esimene mõte pärisisa üles otsida. Ta püüdis äratada Pääri, kuid too magas nagu kott. Päevavalges paistis mees olevat vanem, kui eelmisel õhtul tundus – nii umbes viiekümnene. Tema nahk oli tõmmu, kulmud ja vuntsid süsimustad, pea kiilas. Pika kongus nina kaudu vihises õhk kopsudesse ja väikesest suust jälle pahinal välja. Hele ülikond professori seljas oli kortsus ja plekiline.
„Kui selles mehes on eestlase verd, siis ainult sõrmkübaratäie jagu,“ mõtles Toomas. „Päär! Härra Päär! Äratus!“
„Jumal küll, ärge karjuge kõrva, noormees! Ma olen ammu ärkvel!“
„Ei paistnud küll sedamoodi.“
„Teadlase aju ei puhka kunagi. Meiesugused nokitsevad ka unes mõne teadustöö kallal. Ainult nii need doktori- ja professorikraadid tulevad. Ainult nii!“
„Seda on näha jah,“ ühmas Toomas. „Hakkaks nüüd linna poole minema.“
„Ega sul süüa ühes pole?“
„Ei ole. Loodan, et isa juurest saan kõhutäie.“
„Hehh, sina annad isale keretäie, tema sulle kõhutäie. Tahaks seda kohe näha. Kas su lootused pole mitte liiga ülespuhutud?“
„Võib-olla, aga muud võimalust mul pole.“
Päär tuhnis heinte alt välja kulunud portfelli ja kaabu ning sättis ninale paksude klaasidega prillid. „Olen valmis minema ja jätkama oma teadustööd,“ teatas ta reipalt.
Õnnetuseks olid esimesteks vastutulijateks kaks jalgratastel maanaist, kes professori veidrustest midagi ei teadnud. Päär peatas nad käeviipega, kummardas viisakalt ja päris, kuhu seelikukandjad nii varasel tunnil ruttavad.
„Eks ikka koju, loomad tahavad talitamist.“
„Ja öötööst vaja ka välja puhata,“ lisab teine.
„Ah soo, mis sorti töö see siis on?“
„Noh, see on selline töö…“ jätkas esimene naine kohmetunult. „Mitte selline, mida teie mõtlete. Ikka korralik töö.“
„Me peseme ja triigime öösiti linnasakste pesu, et päris raha saada! Noorele naisele ei piisa üksnes rõõsast piimast, vahel tahaks mõne parema riidehilbu ka osta.“
„Ja huulepuna.“
„Ja lõhnavett.“
„Ja sukki!“
„Ja ehteid!“
„Ja šokolaadi!“
„Pidage, pidage!“ ajas professor naerdes käed püsti, ise juba kerget saaki haistes. „Mul on üks hiiglama põnev teadustöö pooleli, kus on suured rahad mängus. Kui õige läheksime linna tagasi, istuksime mõnda kohvikusse ja peaksime üheskoos aru, kuidas te mind aidata saaksite. Maksan kõige eest.“
„Tõsi või?“ küsis tumedapäine naishing huvitatult.
„Tõsi mis tõsi! Lubage ennast esitleda – professor Päär Tartu Ülikoolist.“
„Oi-jaa, seda ma vaatan, et ülikond ja puha ja …“ sekkus heledam näitsik. „Aga kes see noormees on?“
Toomas hakkas end tutvustama, kuid kaaslane võttis naeru pugistades sõnad suust.
„Tema on minu katseeksemplar, puhas ja puutumatu ning vaene nagu kirikurott.“
Noormees solvus, kuid neelas solvangu vaikides alla. Teadlase seletus kahandas õrnema soo huvi tema vastu märgatavalt. Ääremaa mehed ei olnud need, kellega noored maanaised tahtsid oma elu siduda. Vahetevahel hullata ja lihalikke rõõme nautida, seda kõlbas küll. Selle poolest olid looduse rüpes kasvanud poisid isegi vastupidavamad. Kui aga taheti meest pikemaks ajaks sõrmusega enese külge siduda, siis otsiti teda ikka linnast. Nii pääses maatüdruk magusama elu peale ja aitas sageli ka sugulased paremale järjele.
