oleksid ise Puhtuselossi elanikud.
Ja siis nad muidugi võtsid kätest kinni ja tantsisid üha ringi ja ringi ja kekslesid rõõmu pärast, sest seda nad tegid alati, kui vähegi põhjust leidus, ja üsna sageli ka siis, kui põhjust polnudki, sest liikumine oli lõbus ja aitas neil end välja elada.
Nii läksid asjad päevast päeva edasi. Nad peaaegu elasid oma akende juures. Nad vaatasid, kuidas Puhtuselossi perekond tõusis ja kuidas teenijad ja teenrid neile peaaegu iga päev erinevad riided selga panid. Nad nägid neid tõllasõite tegemas ja pidutsemas ja ballidel käimas. Nad kõik pidid rõõmust minestama, kui nägid, kuidas uhkelt riides ja sulgedes leedi Gwendoleni ja leedi Murieli ja leedi Dorist õukonnale esitleti.
Pärast seda istus terve Pillapallamaja pere ümber raamatukogu kamina ja Naljakas luges neile õukonnauudiseid väikesest daamide ajakirja tükist, mille ta oli leidnud, ja siis pidasid nad ise oma õukonna vastuvõttu ja tegid tualettpaberist vedikuid ja helmestest kroone ja vahel teeskles Gustibus, et on kuninglik perekond, ja teisi esitleti talle ja nad suudlesid tema kätt ja siis osad vahetusid ja Gustibust esitleti kuninglikule perekonnale. Ja siis tuli Peter Piperile pähe üks äärmiselt lõbus asi. Ta mõtles, et oleks tore teha nad kõik lordideks ja leedideks, ja ta tegigi seda, puudutades neid õlast elutoa ahjuroobiga, mille ta ajas sirgeks, sest see oli väga kõver. Tegelikult õukonnas päriselt niimoodi ei tehta, kuid Peter Piperi arvates sobis nii küll – ja igal juhul oli see väga lõbus. Seepärast pani ta nad reas maha põlvitama, puudutas igaühe õlga ahjuroobiga ja ütles:
„Tõuske üles, leedi Meg ja leedi Peg ja leedi Kilmanskeg ja leedi Naljakas Pillapallamajast ja samuti ka auväärne lord Gustibus Narmaskuub!” Ja nad kõik hüppasid otsekohe üles ja kummardasid üksteisele ning tegid kniksu. Kuid nad tegid Peter Piperi hertsogiks, ametliku aunimetusega Paelaotsa Hertsog. Ta põlvitas suurde auku vaiba sees ja igaüks andis talle ahjuroobiga kerge müksu õla pihta, sest hertsogi tegemiseks oli vaja rohkem mükse kui tavalise lordi jaoks.
Kuid päeval pärast seda juhtus veel palju ärevat. Hoidja oli halvas tujus ja kui ta lastetuba koristas, lükkas ta tugitooli kõrvale ja nägi Pillapallamaja.
“Oh!” ütles ta. “Seal see Pillapallamaja siis on. Olin selle täiesti unustanud. See tuleb trepist alla viia ja ära põletada. Ütlen ühele teenrile, et ta sellele järele tuleks.”
Meg ja Peg ja Kilmanskeg olid pööningul ja nad kõik tormasid trepist alla niisuguse kiiruga, et veeresid terve tee, ja Peter Piper ja Gustibus pidid elutuppa sööstma ja nad üles korjama. Naljakas tuli tuikudes köögist välja, üsna hingetuna.
„Oh! Meie maja põletatakse ära! Meie maja põletatakse ära!” hüüdsid Meg ja Peg oma vendade külge klammerdudes.
“Lähme ja hüppame aknast välja!” hüüdis Kilmanskeg.
“Ma ei mõista, kuidas neil on südant teiste maja ära põletada!” ütles Naljakas, pühkides silmi köögilapiga.
Peter Piper oli üsna kahvatu, kuid väga vapper ja meenutas, et tema oli perekonnapea.
“Nüüd, leedi Meg ja leedi Peg ja leedi Kilmanskeg,” ütles ta, “võtame asja rahulikult.”
