ja mõõgaga Valuusia randadel. Need pikad valged rannad kajasid odavõitlusest ja öö oli hele nagu päev põlevate losside kumas. Ja kuningas, Valuusia kuningas suri sellel sombusel päeval verest punaseks värvunud liival…” Tema hääl katkes, kaks meest vaatasid teineteist ning ühtki sõna vahetamata nad noogutasid.
„Valuusia on vana!” sosistas Kull. „Atlantise ja Mu mäed olid alles luited meres, kui Valuusia oli juba noor.”
Öötuul kahises läbi avatud akna. Mitte vaba, karge mereõhk, mis nii Brulele kui Kullile nii tuttav oli, aga nagu hingeõhk minevikust, täis muskust ja unustatud asjade lõhna, sosistades kähedalt saladusi, mis olid pärit maailma noorusaegadest.
Seinavaibad kahisesid tuule käes ning Kull tundis end äkitselt nagu alasti laps selle müstilise mineviku ja esivanemate kättesaamatu tarkuse ees. Jälle tuli talle peale tugev ebareaalsuse tunne. Tema hingesoppides sosistasid gigantsed fantoomid koletislikke asju. Ta tajus, et Brulel käisid samasugused mõtted peast läbi. Pikti pilk oli pingsalt kuninga näkku kinnitatud. Nende pilkude kohtudes tundis Kull selle vaenlashõimu mehega sooja sõbramehelikkust. Nagu rivaalitsevad leopardid, kes ühendavad oma jõud jahimeeste vastu, tegid need kaks metslast liidu vanade aegade ebainimlike saladuste vastu. Brule läks tagasi salakäigu juurde. Nad sisenesid vaikselt ja läksid mööda hämarat koridori edasi, liikudes vastassuunas sellest kohast, kus nad enne viibinud olid. Mõne aja pärast pikt peatus ja surus end ühe salaukse vastu, kutsudes Kulli koos endaga läbi salapilu vaatama.
„Siit läheb tee vähekasutatud treppideni, mis viivad koridorini teisel pool kabinetti.”
Nad vaatasid ja parasjagu, kui nad vaikselt trepist üles läksid, kostsid kusagilt vaiksed sammud.
„Tu! Ülemnõunik!” hüüatas Kull. „Keset ööd ja pistoda käes! Mida see veel tähendab, Brule?”
„Mõrv! Ja kõige julmem reetmine!” sosistas Brule. „Ei!” hüüatas ta, kui Kull oleks äärepealt ukse lahti paisanud ja edasi tormanud. „Sa viid meid surma, kui ta sind siin trepimademel luuramas näeb. Tule!” Pooleldi joostes pöördusid nad mööda käiku tagasi. Brule juhtis neid tagasi läbi salaukse ja sulges selle ettevaatlikult, läks siis läbi kambri ukse juurde, mis viis ühte harva kasutatud tuppa. Siis lükkas ta mõned seinavaibad hämaras nurgas kõrvale ja astus Kulli endaga kaasa tõmmates nende taha. Minutid venisid mööda. Kull kuulis teisest toast kardinate kahinat, kui tuul sisse puhus, ja see tundus talle olevat kui vaimude sosistamine. Siis hiilis uksest sisse Tu, kuninga peanõunik. Ilmselgelt oli ta tulnud läbi kabineti ja leides selle tühjana, otsis oma ohvrit sealt, kus ta kõige tõenäolisemalt olema pidi. Tu kõndis ülestõstetud pistodaga vaikselt ringi. Hetkeks ta peatus ja vaatas tühjana tunduvas, ühestainsast küünlast ähmaselt valgustatud toas ringi. Siis läks ta ettevaatlikult edasi, ilmselgelt segaduses selle üle, et kuningat polnudki seal. Ta seisis täpselt nende peidupaiga ees, kui pikt sisistas: „Edasi!”
Kull kargas suure hüppega tuppa. Tu keeras ümber, kuid kuninga pimestav ja tiigrikiirusel ettevõetud rünnak ei andnud talle mingit võimalust ei enesekaitseks ega vastulöögiks. Mõõgatera välgatas hämaras valguses ja maandus Tu kontide vahel. Tu langes maha, Kulli mõõk õlgade vahel. Kull kummardus tema kohale, hambad tapjaliku lõrina saatel paljastatud, suured kortsus kulmud silmade kohal, mis olid nagu külma merd kattev hall jää. Siis lasi ta käepidemel langeda ja põrkas tagasi, värisedes, uimasena, tundes surmakätt oma selgroogu silitamas. Ta nägi, kuidas Tu nägu muutus imelikult ähmaseks ja ebamääraseks ning kuidas tema näojooned tõmbusid kokku ja moodustasid peaaegu et võimatuna tunduva ilme. Siis vajus ta näole nagu mingi udune mask, nägu kadus äkitselt ja selle asemele ilmus hiiglasliku mao pea.
