ta pöörduma. Brule tuli parajasti läbi salajase ukse tagasi.
„Pea kinni!” Kuninga mõõgatera valgustas mehe üles tõstetud käe ümber hõljuvat draakoniga käevõru.
„Valka!” ütles pikt napilt. Siis ilmus tusane naeratus tema huultele.
„Merejumalate nimel! Need deemonid on osavad jäljendajad. Mõni pidi koridorides hiilima ja nägema, et ma seda laipa vedasin, ning võtma minu välimuse. Nii et ma pean veel ühe raipe ära koristama.”
„Oota!” Kulli hääles kostis surmaähvardus. „Ma nägin, kuidas kaks meest mu enda silme ees madudeks muutusid. Kuidas ma tean, et sina oled tõeline inimene?”
Brule naeris. „Kahel põhjusel, kuningas Kull. Ükski madumees ei kanna seda,” osutas ta draakoniga käeketile. “Samuti ei suuda keegi öelda neid sõnu,” ja jällegi kuulis Kull seda veidrat lauset: „Ka nama kaa lajerama.”
„Ka nama kaa lajerama,” kordas Kull automaatselt, „ütle nüüd, kus kohas, Valka nimel, olen ma seda varem kuulnud? Ei meenu, et oleks! Aga ometi, ometigi…”
„Sa mäletad, Kull,” ütles Brule, „need sõnad on peidus meie mälestuste hämarais koridorides; kuigi sa pole neid varem oma elus kuulnud, olid ammuläinud aegadel need sõnad meile ometi nii tähtsad, et nad ei kadunudki meil meelest, ning sa mäletad neid isegi siis, kui on määratud, et sa sünnid alles miljoni aasta pärast. Sest et need sõnad on tänapäevani sellest süngest ja verisest minevikust salaja edasi kandunud. Loendamatu hulk sajandeid tagasi olid need sõnad märgusõnaks neile, kes pidasid võitlusi jubedate olenditega Vanemast Universumist. Vaid tõeline mees või mehed, kelle lõuad ja suu on igasuguste teiste olendite suudest erineva ehitusega, suudavad neid sõnu öelda. On unustatud küll nende tähendus, kuid mitte sõnad ise.”
„Tõsi,” ütles Kull. „Ma mäletan veel neid Valka legende!” Ta peatus äkki, sest sel hetkel oleks nagu tema teadvuses vaikselt avanenud salajane uks udustesse, põhjatutesse sügavustesse, mis ulatusid kaugemale kui inimeste elud, ja läbi ähmase ja ebamäärase udu hakkasid sajanditevanused varjud uuesti elama – sõdurid võitlesid jõledate elukatega, et päästa maailma hirmsate olendite käest. Liikuval hallil taustal elustusid imelikud õudusunenäod, hullud ja kohutavad fantaasiad, ja nende kõrval oli inimene kui jumalate naljanumber – pime, rumal, püüdlemas tagasi mullaks saamise poole, järgimas oma saatuse pikka verist rada, teadmata selle kõige põhjust, loomalik, valelik, nagu võimas mõrvarlik laps, ja ometigi kõige selle juures tundes kusagil jumaliku tule sädemeid end juhtimas… Kull tõmbas käega üle lauba ja värises: need äkilised pilguheited mälestuste kuristikku ehmatasid teda alati.
„Nad kõik on läinud,” ütles Brule, justkui tema salajasi mõtteid lugedes. „Lindnaised, nahkhiirmehed, harpüiad, libahundid, deemonid, härjapõlvlased – kõik peale nende olendite, kes meie jalge ees lebavad, ning vaid mõni üksik libahuntidest ehk on veel alles. Sõda oli pikk ja kole ja kestis läbi mitme verise sajandi, esimestest inimestest peale, kes olid tõusnud mudasest ahvipõlvest maailmavalitsejateks.
Ja viimaks inimkond võidutseski, aga see juhtus juba nii ammu, et miski peale aegade hämarusse vajunud legendide pole meieni jõudnud. Maduinimesed olid viimased, kes hakkasid välja surema, ja lõpuks inimene saavutas võidu ka nende üle ning ajas nad maapakku, kus nad said tõeliste madudega ühineda, kuni ühel päeval, nagu mõttetargad ennustavad, kaob see jube tõug lõplikult. Aga maailmaasjad ise võtsid kavala pöörde, kui inimesed muutusid pehmekesteks ja hakkasid manduma, unustades iidsed sõjad. Ah, siis tuligi see õudne ja salajane sõda. Noorema Maa meeste seas võtsid võimust hirmuäratavad koletised Vanemalt Maalt, keda aitasid nende jubedad teadmised ja müstika, kes oskasid võtta kõiki vorme ja kujusid ja kes saatsid salaja korda hirmsaid vägitegusid. Mitte keegi ei teadnud, kes on õige mees ja kes vale. Ükski inimene ei võinud teist inimest usaldada. Aga oma meisterlikkuses mõtlesid nad välja, kuidas vale õigete seast ära tunda. Inimene võttis oma embleemiks lendava draakoni, tiibadega dinosauruse, koletise möödunud aegadest – madude suurima vaenlase. Ja inimene kasutas neidsamu sõnu, mida ma sulle kõnelesin, märgi ja sümbolina, sest nagu ma ütlesin, mitte keegi peale tõelise inimese ei suuda neid korrata. Nii inimkond võidutseski. Aga need põrgulised tulid tagasi siis, kui pikad aastad olid kõik meelest kustutanud, sest inimene on ikkagi ahv, kes unustab kõik, mis ei seisa tal otse nina all. Nad tulid tagasi preestritena ja kuna inimesed oma rikkuses ja võimuihas olid kaotanud kogu usu vanadesse religioonidesse, siis maduinimesed, uue ja õigema usu preestrite maskeeringus, lõid uue religiooni, madude jumala kummardamise religiooni. Nende võim on lausa nii suur, et kui nüüd keegi julgeb meenutada vanu veriseid legende maduinimestest, saadetakse nad surma ja inimesed lähevad ja kummardavad ikkagi sedasama madude jumalat, kes on lihtsalt uue kuju võtnud. Inimesed on pimedad narrid, ka suured inimmassid ei näe mingit sidet praeguste madude ja nende iidsete madude vahel, kelle inimene ise võimult kukutas. Preestritena valitsevad need madu-mehed ja ometi…” Ta peatus.
