imelik ähmane kuma nende suunas liikuvat. Närvid püsti, seljad koridoriseina poole, ootasid nad selle tundmatu välja ilmumist. Kull kuulis Brule vaikset hingeldamist ja sai sellest kinnitust Brule lojaalsusele. Neile lähenev kuma võttis varju kuju. Kuju paistis kuidagi ähmaselt olevat inimese moodi, kuid udune ja petlik. Lähenedes muutus see aga üha tajutavamaks ja katsutavamaks, aga ometigi mitte täielikuks mateeriaks. Neid vaatas nägu, kus oli kaks valgust täis suurt silma, mis paistsid endas hoidvat miljoni sajandi kõiki piinasid. Selle näo ähmastes väsinud joontes polnud mingit ähvardust, vaid ainult suur haletsus – ja see nägu, see nägu…
„Kõikvõimsad jumalad!” hüüdis Kull, nagu jäine käsi oleks tema hinge puudutanud. „Eallal, Valuusia kuningas, kes suri tuhat aastat tagasi!”
Brule taganes nii kaugele, kui sai, tema kitsad silmad läksid puhtast õudusest pärani lahti, mõõk värises tema haardes ja esimest korda terve õhtu jooksul paistis ta ehmunud olevat. Kull seisis aga sirgelt ja väljakutsuvalt, instinktiivselt oma kasutut mõõka valmis hoides, veri keemas, karvad turris, aga ikkagi endiselt kuningate kuningana, valmis võitlema nii elus kui teispoolsuse tundmatute jõududega. Fantoom tuli otse edasi, kahte meest tähelegi panemata. Kull taganes, kui vaim neist möödus nagu jäine tuuleiil arktilistelt lumeväljadelt. Vari läks aeglaselt ja vaikselt otse edasi, nagu oleksid iidsete aegade ketid tema nõrkasid jalgasid aheldamas, ning kadus siis koridorikäänu taha.
„Valka!” pomises pikt, pühkides külmi higipiiskasid oma kulmudelt. „See polnud mingi inimene. See oli kummitus!”
„Jah.” Kull raputas imestades pead. „Kas sa ei tundnud seda nägu? See oli ju Eallal, kuningas, kes valitses Valuusiat tuhat aastat tagasi ja kes leiti omaenese troonilt julmalt mõrvatuna – sealt toast – sealt toast, mida nüüd kutsutakse Neetute Toaks. Kas sa pole tema kuju Kuningate Augaleriis näinud?”
„Jah, nüüd tuleb see lugu mulle meelde. Jumalate nimel, Kull! See on vaid veel üks märk madupreestrite hirmsast ja jõledast võimust – selle kuninga tapjaks oli madu! Kui madu tapab, siis inimene ja seega ka tema hing saavad madude orjaks, et täita nende käske terve igaviku jooksul! Targad on ammuilma rääkinud, et kui inimese tapjaks on madumees, siis tema hingest saab tema ori.”
Äkiline judin raputas Kulli hiiglaslikku keha. „Valka! Milline kohutav saatus! Kuula!” Tema sõrmed sulgusid terastugeva haardega Brule soonelise käsivarre ümber. „Kuula mind! Kui need jõledad koletised mind surmavalt haavavad, siis vannu mulle, et sa lööd oma mõõga läbi mu rinna, et mitte lasta mu hinge orjastada!”
„Ma vannun,” vastas Brule, tema vihased silmad välgatamas, „ja sina tee sama minu heaks, Kull.”
Ja nende jõuline käepigistus kinnitas selle verise lepingu.
Kull istus oma troonil ja vaatas mõtisklevalt nägusid, mis tema poole pööratud olid. Kuigi õukondlased rääkisid selgel ja kõlaval toonil, kuulis kuningas neid vaevu. Tema lähedal seisis Tu, peanõunik, valmis kõigiks Kulli käskudeks. Kulli süda värises iga kord, kui ta peanõunikule otsa vaatas. Õukonnaelu pealispind oli kui kahe tõusu vahel mässav meri. Jahmunud kuningale tundusid eelmise öö seiklused unenäona, kuni tema pilk jõudis käsivarrele trooni kõrval: seal puhkas tume sooniline käsi, mille randme ümber helendas draakoniga käevõru. Brule seisis tema trooni kõrval ja pikti äge salajane sosistamine tõi ta tagasi ebareaalsuse maailmast, millesse ta liikunud oli.
Ei, see polnud mingi unenägu, see kohutav vahepala. Esindussaalis oma troonil istudes silmitses ta õukonnaliikmeid, emandaid, isandaid, riigimehi ning kõigi nende näod paistsid talle olevat kui pettekujutelmad, ebareaalsed kestad, eksisteerides ainult kui substantside mõnitavad varjud. Alati oli ta näinud nende nägusid kui maske, aga enne oli ta vaadanud neid omamoodi põlgliku sallivusega, eeldades, et maskide taga on pinnapealsed, armetud hinged, ihned, himurad ja petlikud; nüüd oli selle kõige juures sünge alatoon, õel varjund ja varjatud õudus, mis luuras nende libedate maskide taga. Kui ta härraste ja nõunikega viisakusavaldusi vahetas, nägi ta vaimusilmas nende naeratavate nägude suitsuks tuhmumist ja asendumist madude hirmsalt laiutavate lõugadega. Kui paljud neist lummavate inimnägude pettemaskide taha peituvatest õukondlastest olid tema surmaplaane hauduvad kohutavad, ebainimlikud koletised?
