talu peremees Villem Tartanjan maeti laupäeval. Kella üheteistkümneks kutsuti naabrid ja sugulased kirikuaia nurka ehitatud väikesesse kabelisse. Leena oli tahtnud, et kadunukese ärasaatmine oleks toimunud kodus, kuid ilmad olid nii soojad, et targemaks peeti surnukeha jahedate kivivõlvide all hoida.
Toomas seisis ema ja õega uksel ning võttis matuselistelt kaastundeavaldusi vastu. Linnast tulijatel olid uhked kuuseokstest ja kullatud lintidega pärjad käevangus. Raudvere omad, isa Rein ja poeg Leigar, kandsid kahekesi suurt lillekorvi. Nad tervitasid Toomast ükskõikselt ja astusid kabelisse. Onu pere järel saabusid sinimustvalgesse linti mähitud vanikuga kadunukese kunagised rindesõbrad Uudo Kelk ja Endel Nirk, kulunud mundrid seljas ja ordenid rinnas. „Nende meeste kangelaslikkus seisnes sõja ajal peamiselt selles, et kaevikust tulijatele oli supp alati soe,“ meenus Toomale Vana-Villemi aastatetagune kommentaar. Ometigi rääkisid vanad sõdurid oma lahingukogemustest uskumatuid lugusid ja isegi kui tegu oli väljamõeldistega, kuulas noormees neid alati suure huviga.
Veteranide järel sisenes kabelisse lihtsamat omaküla rahvast ja mõni hea sõbergi, kellel väga uhkeid pärgi polnud, aga Toomale olid nad rohkem meeltmööda kui kõrgid sugulased.
Kui Leena arvates kõik kutsutud kohal olid, noogutas ta kirikuõpetajale, kes heki taga oma ametirüüd kohendas. Järgnes ärasaatmistseremoonia, millest jäi kõlama troostitu mõte, et ole eluajal kui tubli tahes, ühel kindlal päeval saab sinu aeg siin maa peal ikka otsa. Väheke parema järje peale saavad vaid need, kellele taevaväravad lahti tehakse, teised peavad põrgukuumuses kuidagi ise hakkama saama.
Vana-Villemi viimane puhkepaik, kuhu matuserongkäik kabelist suundus, asus surnuaia servas, reiejämeduste kaskede varjus. Need olid sinna kasvama pandud selleks, et keegi seda platsi endale ei himustaks. Puud istutas Villemi esimene naine Helmi, kelle kuulu järgi olid tapnud kadedus, õelus ja vihkamine. „Igatahes oli see üks ajuhaigus, mitte ihuhäda, mis selle tulehargi hauda viis,“ oskas Tooma kõrval labidavarrele nõjatunud hauakaevaja Jüri öelda. „See nõid teadis, mida teeb, kased raisad olid oma juured nagu ämblikvõrgu maasse laiali ajanud. Kaks päeva lasin kirvel lennata, enne kui augu maasse sain. Ja tead, mis siis juhtus?“
„Noh?“
„Seinast varises lahti suur kivi ja selle tagant veeres välja Helmi punaste juuste ning roheliste hõõguvate silmadega kolp, mis kargas lõualuid klõbistades mulle otse säärde.“
„Jumal küll!“
„Ja kus kukkus purema, nagu marutaudis kährik! Lõugade vahelt valgus vahutavat hauamürki. Proovisin äsada kirvega, aga ei saanud löögile, hauas ju kitsas. Õnneks olin paksust kangast püksid jalga pannud, nii et hambad püksisäärest läbi ei pääsenud.
