otsast.
Ma lahkusingi ja maja juurde jõudes leidsin kõik suures segaduses olevat. Jooksin sisse ja hüüdsin ühele teenijale: „Taevas hoidku! Kuidas see kohutav õnnetus küll juhtus? Kus on su perenaine? On temaga kõik korras? Ja kus on lapsed? Tulen madam … juurest teile appi.”
Vaene naine, poolsegasena, komps käe all ja kaks väikest last süles, tuli minu poole. „Taevake! Madam,” ütlesin ma, „las ma viin vaesed lapsed proua … juurde, ta võib nad enda juurde võtta, ta hoolitseb vaeste tallekeste eest,” ja võtsin kohe ühe ta käest ja ta tõstis teise mu kätele.
„Jah, tehke seda, jumala nimel,” ütles ta. „Viige nad sinna. Oh! Ma tänan teid väga lahkuse eest.”
„On teil veel midagi kindlasse kohta viia?” küsisin ma. „Ta hoolitseb ka selle eest.”
„Oh, taevake! Jah,” vastas ta. „Jumal õnnistagu teda ja tänagu teda. Võtke see lauahõbedakomps ja viige ka see tema juurde. Oh, ta on hea naine. Oh, jumal, me oleme täiesti laostunud, täiesti omadega läbi!” Ja ta jooksis minu juurest poolsegasena minema, teenijad kannul, ja mina tulin ära kahe lapse ja kompsuga.
Niipea, kui olin temast eemal, nägin teist naist mulle lähenemas. „Oh!” ütles ta haletseval toonil. „Te lasete lapsel kukkuda. Tulge, ajad on rasked, las ma aitan teid,” ja haaras otsekohe mu kompsu järele, et seda enda kätte võtta.
„Ei,” vastasin, „kui tahate mind aidata, võtke laps ja viige ta tänava teise otsa, ma tulen koos teiega ja tänan teid teie mure eest.”
Ta pidi seda tegema, kuid ta oli sama asja peal väljas, mis minagi, ega tahtnud midagi peale kompsu; siiski läks ta koos minuga ukse juurde, sest ta ei saanud sinna midagi parata. Kui me kohale jõudsime, sosistasin talle: „Mine, laps. Ma mõistan, mida sa tahad, küllap on mujal küllalt saaki.”
Ta mõistis mind ja lahkus. Kopsisin uksele koos lastega, ja kuna inimesed olid ärganud tulekahju lärmist, lasti mind peagi sisse, ning ma ütlesin: „Kas proua on üleval? Palun, öelge, et Mrs … palub temalt teenet, et ta võtaks need kaks last enda juurde; vaene leedi, ta on omadega läbi, nende maja on kõik leekides.” Nad võtsid lapsed väga viisakalt sisse, tundsid perekonnale nende mures kaasa ja ma tulin oma kompsuga ära. Üks teenijaist küsis, kas ma jätan ka kompsu sinna. Vastasin: „Ei, see läheb teise kohta; see ei ole nende oma.”
Nüüd oli mul väga kiire ja ma kõndisin edasi, et keegi pärima ei hakkaks, ja tõin lauahõbeda kompsu, mis oli väga suur, otse koju ja andsin selle oma vanale perenaisele. Ta ütles mulle, et ta ei vaata sinna sisse, kuid palus, et ma läheksin jälle välja uue saagi järele.
Ta andis mulle samasuguse vihje proua kohta tulekahju kõrvalmajas ja ma püüdsin tagasi minna, kuid selleks ajaks oli lärm juba nii suur ja nii palju pumpasid töötasid ja tänav oli nii rahvast täis, et ma ei suutnud maja juurde jõuda, kuidas ma ka ei püüdnud; seepärast tulin tagasi oma majaproua juurde, viisin kompsu oma tuppa ja hakkasin seda uurima. Suure õudusega räägin, mis aarde ma sealt leidsin. Peale perekonna lauahõbeda, mis oli märkimisväärne, leidsin sealt kuldketi, vanamoodsa asja, mille kinniti oli katki, nii et arvan, et seda ei olnud mõni aasta kasutatud, kuid kuld polnud sellepärast halvem, samuti ka väikese kasti leinasõrmuseid, leedi abielusõrmuse ja mõningaid tükke vanadest kuldmedaljonidest, kuldkella ja kukru kahekümne nelja naelaga vanaaegsetes kuldmüntides, ja veel mõned väärtuslikud asjad.
See oli kõige suurem ja kõige hullem saak, mis ma kunagi olin saanud, sest nagu ma enne mainisin, olin tavaliselt üsna kalgiks muutunud, kuid siiski läks mulle hinge, kui ma vaatasin seda aaret ja mõtlesin vaesele segaduses prouale, kes oli tule läbi nii palju kaotanud ja kes kindlasti arvas, et ta oli päästnud oma lauahõbeda ja parimad asjad. Kuidas ta üllatub ja ehmub, kui leiab, et teda on petetud, ning saab teada, et isik, kes võttis ta lapsed ja asjad, polnudki tulnud proua juurest kõrvaltänaval, nagu ta teeskles, vaid lapsed olid tolle juurde jäetud tema enda kutsumata.
