nõukogu pealik tahab, et ta üksi läheks? Aga mispärast? Kas plaanitakse reetmist? Süngelt puudutas Kull oma võimsa mõõga käepidet. Aga vaevalt. Piktidele oli liit Valuusiaga liiga oluline, et seda mingi verivaenu pärast lõhkuma hakata. Kull võis küll olla Atlantisest pärit sõdur ja seega piktidele lausa pärilik vaenlane, aga samas oli ta ka Valuusia kuningas, kõige võimsam liitlane kõigi lääneriikide hulgast.
Kull meenutas vanu aegu ja kummalisi riigiafääre, mis olid temast teinud vanade vaenlaste liitlase ja vanade sõprade vaenlase. Ta tõusis ja jalutas ärritunult läbi halli, astudes kiire ja vaikse sammuga nagu lõvi. Ta oli murdnud kõik sõpruse ahelad ja hõimutraditsioonid, et rahuldada oma auahnust. Ja mere ja maa jumala Valka nimel, ta oli oma ambitsioonid täitnud. Ta oli Valuusia kuningas – kustuva, allakäiva Valuusia kuningas. Valuusia, mis elas edasi põhiliselt vaid oma ammumöödunud hiilguse kumas ja unistustes, aga oli endiselt võimas maa ning tähtsaim seitsmest kuningriigist. Valuusia – Unelmate Maa, nagu hõimlased olid selle nimetanud, ning vahel tundus isegi Kullile, et ta elas unenäos. Kummalistena tundusid talle õukondade ja paleede intriigid, armeed ja inimesed. Kõik see oli nagu maskeraad, kus mehed ja naised peitsid oma tõelisi mõtteid libeda maski taha. Ometigi oli troonihaaramine olnud lihtne – vapralt võimalusest kinnihaaramine, mõõkade kiire tuhin, palju mehi surma saatnud türanni mõrvamine, kiire salakaval vandenõu auahnete riigimeestega, kes olukorraga rahul polnud – ja Kull, seiklev rändaja, Atlantise pagulane, oli paisatud oma unelmate peadpööritavatesse kõrgustesse: ta oli Valuusia valitseja, kuningate kuningas.
Ometigi tundus nüüd kuningriigi kättevõitmine kergem kui selle hoidmine. Pikti nägemine oli meelde tuletanud sidemed oma noorusega, vaba ja meeletu kire, mida ta noorukina olid tundnud. Aga nüüd, nagu viimasel ajal oli sageli juhtunud, haarasid teda ebaselge ärevus ja ebareaalsustunne. Kes oli tema, see sirgjooneline mees meredelt ja mägedelt, et valitseda hõimu, kel oli nii palju kummalisi ja kohutavaid iidseid müstilisi tarkusi? Jah, iidset hõimu…
„Mina olen Kull!” ütles ta ja viskas oma pea uhkelt kuklasse, nagu lõvi viskab lakka.
„Mina olen Kull!” Tema pistrikupilk rändas läbi iidse halli. Enesekindlus tulvas temasse tagasi.
…Ja koja hämaras nurgas liikus kergelt üks seinavaip.
Kuu ei olnud veel tõusnud ning aed oli valgustatud hõbedaste tõrvikutega, kui Kull istus toolile Ka-nu, läänesaarte saadiku laua juures. Tema paremal käel istus vana pikt, nii erinev selle ägeda rassi emissarist kui vähegi võimalik. Ka-nu oli iidvana ning osav riigimees, kasvanud vanaks selles ohtlikus mängus. Tema silmades polnud mingit viha, kui ta Kulli hindavalt vaatas; mitte mingisugused hõimutraditsioonid ei mõjutanud tema hinnangut. Pikad seosed tsiviliseeritud rahvastega olid ära pühkinud igasugused vanade aegade ämblikuvõrgud. Mitte „kes ja mis on see mees?” polnud esimene küsimus Ka-nu peas, vaid hoopis „kas ja kuidas ma saan seda meest kasutada?” Hõimu eelarvamusi vajas ta ainult oma plaanide täideviimiseks.
Ja Kull vaatas Ka-nud, vastates tema jutule napilt, mõeldes, kas tsivilisatsioon teeb ka tema kord millekski selliseks, nagu need piktid. Ka-nu oli pehme ja kõhukas. Palju aastaid oli libisenud üle taevavõlvi ajast, mil Ka-nu oli viimati mõõka käes hoidnud. Tõsi, ta oli vana, kuid Kull oli veelgi vanemaid mehi näinud lahingute esiridades. Piktid olid pikaealised. Ilus tüdruk seisis peekrit täites Ka-nu küünarnuki juures ning teda hoiti sellega tegevuses. Õhtu jooksul naljatas Ka-nu pidevalt ja tegi märkusi ning Kull, sisimas tema jutukusse põlglikult suhtumas, ei lasknud ühelgi pealiku kavalal naljal kõrvust mööda minna.