Valuusia, kaunite unelmate ja õudusnägude maa – varjude kuningriik, mida valitsesid eesriiete taga vahetuvad fantoomid, irvitamas hukule määratud troonil istuva kuninga üle, kes juba ise oli muutunud ei millekski enamaks kui varjuks.
Ja nagu truu vari seisis ka Brule tema kõrval, tumedad silmad liikumatus näos sädelemas. Tõeline inimene, Brule! Kull tajus, kuidas tõeline asi, mis veel olemas oli, oli sõprus selle metslasega, ning tundis, et ka Brule tundis tema vastu sõprust, mis ulatus sügavamale kui pelgalt riigiasjade ajamiseks vajalik oleks olnud.
Ja mis üldse on elus reaalset, imestas Kull. Auahnus, võim, uhkus? Meeste sõprus, naiste armastus – mida Kull kunagi kogenud ei olnud – või lahingud, rüüstamine? Kes oli tõeline Kull? Kas see, kes istus siin troonil, või see, kes oli Atlantise mägedel turninud, rüüstanud kaugeid päikeseloojangusaari ja üksnes naernud Atlantise merede mässavate lainete üle? Kuidas võis ühes isiksuses olla koos nii palju erinevaid inimesi ühe eluea jooksul? Kull teadis, et temas oli palju erinevaid Kullisid, ning ta mõtiskles, kes neist on tõeline Kull. Peale kõige muu jõudsid madude preestrid võlukunstis veel pisut kaugemale, nad astusid sammu sinna, kus kõik inimesed kandsid maske, kus iga naine ja mees kandis paljusid erinevaid maske ja Kull mõtles, kas mitte madu ise ei varitsenud iga maski taga. Nii ta istus ja juurdles oma mõttemaailmas ning õukondlased tulid ja läksid, kuni õukonna väikesed afäärid olid lõpuks lahendatud ja kuningas ja Brule jäid Esindussaali istuma üksi, kui mõned igavlevad teenrid välja arvata.
Kull tundis väsimust. Ei tema ega Brule polnud eelmisel ööl maganud, ega olnud Kull maganud ka ööl enne seda, kui ta Ka-nu aias istudes oli saanud esimese vihje toimuma hakkavatest sündmustest. Eelmisel ööl ei olnud enam midagi juhtunud pärast seda, kui nad olid mööda salajasi koridore tagasi kabinetti olid läinud, aga kumbki neist ei olnud söandanud ega tahtnud magada. Kull, vapustavalt elujõuline nagu hunt, oli ka varem suutnud mitu päeva magamata ülal püsida, kuid see oli olnud tema metsikutel noorusaegadel – nüüd oli ta pinges pidevast mõttetööst ja närvilisest õudusest, mis teda sel ööl tabanud olid. Ta vajas und, kuid magamine oli viimane asi, millele ta veel mõtles.
Aga ta poleks söandanud magada ka siis, kui ta olekski selle peale mõelnud. Teda vapustas ka asjaolu, et kuigi nad Brulega olid pingsalt jälginud, et näha, millal kabineti tagune vahtkond vahetub, ei olnud toimunud nende silme all mingit muutust. Järgmisel hommikul olid vahis olevad sõdurid võimelised kordama Brule võlusõnu, kuid nad ei mäletanud mingeid ebatavalisi sündmusi. Nad arvasid, et olid öö läbi valves seisnud nagu tavaliselt, ning Kull ei hakanud nendega vaidlema. Ta uskus, et need olid õiged mehed, ning kuna Brule oli nõudnud asjade täielikus salajases hoidmist, oli Kull päri, et nii on parim.
Nüüd kummardus Brule trooni kohale ning tasandas oma hääle nii vaikseks, et isegi laisklevad teenrid seda ei kuulnud: „Arvatavasti annavad nad üsna pea uue löögi, Kull. Veidi aega tagasi andis Ka-nu mulle salajase vihje. Preestrid teavad nüüd, et me teame nende salanõu, aga muidugi nad ei tea, kui palju me täpselt teame. Me peame igasuguseks tegutsemiseks valmis olema. Ka-nu ja piktide pealikud püsivad meie kuuldekaugusel, kuni see asi laheneb. Kull, kui sellest tuleb suurem lahing, siis värvuvad Valuusia tänavad ja lossid verest punaseks.”
Kull muigas süngelt. Igasugust tegutsemist tervitaks ta meeletu rõõmuga. Pettekujutelmade ja maagia labürintides ekslemine oli tema loomusele ääretult veider ja võõras.
Ta igatses võitlust ja mõõgavihinat, lahingus valitsevat pulbitsevat vabadust.
Esindussaali sisenes