Pean ütlema, et selle teo nurjatus liigutas mind väga ja pani mind kahetsema ja mu silmad olid pisaraid täis, aga kuigi ma pidasin seda julmaks ja ebainimlikuks, ei suutnud ma leida julgust asjade tagasi viimiseks. Need mõtted kadusid ja ma hakkasin varsti unustama olukorda, kuidas ma need asjad endale sain.
Ja see polnud ka kõik, sest kuigi olin selle tööga saanud tunduvalt rikkamaks kui varem, siiski ei mõelnud ma enam oma varasemale otsusele, et loobun sellest kohutavast ametist, kui olen pisut raha juurde saanud, vaid ma tahtsin üha rohkem ja rohkem, saamahimu käis eduga koos, nii et ma ei mõelnud enam elumuutusele, kuigi selleta ei saanud ma oodata rahulikku elu ja vara meeldivat kasutamist, mida ma olin nii kurjal teel omandanud. Ma tahtsin kogu aeg ikka veidi veel ja veidi veel.
Viimaks, andes järele oma sunnile kurja teha, heitsin kõrvale kogu patukahetsuse ja süümepiina ja suunasin kõik oma mõtted sellele, et ehk saan kunagi saagi, mis mulle enam midagi soovida ei jätaks, aga kuigi ma sain igasuguseid häid saake, paistis igaüks neist andvat mulle julgust selle äriga jätkata, nii et ma ei tahtnud seda lõpetada.
Olles niisugusel viisil edust kalgistunud ja valmis jätkama, langesin lõksu, milles pidin saama oma karistuse niisuguse elu eest. Kuid see ei toimunud veel nii pea, sest pidin läbi tegema veel mõned edukad seiklused selles elus, mis oli teel hukatusele.
Jäin ikka veel oma majaperenaise juurde, kes oli mõnda aega väga mures mu kaaslast tabanud õnnetuse pärast, kes üles poodi ja kes oli ilmselt teadnud mu majaperenaise kohta küllalt asju, et teda sinnasamasse saata, ja see tegi ta väga murelikuks, tõesti, ta oli väga hirmul.
Oli tõsi, et kui too oli surnud suud avamata, oli mu perenaine selles asjas pisut rahulikum ja ehk rõõmus, et too üles poodi, sest tolle võimuses oli saada armuandmist oma sõprade kulul; kuid teisest küljest, tema kaotus ja teadmine, et ta polnud heatahtlikult kasutanud seda, mida ta teadis, tekitasid mu perenaises väga suure leina. Lohutasin teda nii hästi, kui oskasin, ja tema omalt poolt jätkas minu kalgistamist, et mind sama saatus ootaks.
Siiski, nagu ma ütlesin, muutis see mind ettevaatlikumaks, ja eriti olin ma arg poevargustes, pudupoodnike ja riidekaupmeeste puhul, kes on erakordselt tähelepanelikud. Tegin ühe või kaks katset pitsikaupmeeste ja kübarategijate hulgas, ja eriti ühes poes, kus märkasin kaht noort naist, kes olid alles uued ega olnud äritegemisega harjunud. Arvan, et viisin sealt ära tüki fileeritud pitsi, väärt kuus või seitse naela, ja poolitäie niiti. Kuid seda vaid ühe korra; see oli trikk, mis teist korda enam läbi ei lähe.
Teadsin alati, et mind ootab ohutu töö, kui kuulsime uuest kauplusest ja eriti niisugusest, kus inimesed polnud poepidamisega harjunud. Need võisid kindlad olla, et neilt näpatakse alguses kord või kaks, ja nad pidid olema tõesti tähelepanelikud, kui suutsid seda ära hoida.
Mul oli veel üks või kaks seiklust, kuid need olid vaid tühiasjad, kuigi aitasid elada. Pärast seda ei toimunud päris kaua midagi märkimisväärset ja ma hakkasin mõtlema, et peaksin tõesti sellest elust loobuma, kuid mu perenaine, kes ei tahtnud mind kaotada ja ootas minult suuri asju, tõi mulle ühel päeval kaaslasteks noore naise ja ühe mehe, kes esitles end tema abikaasana, kuigi ta seda polnud, nad olid partnerid nii oma äris kui eraelus. Lühidalt, nad röövisid koos, magasid koos, nad võeti koos kinni ja poodi viimaks ka koos üles.
Sattusin nendega koos töötama oma perenaise soovil kolmel või neljal korral, kuid ma nägin, et nende röövimisstiil oli kohmakas ja imelik, mille võinuks edukaks muuta vaid suur hulk nendepoolset häbematust ja nende ohvrite erakordne tähelepanematus. Seepärast otsustasin sellest ajast peale olla väga ettevaatlik nendega koos midagi ette võttes, ja tõesti, kui nad soovitasid kaht või kolme õnnetut plaani, keeldusin ja veensin neid oma mõtteist loobuma.
Kord
