itle>Varjude kuningriik
Trompetite pasunahääl valjenes nagu tõusulaine mühin, nagu õhtuste tõusude pehme kõmin Valuusia säravail randadel. Rahvas hüüdis tervituseks, kui hõbedase väesalga rütmiline kappamine juba selgemini kuulda oli, naised hakkasid katustelt roose pilduma ja laial valgel tänaval, mis keerles ümber kuldse Hiilguse Torni, ilmus nähtavale esimene salk võimsast armeest.
Kõigepealt tulid trompetimängijad, saledad tulipunases riides noorukid, pikad peenikesed kuldtrompetid käes; järgmistena vibukütid, suured mehed mägedest; ja nende taga raske varustusega jalaväelased, laiad kilbid üksmeelselt üksteise vastu kolksumas ja pikad odad täiuslikus rütmis sammuga kaasa õõtsumas. Neile järgnes kogu maailma võimsaim sõjavägi, Punased Sõdurid oma suurepärastel ratsudel, kiivrist kuni jalataldadeni punases riietuses. Uhkelt istusid nad sadulais ja kuigi olid täiesti teadlikud ümbritsevast kisast-kärast, ei vaevunud nad vaatama ei paremale ega vasakule. Nad olid nagu pronkskujud, kelle ükski oda ei vajunud kaldu selles relvameres, mis nende kohal laius.
Nende uhkete ja hirmuäratavate sõjameeste järel tulid palgasõdurite rühmad, ägedaloomulised metsiku välimusega sõdalased, Mu ja Kaa-u hõimude mehed idamaade mägedelt ja läänemaade meredelt, odad ja rasked mõõgad käes. Neist veidi eemal marssisid Lemuuria vibukütid, seejärel tuli rahvajalavägi ning rivi lõpetasid veel mõned trompetimängijad.
See oli suurepärane vaatepilt, mis tekitas Kulli, Valuusia kuninga hinges äärmise erutuse. Kull ei istunud mitte oma Topaasitroonil kuningliku Hiilguse Torni ees, vaid hoopis oma vahva täku sadulas nagu ehtne sõjakuningas. Tema võimas käsivars tõusis mööduvate vägede tervituseks. Tema rõõmsad silmad libisesid üle oivalistest trompetistidest ning puhkasid kauem neile järgnevatel sõduritel; ta pilk lõi särama, kui Punased Sõdurid peatusid tema ees relvade kokku kõlksudes ja ratsude rivvi sättides ning valmistusid kuninglikuks tervituseks. Kui palgasõdurid nende kõrvale ratsutasid, tõmbusid sõdurid veidi koomale. Nad ei tervitanud kedagi, need palgasõdurid. Nad võtsid oma kohad sisse, õlad uhkelt taha surutud, ja vaatasid Kullile julgelt otse silma, kuid siiski aukartust säilitades. Nende metsikud, kirglikud silmad ei pilkunud, kui nad oma pulstunud juukselakkade ja suurte kulmude alt kuningale otsa vaatasid.
Ja Kull vastas neile täpselt samasuguse pilguga. Ta oli lahke vaprate meeste vastu ning kogu maailmas ei leidunud vapramaid mehi kui need, isegi mitte tema enda metsikute hõimlaste juures, kes olid nüüd temast ära tõugatud. Aga Kull oli selleks ikkagi liialt metslase hingega, et nende meeste vastu sõprust tunda. Selleks oli nende vahel liiga suur verivaen. Paljud neist meestest olid Kulli rahva ammused vaenlased ja Kulli nimest oli saanud oma rahva juures mägedes ja orgudes sõimusõna ning kuigi kuningas oli seda unustada püüdnud, hõõgusid iidsed kired ja vana vaen sellegipoolest endiselt tuha all – ja seda kõike sellepärast, et Kull ei olnud valuusialane, vaid atlantislane.
Armeed kadusid Hiilguse Torni säravate müüride taha ning Kull tõmbas täkku ohjadest ja hakkas komandöride keskel kergel kapakul palee poole sõites olukorda arutama, kasutades küll vähe sõnu, aga öeldes ometigi palju.
„Armee on nagu mõõk,” ütles Kull, „ei tohi lasta sel rooste minna.” Nii liikusid nad mööda tänavat edasi ning Kull ei teinud väljagi sosinatest, mis jõudsid tema kõrvu endiselt tänaval kihavatelt massidelt. „See on Kull, vaadake! Valka nimel! Milline kuningas! Ja milline mees! Vaadake ta käsivarsi! Tema õlgu!”
Ja samas ka summutatud pahaendeline sosin: „Kull! Heh, see neetud usurpaator paganlikelt saartelt.”
„Valuusial peaks häbi olema, et see barbar istub Kuningate Troonil.”
