööda suudelnud. Villem jooksnud seepeale otsejoonelt koju ja lõpetanud sestpeale talgutel käimise.
Hobusekasvataja Juhan Pulk teadis jälle rääkida, et veterinaarkooli päevil praktiseeris Hundijala peremees ühe talve tema majapidamises. Tallides oli valitsenud selline kord, mida tänapäevalgi naljalt ei näe. „Ja kujutage ette, ükski varss ei heitnud sel aastal hinge!“
Lähemal istujad noogutasid tunnustavalt.
Vana-Villemi rindesõber Uudo Kelk aga tõusis laua tagant püsti, haaras viinapitsi ja palus vaikust.
„Mina tahaks Villemist pajatada järgmise loo. Täpselt ei mäleta, aga see juhtus sõja esimesel aastal. Olime siis kõik alles noored nagad, piima tilkus kõrvade tagant ja mundrit sai kõvasti õmblustest kokku võetud, enne kui kõlbas selga panna. Muretsesime rohkem oma pisvinnide kui sõja käigu pärast. Mind, Endlit ja Villemit saadeti luurele. See oli meie esimene lahinguülesanne. Roomasime soodes kolm ööpäeva, kuni jõudsime raudteetammi lähedusse. Otsustasime üks-kaks-kolm üle tammi silgata ja siis vaadata, mis sellele järgneb. Ja trahh! Otse keset liipreid jooksevad meile otsa kolm vaenlast, samasugused piimahabemed kui meiegi. Minul ja Endlil kohe püksid paksu täis, ots ümber ja metsa poole tagasi. Vaenlasega sama lugu, kõik kolm pagesid ühegi pauguta teisele poole. Villem aga seisab keset raudteed ja karjub: „Sprechen sie Deutsch? Sprechen sie Deutsch?“ Mina hüüan põõsastest, et kas sa hull oled, see pole koolitarkuse kontrollimiseks kõige parem koht, aga tema ei jäta ja karjub edasi. „Willkommen nach Estland ja Danke schöhn!“ või midagi sellist. Suure vaevaga saime ta metsa tagasi tiritud. Selline vapper mees oli Villem. Võtaks nüüd ühe pitsi tema mälestuseks.“
Viimast lauset ei lase mehed kaks korda öelda ja kõigi pead painduvad nagu kellavärk korraks kuklasse. Edasi käivad tugevama poole jutud ainult sõjaväe ja ajateenistuse ümber. Naised üritavad Leenalt teada saada, mida too nüüd oma eluga ette võtab, kuid lesk annab põiklevaid vastuseid ja varsti kulgeb nendegi vestlus mööda igihaljaid teemasid – ilm ja haigused. Üksnes Raudvere omad sätivad end kiiresti minekule, kui on Tooma käest kuulnud, et Vana-Villemi pärandusetombuke koosnes vaid naise kaela jäänud võlgadest.
Õhtul istus Leena saunalaval, puudutas näpuotstega mõtlikult higiseid sääri, libistas seejärel käed üle põlvede, reite ja kõhu ning haaras kinni leilikuumadest rindadest. „Kas elul on mulle veel midagi pakkuda,“ mõtles ta oma pehmete vormidega keha silitades: „Siin on ju veel küllalt materjali, millega nii mõnigi mees õnnelikuks teha. Kadunud Villemist jäi kõik puutumata.“
Naine astus lavalt alla, valas endale kibutäie külma vett kaela ja vaatas läbi auruse aknaruudu taevasse. „Anna Jumal mulle andeks, aga ma ei suuda Villemit leinata. Ma ei suuda leinata seda elu, mida olen siin Hundijalal elanud. Olen talle tänulik, aga ma pole teda kunagi armastanud.“ Selle ülestunnistusega naasis Leena tarre laste juurde.
„Ema, ma tahtsin ammu küsida, miks meil selline pentsik perekonnanimi on? Tartanjan pole ju õige eestlase nimi.“ kõnetas Toomas.
