kuid leides, et see võtab kaua aega, läks ta trepist alla ja rääkis majaisandaga vaimulikust.
Mu majaisand, pealetükkiv, kuigi heade kavatsustega mees, oli juba saatnud naabruses elava vaimuliku järele, ja kui mu härrasmees oma sooviga tuli, ütles ta vaid: „Sir, mu sõber on juba majas.”
Mu härrasmees küsis vaimulikult, kas ta võiks ehk laulatada kaks võõrast, kes mõlemad seda tahavad. Vaimulik vastas, et Mr. … oli talle sellest juba rääkinud, ta lootis, et see pole mingi põgenemisasi, et mees paistab olevat väärikas härra, ja ta lootis, et madam pole tütarlaps, nii et sõprade nõusolek pole vajalik. „Et teilt kõiki kahtlusi kõrvaldada,” ütles mu härrasmees, „lugege seda paberit,” ja ta tõmbas tunnistuse välja. „Mina olen rahul,” vastas vaimulik. „Kus leedi on?” „Te näete teda kohe,” vastas mu härrasmees.
Kui ta oli seda öelnud, tuli ta trepist üles ja ma olin selleks ajaks oma toast välja tulnud, nii et ta ütles mulle, et vaimulik on all ootamas ja et ta oli temaga rääkinud, näidanud oma pabereid ja vaimulik oli valmis meid kogu südamest paari panema. „Kuid ta tahab sind näha,” ütles ta ja palus, kas ma ei laseks vaimulikul üles tulla.
„Selleks on hommikul aega küllalt,” ütlesin ma. „Kas pole?”
„Noh, mu armas,” vastas tema, „ta paistab kartvat, et sa oled mõni vanemailt röövitud noor tüdruk, ja ma kinnitasin talle, et oleme mõlemad sobivas vanuses, et ise oma elu suunata, ja seepärast ta tahabki sind näha.”
„Hästi,” vastasin, „tehke, nagu soovite.” Seepeale tuli vaimulik üles ja ta oli väga meeldiv, heatujuline härrasmees. Talle oli öeldud, et me olime kohtunud seal juhuse tõttu, et mina tulin Chesteri tõllas ja mu härrasmees oli tulnud omaenda tõllas mulle vastu, et me oleksime pidanud kohtuma eelmisel õhtul Stony-Stratfordis, kuid mu härrasmees ei jõudnud mulle sinna vastu.
„Hüva, sir,” ütles vaimulik, „igas halvas asjas on ka midagi head. Kui te oleksite kohtunud Stony-Stratfordis, siis poleks mul olnud au teid paari panna. Majaisand, kas teil on palveraamatut?”
Võpatasin, nagu oleksin ehmunud. „Taevake, sir,” ütlesin, „mida te sellega mõtlete? Abielluda kõrtsis ja öösel?”
„Madam,” ütles vaimulik, „kui soovite, et see oleks kirikus, siis te seda ka saate, kuid ma kinnitan teile, et teie abielu on sama kindel siin sõlmitult; meil pole kohustusi laulatada nimelt kirikus. Kui te soovite seda kirikus, oleks see sama avalik kui rahvalaat, ja mis puutub päevaaega, siis pole see üldse tähtis; meie printsid abiellusid oma tubades kell kaheksa ning kümme õhtul.”
Võttis kaua, enne kui ma end veenda lasksin, ja teesklesin, et tahan abielluda vaid kirikus. Kuid see kõik oli vaid pettus, nii et viimaks lasksin tseremoonial alata ja mu majaisand, ta naine ja tütar kutsuti kohale. Mu majaisand oli samaaegselt pruudiisa ja köster, ja me abiellusime ning olime väga õnnelikud, kuigi tunnistan, et need etteheited, mis ma endale tegin, meenusid mulle kogu aeg ja vahel ma ohkasin nende tõttu sügavalt, mida mu peigmees ka tähele pani ja püüdis mind julgustada, mõeldes, vaene mees, et ma kurvastan sellepärast, et see samm sai ette võetud niisuguse kiiruga.
Me lõbutsesime sel õhtul suurepäraselt ja siiski oli kõik nii privaatne, et isegi majateenijad ei teadnud sellest asjast, sest majaperenaine ja ta tütar teenisid mind ega lubanud teenijail trepist üles tulla, välja arvatud õhtusöögi ajal. Kutsusin majaperenaise tütre endale pruutneitsiks ning kinkisin talle järgmisel hommikul palju nii ilusaid linte, nagu linnas vähegi leida oli, ja et linnas valmistati ka pitsi, andsin tema emale tüki peakatte jaoks.
Üks mu majaisanda salatsemise põhjus oli see, et ta ei tahtnud, et piirkonna kirikuõpetaja meie abiellumisest teada saaks, kuid siiski saadi sellest teada, sest lasksime järgmisel hommikul vara kelli helistada ja tellisime meie akna alla nii hea muusika, nagu linn lubada võis, kuid mu majaisand väitis kõigile, et me olime abiellunud enne sinnajõudmist, ja ainult seepärast, et olime varem ta külalised olnud, võisime pulmalõuna saada tema majas.