„Jätka,” Kull tundis seletamatut kihelust pealael.
„Valuusia kuningad on valitsenud kui tõelised mehed,” sosistas pikt, „aga ikkagi on nad lahingutes tapetutena surnud madudena – nagu ka see, kes suri Lõvikihva oda läbi neil punastel randadel, kui meie saared rüüstasid seitset kuningriiki. Ja kuidas saab see võimalik olla, isand Kull? Need kuningad olid ju ometigi sündinud naistest ja elanud meestena. Tõde on selles, et õiged kuningad on surnud salaja – nii nagu sina oleksid täna öösel surnud – ja madude preestrid on nende asemel edasi valitsenud, nii et mitte keegi pole vahetusest aru saanud.”
Kulli hammaste vahelt kostsid sõimusõnad. „Jah, nii see on. Mitte keegi pole näinud madude preestrit ja pärast seda elama jäänud, see on kindel. Nad elavad ülimalt salaja,” jätkas Brule, „seitsme kuningriigi riigikunst on nagu üks koletu labürint. On õigeid mehi, kes teavad, et nende hulgas tegutsevad madude spioonid ja mõned neist on madude liitlased – nagu näiteks Kaanuub, Blaali isand –, aga ometigi ei julge ükski mees kahtlusalusel maski eest tõmmata, sest neid tabaks selle eest kohutav kättemaks. Ükski mees ei usalda oma naabrit ja õiged riigimehed ei julge üksteisega rääkida sellest, mida nad teavad ja millest mõtlevad. Kuidas nad saavad kindlad olla, kas madu-inimest või nende salaplaane paljastades saaks madude võimu murda; kas nende vastu saaks siis moodustada ühtset liitu ja reeturid välja ajada? Ka-nul üksi on piisavalt kavalust ja julgust, et nendega tegeleda, kuid isegi tema suutis ainult nii palju nende salaplaanist välja lugeda, et öelda mulle, mis täna öösel juhtuma hakkab, ja ta hoiatas mind kõige eest, mis on juhtunud kuni selle hetkeni. Nii kaugele olen ma ette valmistunud, nüüdsest peale peame lootma oma õnnele ja osavusele. Praeguseks ma arvan, et oleme päästetud; need madumehed, kes ukse taga on, ei julge oma positsiooni muidu jätta, kui mõni õige mees just ootamatult neile tee peale ei satu. Homme proovivad nad juba midagi muud, selles võid kindel olla. Aga mida nad täpselt kavatsevad, ei oska keegi öelda, isegi mitte Ka-nu, aga me peame teineteise kõrval püsima, kuningas Kull, kuni kas võidame või oleme mõlemad surnud. Nüüd tule ja peidame selle laiba sinnasamasse, kuhu ma eelmise viisin.”
Kull järgnes piktile ja selle rõvedale koormale läbi salakäigu ja läbi hämara koridori. Nende jalad, harjunud vaikselt sammuma, ei teinud mingit heli. Fantoomidena libisesid nad läbi ebamaise valguse, mõeldes, kas nad on seal koridorides üksi. Iga nurga tagant ootas Kull otsa jooksmist mingile hirmsale ilmutusele. Taas hakkas ta pikti kahtlustama – äkki tahtis too hoopis teda ennast eksitada? Ta jäi Brulest paar sammu tahapoole, mõõk pikti selja taga rünnakuvalmis. Kui Brule plaanis reetmist, siis on ta esimene, kes sureb. Aga kui pikt teadis kuninga kahtlustest, ei näidanud ta seda välja. Kindlameelselt sammus ta edasi, kuni jõudis tolmuse ja ammuunustatud ruumini, mille seinal rippusid hallitanud seinavaibad. Brule tõmbas mõned neist kõrvale ja peitis laiba nende taha. Siis olid nad juba tagasi pöördumas, kui Brule äkki nii ootamatult peatus, et oli surmale lähemal, kui ta aimata oleks osanud, kuna Kulli närvid olid viimseni pingul.
„Midagi