Põrguväravate lähedale ei kõlbagi õhukese riidega mullatööle minna. Kui hauamürk nahale satub, muutud mõne minutiga kihisevaks vaglahunnikuks. Nii mõnigi hauakaevaja on nõnda oma otsa leidnud.“
„Hõhh!“
„Aga ma ei löönud verest välja, sest meiesuguste ametis peab taolisteks trikkideks valmis olema. Senikaua kui kolp mu püksisäärt tuuseldas, võtsin taskust paar küüslauguküünt ja laadisin küüslaugupressi. Pigistasin selle kolba suunas tühjaks ja oleksid sa näinud! Too hakkas pöörlema ja sisisema kui keravälk, pendeldades mitu minutit ühest hauaseinast teise. Viimaks kadus ta liiva sisse ja ma tagusin selle koha teravaotsalisi pihlakaoksi täis. Sealtkaudu see koerakoonlane enam tagasi ei pääse!“
„Milline jube lugu!“
„Ah, see pole veel midagi, möödunud suvel …“
Haua-Jürka sattus just jutustamisega hoogu, kui veteran Uudo virutas talle jalutuskepiga valusalt mööda kannikaid. „Jüri-poiss, mokk maha, labidas kätte ja seisa haua kõrvale.“
Turskemad mehed haarasid rihmadest ja lasid kirstu hauapõhja. Jürka ulatas labidal matuselistele mulda, mida igaüks kombekalt kolm peotäit kadunukesele järgi viskas. Seejärel aeti haud kinni ja kaunistati pärgadega. Vana-Villemi maine teekond oli lõppenud. Kirikuõpetaja taandus taas põõsaste varju, toppis piibli ja talaari portfelli ning astus siis pikkade sammudega surnuaiast välja. Uudo ja Endel seisid hauakünka peatsisse ja hakkasid tasasel häälel kadunud rindesõbra lemmiklaulu laulma:
„Enne veel, kui kustub eha,
lähen lahingusse ma.
Tulen tagasi sealt võitjana
või langen ma.
Tulen tagasi sealt võitjana
või langen ma.
Kui ma peaksin täna langema,
olen homme surnud mees.
Siis mind sõbrad hauda kannavad
just koidu eel.
Siis mind sõbrad hauda kannavad
just koidu eel.
Kolm sinilille õitsevad
minu hauakünka peal.
Uhke ratsamees neid murrab seal
nii õelal käel.
Uhke ratsamees neid murrab seal
nii õelal käel.
„Käi põrgu uhke ratsamees, …“ alustas Endel viimast salmi, aga Uudo katkestas teda kätega vehkides. „Mis käi põrgu? Seniilseks oled jäänud või? Meie rügemendi mehed laulavad ikka „Käi persse …!“ Võta end kokku ja alustame viimast salmi uuesti.“
„Käi persse uhke ratsamees,
Lase lillel õitseda…“
Sel ajal, kui veteranid lõpetasid oma laulujoru ja tilgutasid plaskudest kadunud sõbra hauale kangemat kraami, siirdus ülejäänud matuseliste seltskond aeglaselt kohaliku kõrtsi suunas, kuhu oli kaetud peielaud.
„Ma muretsen ikka, et viina jaguks,“ ütles lesk pojale turskete külameeste selja taga.
„Küll jagub, ära pabista. Kui puudu tuleb, võtame kõrtsmikult juurde,“ rahustas Toomas: „See ei ole ju mingi valla kulul korraldatud külapidu, kus tullakse end täis kaanima!“
Peielaud oli kaetud kõrtsi tagaruumi, mida eraldas ülejäänud joomakohast raske tammine uks.
„Saate siin olla täiesti omaette, ega sega leinameeleoluga püsikundesid,“ ütles kõrtsmik Andres.
Laua ümber kogunes ligi kuuskümmend inimest. Esimesed kümme minutit põrnitseti kohmetunult ja vaikides enda ette ning hinnati mõtlikult ninaesist. Külmadest roogadest oli lauale tellitud rosolje, kartulisalat, soolane heeringas hapukoore ja sibulaga ning maksapasteet. Suuremad taldrikud süldiga asetsesid täidetud singirullide ja leivakorvide kõrval. Nendest omakorda järgmisel liual oli viilutatud suitsuvorst, juust, keedetud veisekeel, rulaad ja täidetud munad. Alustuseks serveeriti aga sooja toitu – puljong pirukaga, keedukartul, hapukapsas, vorstikesed ja seapraad.
Veteran Kelk neelatas kuuldavalt. Ta jõudis viinapudelil korgi maha keerata ja tulivett valama hakata, kui märkas, et kõik lauasolijad teda etteheitvalt kiikavad. Avatud pudel rändas kiiresti tagasi toidunõude vahele.
„Toomas, sa peaksid midagi nüüd algatuseks ütlema,“ müksas Leena poega. Viimane ajas end ebakindlalt püsti.
„Tänan kõiki, kes meie isa on mälestama tulnud ja teda viimasele teekonnale aitasid saata. Olgu see tagasihoidlik peielaud kohaks, kus saame üheskoos teda hea sõnaga meenutada. Palun Villemi mälestuseks üheks hetkeks püsti
