aja
nagu jutustas Kuninganna Kiusupunn
See on lugu nukuperekonnast, kes mulle meeldis, ja nukuperekonnast, keda ma ei sallinud. Selle looga tahan sulle selgeks teha, et kui sa arvad, et nukud ei tee kunagi midagi, kui sina seda ei näe, siis eksid väga. Kui inimesed neid ei vaata, teevad nad kõike, mida tahavad. Nad oskavad tantsida ja laulda ja klaverit mängida ja kõiksugu lõbusaid asju teha. Kuid nad suudavad liikuda ja rääkida ainult siis, kui inimesed selja pööravad ega vaata. Kui keegi piilub, jäävad nad seisma. Haldjad teavad seda ja muidugi külastavad kõiki nukumaju, kus elavad meeldivad nukud. Kuid nad ei käi läbi nukkudega, kes pole kenad. Nad ei lähe kunagi külla ega jäta oma visiitkaarte nukumajadesse, kus nukud on uhked või halva iseloomuga. Nad on väga nõudlikud. Kui oled upsakas või tige, ei saa sa elu jooksul ainsatki haldjat näha.
Kuninganna Kiusupunn
Pillapallamaja asus Cynthia lastetoa nurgas. Ja see polnud parim nurk. Pillapallamaja oli lükatud ukse taha, kui Cynthia oli sünnipäevaks saanud Puhtuselossi. Niipea, kui Cynthia nägi Puhtuselossi, ei hoolinud ta enam Pillapallamajast ja tundis selle üle suurt piinlikkust. Ta arvas, et uksetagune nurk on küllalt hea niisuguse viletsa vana nukumaja jaoks, kui on olemas ka teine, mis on möbleeritud kõige elegantsemate toolide ja laudade ja vaipade ja kaunistuste ja piltide ja voodite ja vannide ja lampide ja raamaturiiulitega, koputiga eesuksel ja talli ning ponikaarikuga tagaosas. Kohe, kui ta seda nägi, hüüdis ta:
“Oh! Missugune ilus nukuloss! Mida me küll nüüd selle räpase Pillapallamajaga teeme? See on liiga vilets ja vanamoodne, et selle kõrval seista.”
Nii saigi vana nukumaja oma nime. Seda oli varem alati kutsutud lihtsalt nukumajaks, kuid pärast seda, kui see lükati ebamoodsasse ümbruskonda ukse taga, kutsuti seda vaid Pillapallamajaks ja mitte millekski muuks.
Muidugi oli Puhtuseloss suurepärane ja uus ja äärmiselt moodne ja Pillapallamaja oli nii vanamoodne, kui vähegi võis olla. See oli kuulunud Cynthia vanaemale ja see oli tehtud aegadel, kui kuninganna Victoria oli väike tüdruk ja isegi printsesside nukumajades polnud elektritulesid. Cynthia vanaema oli hoidnud seda väga hästi, sest ta oli hea majahoidja, kuigi oli seitse aastat vana. Kuid Cynthia polnud hea majahoidja ja ta ei parandanud mööblit, kui see luitus, ega katnud paberiga seinu ega parandanud vaipu ja voodiriideid, ja ta ei mõelnud kunagi, et võiks nukuperekonnale uusi riideid teha, nii et muidugi muutusid nende vanamoodsad pikad kleidid ja mantlid ja kübarad pikkamööda kirjeldamatult kulunuiks. Kui kuninganna Victoria oli väike tüdruk, kandsid tüdruknukud kummalisi kleite ja pikki aluspükse ja poissnukud naljakaid kroogitud pükse ja kuubesid, mis paneksid sind peaaegu naerma, kui neid vaataksid.
Kuid Pillapallamaja perekonnal oli olnud ka paremaid päevi. Mina ja mu haldjad teadsime neid juba siis, kui nad olid päris uued ja nad olid olnud sünnipäevakingiks just samamoodi, nagu oli Puhtuseloss Cynthia kaheksa-aastasel sünnipäeval, ja nende maja ümber löödi just samamoodi lärmi, nagu lõi Cynthia Puhtuselossi nähes.
Cynthia vanaema oli ringi tantsinud ja rõõmust käsi plaksutanud, siis põlvili laskunud ja nukud ükshaaval välja võtnud ja nende riideid ilusaks pidanud. Ja ta oli andnud igaühele neist suursuguse nime.
“Selle nimeks saab Amelia,” ütles ta. “Ja selle nimeks Charlotte, ja see on Victoria Leopoldina, ja see on Aurelia Matilda, ja see Leontine, ja see Clotilda, ja need poisid on Augustus ja Rowland ja Vincent ja Charles Edward Stuart.”
Mõnda aega elasid nad väga lõbusat ja moodsat elu. Neil oli pidusid ja balle ja neid esitleti õukonnas ja nad käisid kuninglikel ristsetel ja pulmades ja nad abiellusid ja lõid perekondi ja said sarlakeid ja läkaköha ja matuseid ja kõikvõimalikku luksust. Kuid see oli olnud kaua, kaua aega tagasi ja nüüd oli kõik muutunud. Nende maja oli muutunud üha viletsamaks ja viletsamaks ja nende riided olid muutunud lihtsalt kohutavaiks ja Aurelia Matilda ning Victoria Leopoldina olid katki läinud ja prügikasti visatud, Leontine – kes oli tõesti olnud pere iludus – oli ühel õhtul tiritud kaminavaibale ja peaaegu kogu tema värv oli ära lakutud ja jalg ära näritud, mida oli teinud üks Newfoundlandi kutsikas, nii et nukk oli lõpuks alles vaatepilt. Mis puutub poistesse, siis Rowland ja Vincent olid kaduma läinud ja arvati, et Charlotte ja Amelia olid alati tahtnud minema joosta oma õnne otsima, sest asjad kodus olid niisuguses seisus. Nii et ainsad, kes olid alles, olid Clotilda ja Amelia ja Charlotte ja vaene Leontine ja Augustus ja Charles Edward Stuart.
