veel?
„Püsti seistes kannelt mängida.“
„Ja veel?“
„Istudes kannelt mängida.“
„Kõik?“
“Lamades võin ka kannelt mängida, aga kondid on kanged ja kõik lood ei tule enam nii särtsakalt välja.”
“Olgu, aga kuidas see mind aitab?”
“Kuidas sa nii juhm oled? Kandlemäng tõstab toonust! Kas sa arvasid, et hakkan kõrtsides sinu eest arveid kinni maksma? Naljamees! Kui tuleb aeg, küll sa siis näed, kuidas pillimängust võib kasu tõusta. Seniks aga hüvasti!“ Vanemuine viipas käega ja läks mõõdukal sammul oma teed. Toomas seisis nõutult, toidukarp näpus, ega taibanud, kas kohtumine oli toimunud unes või ilmsi.
Esimese rännuöö veetis noor teeline Tartu lähedal. Ta puges heinaredelite vahele ja püüdis tühja kõhu ning tulitavate jalgadega kuidagimoodi uinuda. Kummalisel kombel ei andnud organism väsimusele järele. Toomas sirutas pea heintest välja ning jäi mõtlikult tähistaevast uudistama. Siis kuulis ta lähima heinasao juurest rütmikat, järjest valjenevat norskamist, nagu oleks rahulolev metskult oma perega kartulivagude vahele mugulaid maiustama tulnud. Noormees hiilis ümber sao norskajale lähemale ja tahtes teda paremini õhtuhämaruses näha, kummardus puhiseva näo kohale. Magaja aga haaras ootamatult uudistaja riietest, tõukas tolle pikali ja käratas: “Ära mitte proovigi!“
„Mul ei ole midagi kurja plaanis!“ hüüatas Toomas ehmunult. „Kes sa oled?“
„Huvitav küsimus, noormees. Tõepoolest huvitav küsimus. Mina olen Aadu Päär. Professor Päär. Aga sina ei ole vist Tartu mees, ega ka üliõpilane, muidu oleksid mu ära tundnud.“
„Kui sa professor oled, miks sa siis heintes magad?“
„Mul ei lubata linnas magada. Päeval võin linnas käia, aga õhtul ajavad korravalvurid mu tänavatelt minema.“
„Miks?“
„Sest ma olen geenius ja nad ei talu minu teaduslikke katseid?“
„On need siis nii hirmsad?“
„Ma otsin juba aastaid lahendust eestlaste iibeprobleemidele. Tahtsin teha katse – kui palju naisi suudaks üks mees aasta ehk kolmesaja kuuekümne viie päeva jooksul rasestada.“
„Oehh! Ja kuidas õnnestus?“
„Ma ei ole siiani leidnud meest, kes oleks valmis katsjänesena tööle hakkama, kuigi üritus on ju ühest küljest täiesti nauditav. Pidin ise asjaga alustama. Esimene nädal tegin oma uuringule kõvasti reklaami, lehemehed lendasid kallale nagu kärbsed. Minu pildid ja intervjuud ilmusid igas lehes ja ajakirjas. Pärast seda saabus täielik kaos, assistendid ja laborandid lahkusid üksteise järel omal soovil töölt, minu kunstliku viljastamise asutus suleti ja ülikooli rektor käis isiklikult ütlemas, et kaoksin oma spermapudelitega kus kurat. Kui oli vaja praktilise töö kallale asuda, ei leidnud ma enam patsiente, naised hoidsid minust kui katkutõbisest eemale ja nende mehed käisid, rusikad püsti, kõige hullema eest hoiatamas. Ühesõnaga, täielik häving. Ometi oleks katse õnnestumine kasuks tulnud nii rahvaarvule kui ka majandusele. Kujuta ise ette – Tartu suuruse linna sünnitusvõimeliste naiste rasestamiseks oleks vaja ainult paarisadat meest. Ülejäänud tuhanded ei peaks perekonna planeerimisele aega raiskama, vaid saaksid pühenduda tööle ja nautida vaba aega.“
Toomas kuulas seda jutuvada üllatunult ega saanud sõnagi suust. Naised ja nende rasedus oli tema jaoks mingi kauge salapärane maailm, mis tahtis veel avastamist. Professor seevastu leidis, et on leidnud tähelepaneliku kuulaja, ajas end püsti ja jätkas õhinal: „Teadus, noormees, pole meelakkumine. Paljud teadlased on tulemusteni jõudnud läbi isiklike kannatuste, pannes kaalule oma suhted, maise vara ja isegi elu. Mulle tundub, et saatus on mind määratlenud just selliste isikute hulka. Küll te veel näete, kuidas Aadu Päär oma uuringutega loorbereid lõikab ja suure varanduse teenib! Küll te näete!“ Ägestunud professor tõstis rusika ja viibutas seda Tartu poole. „Ja ülikooli mehed eesotsas rektoriga hakkavad mulle iga kuu pidulikult stipendiume üle andma. Ma ei hakkagi palka saama, ainult nimelisi stipendiume. Palju stipendiume! Ja kõik minu teadustöö käigus sündinud lapsed püstitavad mulle mälestusmärgiks hiiglasuure peenise, mis paistaks vähemalt saja kilomeetri taha. Kõik tulijad näeksid – selles linnas elab professor Päär, mees, kes leidis lahenduse eestlaste iibeprobleemile.“
Nüüd hakkas Toomal koitma, et kaaslase mõistusega kõik korras ei ole. Ta sikutas meest pintsakuhõlmast.