Kull ei teinud seda kuulmagi. Raske vaevaga oli ta haaranud allakäiva Valuusia, iidse kuningriigi trooni, ning veel raskema vaevaga hoidis seda enda käes – üks mees terve rahva vastu.
Pärast nõukogu koosolekut Esindussaalis, kus Kull tähtsate meeste ja naistega formaalseid viisakusi vahetas, ise samal ajal hoolega varjates oma hukkamõistu selliste mõttetuste üle, hakkasid nood valmistuma ametlikuks lahkumiseks. Kull vajus tagasi oma hermeliiniga kaetud troonile ning jäi sügavalt riigiasjade üle mõttesse, kuni üks teener palus luba suure kuninga kõnetamiseks ja teatas piktide saatkonna emissari saabumisest.
Kull väljus Valuusia riigiasjade hämarast labürindist, kus ta mõttes rännanud oli, ning vaatas pikti üsna hukkamõistva pilguga. Mees vaatas kuningale samaväärse külma pilguga vastu. Ta oli kitsaste puusade ja massiivse rinnaga keskmist kasvu sõdur, tumedavereline, nagu kogu tema rass, ja tugeva kehaehitusega. Tema tahtejõulisest liikumatust näost vahtisid kartmatud ja läbitungimatud silmad.
„Ka-nu, piktide kuninga paremal käel olev hõimupealik, saadab oma tervitused ja ütleb: „Tõusva kuu ajal ootame Kulli, kuningate kuningat, isandate isandat, Valuusia imperaatorit pidusöögile.”“
„Väga tore,” vastas Kull. „Ütle, sõnumitooja läänesaartelt, hallipäisele Ka-nule, et Valuusia kuningas kummutab temaga veini, kui kuu on oma valguse üle Zalgara mägede laotanud.”
Aga pikt viivitas endiselt. „See sõna on toodud ainult kuningale, mitte…” ning põlglikult käega viibates, „mitte neile orjadele.”
Tähelepanelikult pikti vaadeldes käskis Kull teenritel lahkuda.
Mees astus lähemale ja tasandas häält: „Täna öösel pead sa üksinda pidusöögile tulema, isand kuningas. Selline on minu isanda käsk.”
Kuninga pilukil silmad välgatasid külmalt ja teravalt nagu mõõk.
„Üksinda?”
„Just nii.”
Nad põrnitsesid teineteist vaikides, nende vastastikune sugukonna vimm kihamas kummagi ametliku välimuse all. Nende suud kõnelesid kultuursel viisil traditsioonilisi, kõrgklassile – millest nad ise pärit ei olnud – omaseid õukonnafraase, aga nende silmades hõõgusid kõige algelisema metsluse primaarsed kired. Kull võis küll olla Valuusia kuningas ja pikt võis olla käskjalg oma õukonnast, kuid sealsamas kuningate kroonimissaalis vahtisid kaks eri hõimu liiget kurjakuulutavalt teineteisele otsa, vihaselt ja ettevaatlikult, ning neis sosistasid meeletute sõdade ja igavikuvanuste verivaenude tontlikud mälestused.
Kuningana oli Kullil käskjala ees eelis ning ta nautis seda täiel rinnal. Lõug käel puhkamas, silmitses ta pikti, kes seisis nagu pronkskuju, pea püsti ja silmad liikumatud.
Kulli huultele ilmus naeratus, mis tundus rohkem olevat irve.
„Või et ma pean tulema üksi?” Tsivilisatsioon oli talle õpetanud, et igas olukorras tuleb mõistukõnes rääkida. Pikti tumedad silmad välgatasid, kuid ta ei vaevunud vastama.
„Kuidas saan ma kindel olla, et Ka-nu on su saatnud?”
„Ma olen rääkinud,” tuli tusane vastus.
„Ja millal varem on piktid tõtt rääkinud?” pilkas Kull, ise olles täiesti teadlik, et piktid ei valeta kunagi, kuid kasutades ikkagi seda võtet, et oma vastast raevu ajada.
„Ma näen su plaani läbi, kuningas,” ütles pikt rahulikult. „Sa tahad mind vihastada. Valka nimel, sul ei tasu enam kaugemale minna. Ma olen juba piisavalt vihane. Ja ma kutsun sind kahevõitlusele – oda, mõõga, pistodaga, kas ratsuga või ilma. Oled sa kuningas või oled sa tavakodanik?”
Kulli silmades välgatas vastu tahtmist selline imetlus, nagu sõduril vapra vaenuväe sõduri vastu võib tekkida, kuid ta ei lasknud käest võimalust oma vastase ärritamist jätkata.
„Kuningas ei võta vastu väljakutset nimetult metslaselt,” irvitas ta, „Nagu ei lõhu ka Valuusia imperaator Saadikute Vaherahu. Sul on aeg lahkuda. Ütle Ka-nule, et ma tulen üksi.”
Pikti