Kuid isegi nende nimed olid muutunud.
Pärast seda, kui värv Leontine’i näolt oli niimoodi maha lakutud, et ta pead katsid suured valged laigud ja tal polnud enam näojooni, oli Cynthia tädipoeg maalinud talle erepunased laigud kummalegi põsele ja ülespidise nina ja ümmargused pärani silmad ja koomilise suu. Tema ja Cynthia kutsusid teda Naljakaks ja mitte Leontine’iks ja seda hakkasid tegema ka teised. Kõik nukud olid kokkupandavad hollandi nukud, nii et neile oli kerge maalida igasuguseid näojooni ja väänata nende käsivarsi ja jalgu igale poole, kuhu tahtsid, ja Leontine nägi naljakas välja, kui Cynthia nõbu oli lõpetanud. Ta polnud kindlasti enam iludus, kuid tal oli ülespidine nina ja ümmargused silmad ja naljakas suu, mis paistis peaaegu alati naervat, nii et ta oli tõesti kõige lustakam olend, keda olid kunagi näinud.
Cynthia oli Charlotte ja Amelia ümber nimetanud Megiks ja Pegiks ja Clotildat hüüdis ta Kilmanskegiks, Augustust Gustibuseks ja Charles Edward Stuart polnud midagi muud kui Peter Piper. Niisugune oli nende uhkete nimede lõpp.
Tõsi oli ka see, et nendega oli juhtunud igasuguseid koledaid asju ja kui nad poleks olnud nii lustakad nukud, oleksid nad saanud haigushoogusid ja põletikke ja kurvastusest surnud. Kuid seda nad ei teinud. Kui suudate seda uskuda, siis said nad kõigest nalja. Nad kiljusid naerust uute nimede üle ja naersid nii väga, et need hakkasid neile päris meeldima. Kui Megi roosast siidist volangid rebenesid, kinnitas ta need nõelaga ega muretsenud põrmugi. Ja kui kassipoeg mängis Pegi pitskraega ja see rebenes tükkideks, õmbles too selle paari pistega jälle kokku, ja kui Peter Piper oli peaaegu terve püksisääre ära kaotanud, siis ta vaid naeris ja ütles, et nüüd on tal kergem tantsida ja kukerpalle visata, ja soovis, et ka teine säär ära tuleks.
Kunagi pole nähtud nii lustakat perekonda. Nad mõtlesid mitte millestki välja lugusid ja asju ja leiutasid mänge. Ja minu haldjatele meeldisid nad nii väga, et ma ei suutnud neid nukumajadest eemal hoida. Nad naljatasid Megi ja Pegi ja Kilmanskegi ja Gustibuse ja Peter Piperiga, isegi kui mul oli nende jaoks Haldjamaal tööd. Kuid mulle meeldis see narmendav ebaväärikas perekond nii väga, et ma ei pahandanud oma haldjatega eriti. Need nukud armastasid üksteist ja olid nii head ja meeldivad, et kõik, kes neid tundsid, armastasid neid. Ja tõesti, see oli ainult Cynthia, kes neid ei tundnud ja arvas, et nad on vaid hulk vanu imelikke hollandi nukke – ja hollandi nukud olid üsna moest väljas. Asi oli selles, et Cynthia polnud eriti hea tüdruk ega hoolinud eriti millestki, kui see polnud päris uus. Kuid kassipoeg, kes oli pitskrae puruks rebinud, õppis neid tundma ja armastama, ja Newfoundlandi kutsikas kahetses nii väga Leontine'i lakkumist ja tema vasakut jalga, et ta ei suutnud asja parandamiseks küllalt ära teha. Ta tahtis Leontine’iga abielluda niipea, kui on saanud küllalt vanaks, et ülikonda kanda, kuid Leontine ütles, et ta ei saa kunagi oma perekonda maha jätta, sest nüüd, kui ta pole enam iludus, võib temast olla palju kasu. Ta tegi köögitööd ja putru ning puljongit, kui kõik teised olid haiged. Ja Newfoundlandi kutsikas nägi, et nukul oli õigus, sest terve perekond lihtsalt jumaldas Naljakat ja nad poleks tõenäoliselt temata hakkama saanud. Meg ja Peg ja Kilmanskeg oleksid võinud abielluda iga hetk, kui nad oleksid tahtnud. Oli kaks isavarblast ja härrasmehest hiir, kes neile ikka ja jälle ettepanekuid tegid. Kõik need mehed ütlesid, et nad ei taha moodsaid naisi, vaid lõbusat iseloomu ja õnnelikku kodu. Kuid Meg ja Peg olid Naljaka moodi ega tahtnud oma pere juurest lahkuda. Pealegi, nad ei tahtnud elada pesas ja mune muneda – ja Kilmanskeg ütles, et ta sureks kurbusest, kui ta poleks koos Naljakaga, ja Naljakale ei meeldinud juust ja purukesed ja hiireasjad, nii et ta ei oleks kunagi saanud elada hiireaugus. Kuid härrasmehest hiir ega varblased ei solvunud, sest äraütlemisest teatati neile väga meeldivalt, ning nad külastasid neid just nii nagu ennegi. Kõik oli nii logisev ja ebaväärikas ja lõbus ning õnnelik,