„Istu, rahune, eks homme vaatame seda teadusevärki. Täna on aeg juba hiline. Ma olen väsinud ja ei saa kõigest arugi, mida räägid.“
Päär vaatas talle solvunult otsa ja istus. Siis koukis ta põuetaskust välja narmendava rahapataka ja ulatas selle noormehele.
„Aita mind, võlgu ma ei jää! Pean oma uuringutega lõpuni minema.“
„Raha kuluks ära küll, aga mida peaksin tegema?“ Toomas hindas pika pilguga rahapakki. Paistis olevat terve varanduse jagu sajakrooniseid. Oma kümme tuhat krooni, aga võib-olla ka rohkem.
„Peaksid naisi ligi meelitama, nad õnnistatud olekusse viima ja sellest kõigest mulle aru andma.“
„Kuidas???“
„Noh, ütleme näiteks, et lähed lausud mõne hella sõna ja siis teed nii…“ Päär sooritas käte ja kehaga paar iseloomulikku liigutust.
„Ah soo! Sa mõtled seda asja. Ei, seda asja ma küll ei tee. Ma ei teagi, kuidas seda asja üldse tehakse.“
„Püha müristus, kus sa elanud oled?“
„Mis see siia puutub? Mina raha eest selliseid asju ei tee ja jutul lõpp. Peab ikka armastust ka olema, muidu ei tule niikuinii midagi välja.“
„Armastust? Armastust! Tõesti, mees, kust sa sellise jutuga tuled? Armastus on relikt. Igand. Kõrgklassi aastatuhandeid tagasi välja mõeldud meelelahutus. Mäng. Teesklemine. Lootuste üleskütmine ja nende purustamine, et kogeda pettumust, viha, ängi ja jõuetust. Pullisitt on sinu armastus! Tõeline mees mõtleb ainult sellest, kuidas võimalikult palju järglasi saada. Tõmbad sõõrmed naise aroomi täis ja nakkud nagu meega määritud plank…“
„Teate, härra Päär, mulle ikka ei meeldi sellised jutud. Kohe kuidagi ei meeldi. Mingid armuasjad kogu aeg…“
„Ähh, hea küll. Santi ei saa õpetada kõndima, kui ta ise seda ei taha,“ lõi mees käega ja toppis rahapaki põue tagasi. „Mis asju sina siis ajad?“
„Lähen paremat elujärge otsima, et saaks oma ema ja õde aidata.“
„Paremat elu? Igal pool on parem, kus meid ei ole. Elu on täpselt nii hea, kui me sellest mõtleme ja räägime. Hea elu on nagu peotäis liiva, mis mõnel täiesti ootamatul hetkel näppude vahelt tuulde pudeneb.“
„Küll professorihärral on keerulised jutud. Kui te juba nii tark olete, ehk tunnete siis ka minu isa Hendrik Männikut. Tema on samuti professor.“ Viimast lauset rõhutas Toomas erilise uhkustundega.
„Tartus on iga kolmas mees professor ja ülejäänud doktorid. Kes neid kõiki tunneb!“
„Ma pole oma isa kunagi näinud.“
