surra.
Kõik need asjad võtsid mu peas kõige mustema ja hirmuäratavama kuju, ja kuna ma usaldasin väga oma majaemandat, keda ma olin nüüd õppinud emaks hüüdma, siis rääkisin talle kõigist neist süngetest mõtetest ja selgitasin, missuguses mures ma olin. Asja moraalne pool ja kartused last mõrvata ei huvitanud teda üldse ja sama kangekaelne oli ta ka armastuse küsimuses. Ta küsis minult, kas ta polnud sünnitamisel sama hoolikas ja õrn minu vastu, nagu ma oleksin olnud ta oma laps. Tunnistasin, et oli küll. „Noh, mu armas,” vastas ta, „kas sa arvad, et mõtlen teistmoodi, kui sa siit lahkud? Ja mida ma siis tunneksin, kui sind üles poodaks? Kas sa ei arva, et on naisi, kes hindavad oma tööd, mille abil nad leiba saavad, nii väga, et on laste vastu sama head, kui võivad olla nende emad, ja mõistavad neid palju paremini? Ära karda, laps, ja tuleta meelde, kuidas meid endid hoiti. Oled sa kindel, et sind hoidis su ema? Ja siiski paistad sa olevat nii priske ja kena, mu laps,” ütles vanaeit ja silitas minu nägu. „Ära muretse,” ütles ta, jätkates oma veidral viisil, „mina ei palka mõrtsukaid, vaid parimaid ja ausaimaid hoidjaid, kes üldse olla võivad, ja nende hoole all kasvavad lapsed just samal viisil nagu emade juures; nende hoidjad on samavõrra hoolsad ja oskuslikud.”
See puudutas mind teravasti, kui ta küsis, kas ma olen kindel, et minu eest hoolitses mu enda ema; otse vastupidi, ma olin kindel, et ei hoolitsenud, ja ma värisesin ja kahvatasin, kui ta seda ütles. „Kindlasti,” ütlesin iseendale, „ei saa see naine olla nõid ega vaimudega rääkida, mis võiksid talle jutustada, mis minuga tehti enne, kui ma midagi aru saama hakkasin,” ja ma vaatasin talle ehmunult otsa, kuid mõeldes, et ta ei saanud minust midagi teada, läks mu segadus mööda ja ma hakkasin rahunema, kuid mitte otsekohe.
Ta märkas, et olen rahutu, kuid ei teadnud selle põhjust, nii et ta jätkas vatramist teemal, kui rumal on arvata, et laps sureb, kui ema teda ei imeta, ja minu veenmist, et lapsed, kes on tema hoole all, on sama hea tervisega, nagu oleksid emad ise neid imetanud.
„See võib olla tõsi, ema,” vastasin, „ma tean seda, kuid mu kahtlustel on siiski väga tugev alus.”
„Eks lase siis tulla,” ütles ta, „kuulame siis seda.”
„Noh, kõigepealt,” ütlesin, „sa annad neile inimestele raha, et nad võtaksid lapse vanemate käest ja hoolitseksid tema eest nii kaua, kui ta elab. Aga me teame, ema,” ütlesin, „et nad on vaesed inimesed ja neile on kasulik vabaneda kohustusest nii ruttu, kui nad suudavad; nende jaoks on parim, kui laps sureb, nad pole ka elu suhtes ülearu aukartlikud.”
„Need on vaid rumalad mõtted ja kujutelmad,” ütles vana naine, „ma kinnitan, et nende tasu oleneb lapse olukorrast ja nad on sama hoolsad kui kõik emad.”
„Oh, ema,” ütlesin, „kui vaid võiksin kindel olla, et mu väikese beebi eest hoolitsetakse ja talle süüa antakse, siis oleksin tõesti õnnelik, kuid ma ei saa rahule jääda, kui ma seda ei näe, ja selle nägemine võiks kaasa tuua mu paljastamise, nii et ma tõesti ei tea, mida teha.”
„Tore lugu küll!” ütles perenaine. „Sa tahad last näha ega taha teda näha, sa tahad olla üheaegselt nii varjatud kui avastatud. Need on võimatud asjad, mu armas, nii et sa pead tegema, nagu on teinud teisedki kohusetundlikud emad enne sind, ja olema rahul asjadega, nagu need olema peavad, kuigi need pole niisugused, nagu sina tahaksid.”
Mõistsin, mida ta mõtles kohusetundlike emadega; ta oleks võinud öelda kohusetundlikud hoorad, kuid ta ei tahtnud mind pahandada, sest ma polnud tõesti hoor, olles seaduslikus abielus.
Hüva, olid minuga lood, kuidas olid, ma ei pidanud leppima selle elukutse juurde käivate raskustega, see tähendab olema ebaloomulikult hooletu lapse hea käekäigu suhtes, ja ma säilitasin seda ausat kiindumust nii kaua, kuni pidin kohtuma oma sõbraga pangast, kes nõudis nii väga, et ma tuleksin ja abielluksin temaga, nii et polnud enam kuidagi võimalik talle ära öelda.