Me ei tahtnud järgmisel hommikul kuidagi ärgata. Hommikused kellad olid meid veidi häirinud ja kuna me enne seda polnud ka üleliia maganud, olime hiljem nii unised, et lebasime voodis, kuni kell oli peaaegu kaksteist.
Palusin oma majaemandalt, et enam ei helistataks kelli ega mängitaks muusikat, ja ta sai nii hästi hakkama, et kõik oli täiesti vaikne, kuid üks kummaline vahejuhtum rikkus kogu mu rõõmu päris pikaks ajaks. Maja elutoast võis vaadata tänavale ja kui mu uus abikaasa oli esimesele korrusele läinud, kõndisin akna juurde. Oli meeldiv, soe päev, seepärast tegin akna lahti ja seisin selle all ning hingasin värsket õhku, kui nägin kolme ratsameest tulemas ja astumas kõrtsi just meie vastas.
Polnud vähimatki põhjust kahelda, et teine neist kolmest oli mu Lancashire’i abikaasa. Ehmusin surmani; ma polnud kunagi elus niisugust hirmu tundnud. Arvasin, et vajun pikali, mu veri jäätus mu soontes ja ma värisesin, nagu oleks mind tabanud palavikuhoog. See oli kindlasti tema, ma tundsin ta riideid, ma tundsin ta hobust ja ma tundsin ta nägu.
Mu esimene mõistlik mõte oli, et mu uus abikaasa ei näe mu ärevust, ja ma olin selle üle väga rõõmus. Nood härrasmehed polnud veel kaua vastasmajas viibinud, kui nad akna juurde tulid, nagu tavaliselt ikka tehakse, kuid minu aken oli juba kinni, selles võite kindlad olla. Siiski ma piilusin neid ja nägin teda jälle, kuulsin, kuidas ta kutsus üht majateenritest midagi tooma, ja sain hirmsat kinnitust, et see oli tõepoolest seesama isik.
Järgmisena tahtsin teada saada, mis asju ta seal ajas, kuid see oli võimatu. Vahel tekitas mu kujutlusvõime ühe hirmuäratava pildi, vahel teise, kord mõtlesin, et ta oli mind avastanud ja tuli mind süüdistama tänamatuses ja au rüvetamises, ja iga hetk arvasin, et ta oli tulemas trepist üles mind solvama, ja ma mõtlesin välja lugematuid asju, millele tema kunagi ei mõelnud ja mis ei pidanud kunagi juhtuma, kui kurat ise talle kõigest teada ei anna.
Viibisin selles hirmus peaaegu kaks tundi ega pööranud oma pilku selle kõrtsi aknalt ega ukselt, kus nad olid. Viimaks, kuuldes valju kabjaplaginat nende kõrtsi eest, nägin oma suureks rahulduseks, kuidas nad kõik kolmekesi jälle välja tulid ja lääne poole sõitsid. Kui nad oleksid sõitnud Londoni suunas, oleksin ikka veel hirmul olnud, sest me oleksime võinud neid teel kohata, kuid nad läksid vastassuunas, nii et mu mure vähenes.
Otsustasime järgmisel päeval teele asuda, kuid umbes kella kuue paiku õhtul ehmusime suurest mürast tänaval ja inimesed ratsutasid, nagu oleks hulluks läinud, käimas oli kolme maanteeröövli jälitamine, kes olid röövinud kaht tõlda ja mõningaid reisijaid Dunstable Hilli lähedal, ja jälitajad olid ilmselt saanud vihje, et neid oli nähtud Brickhillis meie vastas asuvas kõrtsis.
Maja piirati otsekohe ümber ja otsiti läbi, kuid tunnistajad kinnitasid, et härrased olid lahkunud juba kolme tunni eest. Rahvas oli sinnakanti kogunenud ja me kuulsime varsti uudiseid, ning nüüd olin mures juba teise asja pärast. Ütlesin viimaks majarahvale, et ma ei usu, et need olid röövlid, kes seal kõrtsis viibisid, sest ma tunnen üht neist härrastest, ta oli väga aus inimene ja tal olid suured valdused Lancashire’is.
Konstaabel, kes oli selle jälitussõidu juht, sai sellest kohe teada ja ta tuli minu juurde, et ma seda ise kinnitaksin, ja ma ütlesingi talle, et nägin kolme härrasmeest aknast, et hiljem nägin neid ka akna all söömas ja siis minema ratsutamas, ja ma võisin talle kinnitada, et üks neist oli väga suure maavalduse omanik ja tuntud isik Lancashire’is, kust ma just olin tulnud.
Minu kinnitus sundis rahvahulka rahunema ja konstaabel uskus seda niivõrd, et ta andis otsekohe tagasiminekukäsu, öeldes, et need härrased polnud maanteeröövlid, vaid väga ausad maaomanikud, ja nii nad lahkusidki. Ma ei saanudki siis teada, kas nad olid siis röövlid või polnud, oli kindel, et