„Kaubad koos, hakkame minema,“ teatas Päär käsi plaksutades. Naised otsisid üksteise pilgust nõusolekut ja keerasid rattad linna poole.
„Aga teie loomad?“ meenutas Toomas.
„Ah, talus praegu rahvast rohkem, küll saavad hakkama!“ lõi üks naistest käega ja osutas ratta pakiraamile. „Karake aga peale, nii saame kiiremini kohale.“
Toomas ühe ja professor teise naise selja taga kõikumas, sõitis seltskond linna suunas. Päär rääkis naljalugusid ja oli üldse väga ülemeelikus tujus. Jalgrattad vänderdasid ülemäärase raskuse all, aga naised sõtkusid jonnakalt pedaale. Nende sitked jalalihased ei andnud noormehe üllatuseks teekonna vältel kordagi väsimusest märku. Viimaks peatuti väikese pagaritöökoja ees. Toomas teatas kohe, et tema seltskonnaga ei ühine, vaid läheb oma teed.
„Mees teab, mis mees teeb,“ vastas Päär. „Paar lihapirukat ja tassi teed võiksid ju minu teadusrahade eest endale lubada.“
„Tänan, aga ma kiirustan oma isa juurde!“
„Heakene küll, sa põikpäine eesel,“ patsutas professor noormeest õlale. „Kui kauemaks Tartusse jääd, siis saame ehk veel kokku. Aga nüüd pean ma teadustööle pühenduma, tüdrukud ootavad!“
Ema postkaardi abil leidis Toomas tunnise ekslemise järel isa oletatava elupaiga üles. Hendrik Männik elas Supilinnas, Oa tänaval. Vaatamata hilisele hommikutunnile polnud kummituslike puitmajade vahel näha hingelistki. Vana linnaosa magas. Kerged tuulehood kandsid tagahoovidest tänavatele lõhnu, mida teeline polnud kunagi nii intensiivsena tajunud. See oli segu niiskest turbast, käärivast porist ja mädanevast puidust, sekka kirbeid, silmi kissitama sundivaid pahvakuid, mis andsid märku kuivkäimlate asukohast.
Isa maja asus päris tänava lõpus. Toomas seisatas hetke trepil ja püüdis ette kujutada, mis uksele koputamisele järgneb. Ta nägi vaimusilmas suurt ja sõbralikku meest, kes heidab üllatunud pilgu esiku poole, paneb käest piimakruusi ja kringlitüki, tõuseb lauast, kohendab laudlina ning tõttab uksele.
Noormees koputas pragunenud õlivärviga kaetud päikesekuumale puuplaadile. Lengil peesitavad porikärbsed lendasid laisalt eemale. Mõningase ootamise järel paotas ukse hommikumantlis ning toatuhvlites sihvakas meeshing, kelle silmad olid rohkem kinni kui lahti. Tema pikad hallisegused juuksed langesid õlgadele, lõuga kattis nädalane habe. Valulisest näoilmest ja hingeõhust võis järeldada, et umbes sama kaua oli lävele tulnu ka purjutanud.
„Noh, poiss, mis sa kolgid siin! Olen tuhat korda loengutes öelnud, et suvel ma arvestusi vastu ei võta. Isegi pudeli eest mitte! Tule septembris!“
„Kas teie olete Hendrik Männik?“
„Taevas appi, muidugi olen ma Hendrik Männik. Mis vaja on?“
„Mina olen sinu poeg!“ teatas Toomas ühe hingetõmbega.
„Poeg?“ vakatas mees. „Poeg! Ei noh, taga targemaks läheb! Kati, Katikene, tule palun ruttu siia!“
Ukseavasse ilmus valge aluspesu väel vormikas naine ja nõjatus vastu meest.
„Vaata, naine! See on minu poeg!“
„Hihhii, Hendrik! On sinul ikka haaret. Alles