Viimaks tuli vana majaperenaine minu juurde oma tavalise enesekindlusega.
„Nii, mu armas,” ütles ta, „ma leidsin väljapääsu, kuidas sa saad olla kindel, et su lapse eest hästi hoolitsetakse, ja siiski ei saa inimesed, kes tema eest hoolitsevad, kunagi teada, kes on lapse ema.”
„Oh, ema,” ütlesin, „kui sa suudad seda teha, siis jään igaveseks sinu võlglaseks.”
„Hüva,” vastas ta, „kas soovid tasuda väikesi aastakulutusi, rohkem kui tavaliselt need, kellega me lepinguid sõlmime?”
„Jah,” vastasin, „kogu südamest, tingimusel, et võin varju jääda.”
„Mis sellesse puutub,” ütles majaperenaine, „siis võib su süda rahul olla, sest hoidja ei julge kunagi sinu kohta järele pärida, ja sa tuled üks või kaks korda aasta jooksul koos minuga oma last vaatama ja näed, kuidas teda kasvatatakse, ja oled rahul, et ta on heades kätes, ja keegi ei tea, kes sa oled.”
„Kas sa arvad, ema,” küsisin, „et kui ma tulen oma last vaatama, siis suudan varjata seda, et olen tema ema? Kas see on võimalik?”
„Kui sa seda reedad,” ütles perenaine, „siis ei saa hoidja kunagi selles asjas targemaks, sest ta ei tohi sinu kohta midagi küsida ega tähelepanekuid teha. Kui ta seda teeb, siis ta kaotab raha, mida sa pead talle andma, ja ka laps võetakse talt ära.”
Olin selle üle väga rõõmus. Nii et järgmisel nädalal saabus maanaine Hertfordist või sealtkandist, kes pidi lapse minult ära võtma kümne naela eest. Aga kui ma maksaksin talle veel viis naela aastas rohkem, peaks ta tooma lapse mu majaperenaise majja nii sageli, kui sooviksime, või läheksime meie tema koju vaatama, kui hästi ta seda raha kasutab.
See naine oli väga priske ja meeldiv, sulase naine, kuid väga hästi riides, ning ma andsin talle oma lapse raske südame ja paljude pisaratega. Käisin Hertfordis ja vaatasin üle nii tema kui ta elamise, mis mulle küllalt hästi meeldisid, ja lubasin talle suuri asju, kui ta on lapse vastu hea, nii et ta otsekohe teadis, et ma olen lapse ema. Kuid ta paistis olevat nii diskreetne ega saanud minu kohta ka järelepärimisi teha, nii et ma pidasin seda küllalt ohutuks. Lühidalt, ma nõustusin talle last andma ning andsin talle kümme naela, see tähendab, ma andsin selle oma perenaisele, kes andis selle vaesele naisele edasi minu silme all ja too kinnitas, et ei too enam kunagi last mulle tagasi ega nõua enam midagi muud tema hoolitsemise ja üleskasvatamise eest. Seepeale lubasin ma, et kui ta seda hästi teeb, siis toon talle midagi lisaks, kui ma last vaatama tulen. Ja nii oli mu suur mure möödas viisil, mis mind küll täiesti ei rahuldanud, kuid oli hetkel minu jaoks kõige mugavam, selles olukorras, kus ma viibisin.
Siis hakkasin kirjutama oma sõbrale pangas juba lahkemalt ja lubasin, et tulen linna mingil ajal augustis. Ta vastas mulle äärmiselt kirglikult ja soovis, et ma talle ette teataksin ja ta võiks mulle kahe päevateekonna kaugusele vastu tulla. Seejärel tuli mulle pähe sõita postitõllaga West Chesterisse, ainult selleks, et tagasi tulla ja et ta võiks mind tõesti näha samas tõllas saabumas, sest mul oli umbusklik mõte, kuigi mul polnud selleks mingit alust, et ta kahtlustab, et ma pole üldse maakonnas. Ja see polnud mul halb mõte, nagu te viimaks kuulete.
Püüdsin endale sisendada, et see on rumalus, kuid see kujutluspilt oli liiga tugev ja ma andsin sellele järele. Lisaks kõigele muule oli see sõit sobiv ka perenaise eksitamiseks, sest ta ei teadnud, kas mu uus armastaja elas Londonis või Lancashire’is, ja kui ma rääkisin talle oma plaanist, oli ta täiesti kindel, et Lancashire’is.
Olles teinud niisugused reisiplaanid, andsin sellest perenaisele teada ja saatsin teenija, kelle ta oli minu käsutusse andnud, mulle kohta tõllas kinni panema. Perenaine oleks andnud teenija kuni lõppjaamani minu käsutusse, kes oleks siis veovankril tagasi tulnud, kuid ma veensin teda, et see ei