„Valka!” ahmis Kull õhku, higi laubalt alla voolamas. „Valka!”
Brule tuli ettepoole, nägu liikumatu, kuid miski tema pilgus peegeldas Kulli õudust.
„Võta mõõk kätte, isand kuningas,” ütles ta. „Meil on veel palju vaja teha.”
Kõhklevalt tõmbas Kull mõõga tagasi. Veri temas kees, kui ta astus selle õuduse poole, mis nende jalge ees lebas, ning kui mingi närvitõmblus pani selle hirmsa suu äkitselt avanema, hüppas ta tagasi, peapööritusest nõrk. Siis, suures raevuhoos, tõmbas ta mõõga tagasi ja uuris lähemalt seda nimetut asja, mida ta seni oli teadnud Tu, peanõunikuna, kuid kellel nüüd oli roomaja pea – täielik vastand inimesele.
„Inimene mao peaga!” pomises Kull. „See siis ongi madude jumala preester?”
„Just nimelt. Tu magab praegu teadmatuses. Need olendid võivad võtta iga kuju, mida tahavad. See tähendab, et nad saavad võlusõnade abil nõiutud maski üle oma nägude tõmmata, nagu näitleja teatris paneb maski ette, nii et nad võivad sarnaneda kellele iganes soovivad.”
„Siis need vanad legendid ei valetagi,” jahmatas kuningas. „Need vanad sünged jutud, mida vaid vähesed julgevad sosinal rääkida, kui nad just pühaduserüvetajatena surma minna ei taha, ei olegi mingid väljamõeldised. Valka! Mina veel mõtlesin, et… Ma olin küll arvanud, aga see tundus alati olevat reaalsuse piiridest väljaspool. Hah! Need valvurid teisel pool ust…”
„Nemad on ka madumehed. Oota! Mida sa teed?”
„Tapan nad ära!” sisistas Kull hammaste vahelt.
„Neid tuleb otse kolpa tabada,” ütles Brule, „kaheksateist ootavad ukse juures ja võib-olla mõned veel koridoride peal. Kuula nüüd, kuningas, Ka-nu teadis seda saladust. Tema spioonid on madupreestrite kõige salajasemate asjade juurde pääsenud ja nad on nende plaanist aimu saanud. Juba ammu avastas ta lossi salakäigud ja tema juhendamisel õppisin ma selgeks kaardi ja tulin täna öösel siia, et sind aidata, kui sa ei taha surra nii, nagu teised Valuusia kuningad on surnud. Üksi tulin ma sellepärast, et suurem salk oleks kahtlane tundunud. Pealegi, ega kõik ei oska niimoodi paleesse sisse murda nagu mina. Üht-teist sellest koledast vandenõust oled sa nüüd näinud. Madumehed valvavad sinu ust, ja samasugused kui see, kes esines Tu’na, võivad igal pool palees takistamatult ringi käia. Hommikul, kui preestrite plaan on luhta läinud, võtavad tõelised valvurid oma kohad jälle üle, ei midagi teades, ei midagi mäletades, ja kui preestritel oleks nende plaan õnneks läinud, peaksid õiged mehed toimunu eest vastutama. Aga oota nüüd siin, kuni ma selle raipe ära koristan.”
Seda öeldes võttis pikt selle hirmsa asja oma õlgadele ja kadus sellega läbi ühe salakäigu. Kull seisis üksi, torm mõtetes möllamas. Seni madudest midagi teadmata, mõtles ta, kui palju selliseid veel võis linnades ringi luurata? Kuidas neid ära tunda? Ja kui palju tema usaldatud nõunikest ja kindralitest olid üldse inimesed? Kuidas ta vahet teeb? Kes on kes?
Salapaneel avanes ja Brule sisenes.
„Sa olid kiire.”
„Jah!” sõdalane astus edasi ja silmitses põrandat. „Vaibal on verd. Näed?”
Kull kummardus ettepoole, kuid nägi silmanurgast liikumist ja mõõgatera välgatust. Nagu vabaks lastud vibunöör kargas ta püsti ja torkas mõõga ründajasse. Mõõk kukkus sõdalase lõtvunud käest kolisedes maha. Sel hetkel adus Kull süngelt, et reeturile on sobilik surra samamoodi, selja taha löödud alt üles torke läbi, mida tema rahvas nii sageli kasutanud oli. Siis, kui Brule liikumatult põrandale varises, hakkas nägu moonduma ja kaduma ja kui Kull, karvad turris ja hingeldades seda vaatas, kadusid Brule inimlikud näojooned ja nende asemele ilmusid võimsa mao rõvedalt laiali olevad lõuad ning isegi tema surnud näole ilmusid kohutavad, õelad, verehimulised silmad.
„Kogu aeg oli ka tema madude preester!” ohkas kuningas. „Valka! Milline peen plaan, et mu valvsust nõrgestada. Ja Ka-nu ise, on ta üldse inimene? Kas see oli üldse Ka-nu,