„See on üks väga vana ja jälk lugu, mis ulatub möödunud sajandisse. Eestlased pole aastasadu omal maal peremehed olnud. Ikka on siiakanti sattunud kelme ja barbareid, kes on osanud kohalikel naha üle kõrvade tõmmata. Mida pole saadud tule ja mõõgaga, on üle löödud mee ja kavalusega. Nii juhtuski, et Villemi emal läksid ühe ratsaohvitserist murjani nägemisest põlved nõrgaks ja varsti tõstis hällis kisa väike Tartanjan. Suur vallutaja ise kappas uhkel hobusel steppide poole ja teda ei nähtud enam kunagi. Villem kannatas noorpõlves nime pärast väga, aga ema keeldus seda muutmast. „Mis on taevas kokku pandud, seda pole maa peal õigust lahutada,“ tavatses ta ikka öelda.“
„Nojah, aga miks sina ja meie Liisuga oleme Tartanjanid, kui kõik ülejäänud eestlased on Tammed, Kased, Kuused, Pulgad või Palgid? Oleksid võinud nime vahetada?“
„See nimeasi läks, nagu kord ette näeb – mina sain abielludes mehe nime ja see kandus lastele edasi. Ükski nimi pole halb, kui seda kannab väärikas inimene.“
„Nojah, aga see pole ikka päris eesti nimi.“
„Ära nüüd targuta asjade kallal, mis pole targutamist väärt,“ ütles Leena ja kustutas tule. „Magama nüüd mõlemad!“
LAHKUMINE
Toomas ei saanud viimaste sündmuste tõttu hommikuni und. Mõtted kandsid noormehe kord kaugetele rännuteedele, siis ema juurde ja lõpuks jälle isani, kellest ta midagi ei teadnud. Kuidas võis ema nii toimida? Kes tema siis nüüd oli? Patuvili? Sohilaps? Lindprii? Ja kuidas peaks selle teadmisega edasi elama?
Öö oli vaikne ja vastuseid ei olnud. Kui ta viimaks uinus, nägi ta unes surnud Vana-Villemit, kelle puusärgi ümber tiirutas Helmi hõõguvate silmadega kolp. „Närin su kirstu augud, et vaglad saaksid nende kaudu väljas oksendamas käia,“ kriiskas too. „Sa olid eluajal nii tuim mees, et paradiisi sul küll asja ei ole!“
Rahutu uni kestis ema tulekuni.
„Kartsin, et kui ärkan, oled juba kodunt lahkunud.“
„Ohh, nägin nii kohutavat und,“ vastas higine Toomas.
„Mine vala end veega üle ja tule sööma!“
Hommikusöögiks oli külm kitsepiim ja lihakraam, mis peielauast alles jäänud. Noormees sõi korralikult, sest ees ootas pikk rännak. Päts saia, sült, paar vorstikest ja kann piima pressisid kõhu ilusti punni. Ruumi oleks jätkunud ka kringlitükile, kuid seda süüa Toomas ei jõudnud. Kööki astus Leena ja ulatas talle uue linase pluusi.
„Pane see selga, kui minema hakkad.“
„Aitäh, ma kohe lähengi. Pole mõtet ilma venitamisega vesisemaks muuta.“
Poeg tõusis ja kallistas ema. Nüüd ta siis viimaks tundis, kuidas kõik nutmata pisarad silmanurkadest välja nirisevad. Need olid suured ja pudenesid naise juustesse.
„Pea meeles, mis olen sulle rääkinud, ja saada võimaluse korral endast teateid.“
„Jah,“ suutis poeg vaevu öelda ja haaras toolileenilt oma kulunud märsi.
„Ja näed, selle postkaardi peal on kirjas su isa nimi ning aadress. Kui sul juhtub mahti olema, otsi ta üles. Praegu oleks selleks justkui õige aeg.“
Enne lahkumist astus Toomas veel õe toast läbi ja puudutas käeseljaga magava Liisa sooja põske. Seejärel kohendas ta tüdruku tekki, otsis märsist välja vaskse toru ja asetas selle magaja padja kõrvale.
Küla oli ärkvel, aga hommikusi talitusi tegevad elanikud ei pannud Toomast tähele. Pudulojused tahtsid söötmist ja kellelgi polnud aega arutleda, miks Hundijala kiitsakas noorperemees nõnda varakult linna suunas tõttab. Üksnes sõber Lembitu, apteekri poeg, teadis Tooma lahkumisest ja ootas teda haigutades aiaväravas.
“Pea