Banketil olid piktide pealikud ja riigimehed, viimased joviaalsed ja kergemeelsete kommetega; sõdalased suhtusid Kulli formaalse kombekuse ja viisakusega, kuid olid siiski varjamatult hõimusuhteist kammitsetud. Kull märkas pisut kadedalt vastuvõtul valitsevat vabadust ja nalju, mis olid hoopis erinevad Valuusia õukonnakommetest – selline vabadus meenutas Atlantise sõjaväelaagreid. Kull kehitas õlgu. Kindlasti oli Ka-nul, kes oli unustanud, et ta oli pikt vähemalt selles, mis puudutas igivanu kombeid ja eelarvamusi, õigus ja Kull pidi saama valuusialaseks ka hinges, mitte vaid nimetuse poolest.
Lõpuks, kui kuu oli jõudnud haripunkti ning kui Kanu oli söönud ja joonud sama palju kui ükskõik millised kolm meest laudkonnas kokku, nõjatus ta mõnusa ohkega oma diivanile ja ütles: „Nüüd, sõbrad, hakake minema, sest mina ja kuningas peame rääkima asjadest, mis pole mõeldud laste kõrvadele. Jah, sina ka, mu iludus, aga enne lase mul suudelda neid rubiinpunaseid huuli – nüüd tantsi välja, mu roosiõis.”
Ka-nu silmades tema valge habeme kohal tantsiskles säde, kui ta vaatas Kulli, kes seisis sirge seljaga, süngelt ja kindlameelselt.
„Küllap sa mõtled, Kull,” ütles vana riigimees äkitselt, „et Ka-nu on kasutu vana hull, kes ei suuda enam muud teha kui ahnelt veini juua ja hoorasid suudelda.”
See märkus sobis nii täpselt Kulli enda mõtetega, et ta oli selle sõnastuse üle üsna üllatunud, kuigi ei andnud sellest kuidagi märku. Ka-nu kõht korises ning ta väristas seda rõõmsalt. „Vein on punane ja naised on pehmed,” märkis ta sõbralikult. „aga, ha-haa, ära arva, et vana Ka-nu laseb kummalgi neist äriasju segama hakata.”
Jälle ta naeris ning Kull niheles rahutult. Tundus, nagu tehakse siin mingit nalja ja kuninga säravad silmad hakkasid kassilikult helendama. Ka-nu sirutas veinipeekri järele, täitis selle ja heitis ärritunult pead raputavale Kullile küsiva pilgu.
„Tead,” ütles Ka-nu tasakaalukalt, „et kanget napsi taluda, on vaja vana pead. Mina hakkan vanaks jääma, Kull, nii et miks peaksid noored mehed takistama meil nautimast seda vähest, mis meil, vanuritel, veel jäänud on? Ja mina – mina olen iidvana ja kuivetunud, sõpradeta ja rõõmuta.”
Kuid tema välimus ja ilme olid tema sõnadega vastuolus. Tema keevavereline näoilme oli küllalti värske ja tema silmad särasid, nii et tema valge habe tundus kõige muuga täiesti kokkusobimatuna. Tõepoolest, ta nägi välja märkimisväärselt ülemeelik, taipas Kull, tundes ähmast vastumeelsust. See vana suli oli kaotanud kõik oma ja Kulli rahva iidsed voorused, kuid ometigi tundus ta oma vanaduses rohkem rahul olevat, kui arvata võiks.
„Kuula nüüd, Kull,” ütles Ka-nu sõrmega hoiatavalt viibutades, „on riskantne üht noormeest kiita, aga ma pean rääkima ausalt, et võita su usaldust.”
„Kui sa kavatsed seda meelitustega võita…”
„Päh! Kes rääkis meelitustest? Mina meelitan ainult selleks, et relvituks teha.”
Ka-nu silmis sähvatas terav pilk, külm helk, mis ei sobinud kokku tema laisa naeratusega. Tema juba tundis inimesi ja ta teadis, et eesmärgini jõudmiseks peab ta rääkima otsesõnu selle tiigerliku barbariga, kes võib nagu saaki haistev hunt ta sõnamängust valesid tunnetada.
„Sinul on võimu, Kull,” ütles Ka-nu, valides sõnu hoolikamalt, kui ta neid tavaliselt nõukogu koosolekul valis, „sul on võimu teha ennast võimsaimaks kõigist kuningatest ning võita tagasi Valuusia kadunud hiilgus. Mina ei hooli Valuusiast – kuigi selle naised ja vein on oivalised – rohkem kui sellepärast, et mida tugevam on Valuusia, seda tugevamad on piktid. Veel enam, kui atlantislane on troonil, ühendatakse lõpuks Atlantis…”
Kulli näole ilmus põlglik irve. Ka-nu oli vana haava riivanud.
„Atlantises neeti mind ära, kui ma läksin laia maailma kuulsust ja õnne otsima. Meie – nemad – on seitsme kuningriigi iidvanad vaenlased ja veel suuremad vaenlased kuningriikide liitlastele, nagu sa peaksid teadma.”
Mõistatuslikult naeratades sikutas Ka-nu habet.
„Ei,
