häire hoidis meid järgmisel päeval paigal, kuigi mu abikaasa tahtis teele minna ja rääkis mulle, et alati oli kõige ohutum reisida pärast röövi, sest vargad on kindlasti kaugemale pagenud, olles terve maakonna ärevile ajanud, kuid mina olin mures ja rahutu ja tahtsin eriti seda, et mu vana tuttav minust väga kaugele sõidaks ega saaks mind näha.
Elasime koos neli kõige ilusamat päeva minu elus. Meil olid mesinädalad ja mu uus abikaasa püüdis mulle kõike meeldivaks teha. Oh, kui oleks see ometi kestma jäänud, kuidas ma oleksin siis unustanud kõik oma möödunud mured ja suutnud vältida tuleviku hädasid! Kuid minu minevik oli kõige armetumat sorti, millega arvestatakse nii selles kui ka järgmises maailmas.
Me lahkusime viiendal päeval ja kuna mu majaisand nägi, et olen rahutu, tuli ta ise koos oma poja ja kolme ausa relvastatud maamehega meie tõllaga kaasa, meile sellest midagi ütlemata, et me ohutult Dunstable’isse jõuaks. Me ei saanud Dunstable’is midagi vähemat teha, kui kohelda neid väga kenasti, mis läks mu abikaasale maksma kümme või kaksteist šillingit, ja midagi ta andis ka neile meestele nende aja eest, kuid mu majaisand ei võtnud endale mingit raha.
See oli mulle äärmiselt õnnelik juhus, sest oleks ma tulnud Londonisse vallalisena, oleks ma pidanud kas tema juurde ööbima minema või talle paljastama, et mul pole ainsatki tuttavat terves Londoni linnas, kes võtaks vastu vaese pruudi ja tema tulevase peiu. Kuid nüüd, olles vana abielunaine, läksin vähimagi kõhkluseta otse tema juurde elama, kus sain endale otsekohe hästi möbleeritud maja ja väga jõuka abikaasa, nii et mul olid väga head väljavaated väga õnnelikuks eluks, kui ma vaid oskan sellega toime tulla. Mul oli ka aega mõelda selle elu tõelise väärtuse üle, mis mul nüüd ees seisis. Kui erinev pidi see olema sellest kergemeelsest, eesmärgitust elust, mida ma olin enne elanud, ja kui palju õnnelikumaks muudavad elu voorus ja tasakaalukus.
Oh, kui see olukord oleks kestma jäänud, kui ma oleks ometi õppust võtnud sel ajal, kui ma seda nautisin, ja kui ma poleks jälle vaesusse sattunud, mis on tõeline vooruse proovikivi, kui õnnelik ma oleksin siis olnud, mitte ainult selles, vaid ehk ka teises maailmas! Sest kui ma nii elasin, tundsin tõesti vastikust kogu oma eelmise elu suhtes. Vaatasin sellele tagasi põlgusega ja võin tõesti öelda, et ma vihkasin end sellepärast. Mõtlesin sageli, kuidas mu armuke Bathis, keda oli tabanud jumala käsi, kahetses ja jättis mu maha ja keeldus minuga uuesti kohtumast, kuigi armastas mind väga, kuid mina, keda kiusas kõige hullem kõigist kuraditest, vaesus, jätkasin oma patuteed ja kasutasin seda eelist, mida nimetatakse ilusaks näoks, kõigi oma vajaduste rahuldamiseks, lastes ilul olla pahede teenijaks.
Nüüd paistsin ma randuvat ohutusse sadamasse, elu tormised reisid olid lõpule jõudnud ja ma olin tänulik kohalejõudmise eest. Istusin palju tunde omaette ja nutsin varasemaid rumalusi ja halva elu kohutavaid kogemusi meenutades ja vahel meelitasin end mõttega, et mu kahetsus oli siiras.
Kuid on kiusatusi, millele pole inimloomusel võimalik vastu seista, ja vähesed teavad, kuidas nad käituksid, kui nad oleksid samas olukorras. Kuna saamahimu on kõige kurja juur, siis vaesus on, arvan, hullem kõigist lõksudest. Kuid ma ruttan sündmustest ette.
Elasin selle abikaasaga äärmises rahus; ta oli vaikne, mõistlik, tõsine mees, vooruslik, tagasihoidlik, siiras ja oma äris hoolas ja õiglane. Ta äri toimus kitsas ringkonnas ja ta sissetulek oli külluslik, et mõistlikul viisil elada. Ma ei räägi teenijaskonnast ega uhkeldamisest, nagu maailm seda nimetab, ega soovigi seda, sest kuna ma põlastasin kerglust ja ekstravagantsust oma varasemas elus, valisin nüüd tagasihoidliku, kokkuhoidliku ja endassetõmbunud elu. Mul polnud seltskonda, ma ei käinud külas, elasin perekeskselt ja kuuletusin abikaasale ning niisugune elu oli minu rõõm.
Nii me elasime lihtsalt ja rahulikult viis aastat, kui äkiline löök lõhkus kogu mu õnne ja heitis mu laia maailma hullemas olukorras kui kunagi varem.
Mu abikaasa oli usaldanud ühele oma kaasametnikest rahasumma, liiga suure meie varanduse jaoks, et kaotust taluda, too vedas teda alt ja kaotus tabas mu abikaasat väga rängalt, siiski polnud see ka liiga suur, nii et kui tal oleks olnud vaimujõudu ja julgust, oleks ta võinud oma töötasu abil sellest kergesti toibuda, nagu ma talle ka ütlesin, sest see, kes õnnetusele alla annab, kahekordistab selle raskust, ja kes kardab surra, see ka sureb.
Oli asjatu püüda teda lohutada; haav oli liiga sügav, see puudutas ta südant, ta muutus melanhoolseks ja lohutamatuks, siis apaatseks ja suri viimaks. Ma olin seda lööki ette näinud, ja äärmiselt rõhutud meeleolus, sest ma nägin selgesti, et kui ta sureb, olen ma omadega läbi.
Mul oli temaga olnud kaks last, kes olid nüüd surnud, tõttöelda hakkas lastekandmisaeg mul juba seljataha jääma, sest olin nüüd nelikümmend kaheksa, ja arvan, et kui ta oleks edasi elanud, poleks ma enam lapsi saanud.
Olin nüüd tõesti õnnetus olukorras ja mitmel viisil hullemas, kui kunagi varem. Kõigepealt, mu õitseaeg oli möödas, mil oleksin võinud oodata, et keegi mind armukeseks valib, mu ilu oli mõnda aega alla käinud ja sellest olid järel vaid varemed, ja mis veel hullem, olin kõige kurvem ja lohutamatum olend maailmas. Mina, kes ma olin julgustanud oma abikaasat ja püüdnud toetada tema vaimu ta hädas, ei suutnud seda teha iseendaga. Mul endal polnud seda võitlusvaimu, mida olin talle ütelnud, et koorma kandmiseks hädasti vaja läheb.
Kuid mu olukord oli tõesti kahetsusväärne, sest ma olin jäänud täiesti sõpradeta ja abituks ning kaotus, mis mu abikaasale oli osaks saanud, oli ta varandust nii palju vähendanud, et kuigi ma polnud veel võlgades, võisin kergesti näha, et see, mis oli järel, ei toetaks mind kaua, sest mul polnud võimalust seda šillingitki suurendada, nii et peagi oleks kõik läinud, ja siis ma ei näinud enda ees midagi peale äärmise häda, ja ma kujutasin seda ette nii elavalt, et paistis, nagu oleks see käes, enne kui see tegelikult oligi, ja mu kartusi kahekordistas kurbus, sest ma kujutlesin, et iga kuuepennine, mille ma leivapätsi eest maksin, oli viimane, mis mul oli, ja et homme pean paastuma ja siis tuleb nälg.
Selles mures polnud mul abilist ega sõpra, kes mind lohutaks ja mulle nõu annaks. Istusin ja nutsin ja piinasin end öösel ja päeval, väänasin oma käsi ja vahel raevutsesin nagu vaimuhaige, ja tõesti, ma vahel imestasin, et kas see polnud mõjutanud mu mõistust, sest mul oli vahepeal niisuguseid hoogusid, et mu mõistus oli päris segamini kujutluspiltide ja fantaasiatega.
Elasin kaks aastat selles meeleheitlikus olukorras, kulutades seda vähest, mis mul oli, nuttes pidevalt oma õnnetuse üle, kulutades põhikapitali, verest tühjaks joostes, vähimagi abilootuseta jumalalt ega inimeselt, ja olin nutnud nii kaua ja nii sageli, et pisarad olid ära kulutatud ja ma hakkasin muutuma meeleheitlikuks, sest jäin ruttu vaesemaks.
Väikeseks kergenduseks olin maja maha müünud ja üürikorteri võtnud, müünud maha ka suurema osa oma asjadest, mis mulle veidi sisse tõi, ja ma elasin sellest peaaegu aasta, kulutades väga säästlikult, kuid siiski, kui ma tulevikku vaatasin, vajus mu süda saapasäärde, sest nägin puuduse ja häda vältimatut lähenemist. Oh, mõelgu kõik lugejad tõsiselt järele meeleheitliku olukorra üle, kuidas nad kannataksid sõprade ja leiva puudumise pärast, see paneks neid kindlasti mõtlema sellele, et nad hoiaksid olemasolevat ja vaataksid taeva poole toetust otsides ja palvetades, nagu ütles kunagi üks tark mees: “Ära anna mulle vaesust, et ma ei varastaks.”
Las nad mõtlevad, et kohutav kitsikus on kohutav ahvatlus, mis võtab ära kogu vastupanujõu; vaesus surub peale, hing on murest meeleheitlik, ja mida siis teha? Ühel õhtul, kui ma olin, nagu võib öelda, tegemas viimaseid hingetõmbeid, võib tõesti öelda, et ma olin segane ja jampsiv, pandi mind proovile. Kõigepealt, ma ei teadnud, miks, riietasin end oma parimaisse riideisse (sest neid mul veel oli) ja läksin välja. Olen täiesti kindel, et mul polnud välja minnes mingit tegevusplaani, ma ei teadnud, kuhu minna või mis asjus, aga kurat ise kandis mind välja, pani sööda minu ette ja tõi mu õigesse kohta, sest ma ei teadnud, kuhu ma lähen või mida teen.
Nii