“Me ei saa asja rahulikult võtta, kui nad tahavad meie maja põlema panna,” ütles Gustibus. Peter Piper nipsutas sõrmi.
“Päh!” ütles ta. “Me oleme puust ja see ei teeks põrmugi haiget. Me vaid praksatame ja ragiseme ja süttime peaaegu nagu säraküünlad ja siis saame tuhaks ning lendame ära õhku ja näeme igasuguseid asju. Ehk on see lõbusam kui kõik muu, mida oleme siiani teinud.”
“Kuid meie kena vana maja! Meie kena vana Pillapallamaja,” ütles Naljakas. “Ma armastan seda nii väga. Köök on nii mugav – kuigi ahi ei küpseta enam.”
Ja asjad paistsid äärmiselt tõsised olevat, sest hoidja hakkas tõesti tugitooli eemale nihutama. Kuid see ei liikunud ja ma ütlen teile, miks. Üks mu haldjaist, kes oli korstnast sisse tulnud, kui nad rääkisid, oli mind kutsunud ja ma olin hetke jooksul appi saabunud terve haldjaarmeega, ja kuigi hoidja neid ei näinud, hoidsid nad kõik tooli kinni, nii et see ei liikunud.
Ja mina – kuninganna Kiusupunn ise – tormasin trepist alla ja panin teenri meenutama, et Cynthia jaoks oli tulnud üks karp ja et ta pidi viima selle trepist alla lastetuppa. Kui ma oleks sel hetkel hiljaks jäänud, oleks ta selle unustanud, kuni oleks olnud liiga hilja. Kuid just sel viimasel hetkel ta tuligi ja Cynthia hüppas püsti, niipea kui teda nägi.
“Oh!” hüüdis ta. „See peab olema nukk, kes murdis oma väikese jala ja kes haiglasse saadeti. See peab olema leedi Patsy.”
Ja ta avas karbi ja hüüatas rõõmust, sest seal lebas leedi Patsy (tema nimi oli Patricia) pitsiga kroogitud öösärgis, armas jalg sidemeis, paari tillukeste karkudega ja väljaõppinud hoidjanukuga tema kõrval.
Niimoodi ma päästsin neid seekord. Tekkis niisugune põnevus leedi Patsy ja ta väikeste karkude ja ta hoidjanuku pärast, et ei mõeldud millelegi muule, ja mu haldjad lasksid tugitooli tagasi ja Pillapallamaja oli jälle kord peidus ja unustatud.
Terve Pillapallamaja pere hüüatas rõõmust ja istus otsekohe ringis põrandale maha, pühkides oma laupasid kõigega, mis nad kätte said. Peter Piper kasutas toolikatet.
“Oh! Jääme sulle tänu võlgu, kuninganna – ee – haldjas,” hingeldas ta. „Kuid need tulekahjumured on häirivad.”
“Jäta need minu hooleks,” ütlesin, “ja ma tegelen nendega. Tip!” käskisin endale lähimat haldjat. „Sa jääd siia ja oled valmis hoiatama, kui midagi juhtuma hakkab.” Ja ma lendasin ära, tundes, et olin teinud hea töö sel hommikupoolikul.
Noh, see oli paljude asjade algus, millest mitmed olid seoses leedi Patsyga, ja minuta oleks juhtunud palju halba.
Muidugi unustasid Pillapallamaja nukud kohe oma hirmu ära ja hakkasid jälle lustima nagu tavaliselt. Nii oli neil kombeks. Nad ei istunud kunagi murega öö läbi üleval, ütles Peter Piper ikka. Ja ma ütlesin talle, et neil on täiesti õigus. Kui sa muretsed ja võtad mure endaga voodisse kaasa ja hoolitsed tema eest ja annad talle süüa ja juua, ei saa sa temast kunagi lahti.
Leedi Patsy oli nüüd nende suureks silmarõõmuks. Nad pidasid teda ilusamaks kui ühtegi teist Puhtuselossi nukku. Patsy ei käinud, nina püsti, ega vaadanud mööda ninaselga alla ega naernud pilkavalt. Tal olid lohukesed suunurkades, pikad kaardus ripsmed ja nipsnina ja ta silmad olid säravad ja naeru täis.
“Ta on perekonna tarkpea,” ütles Peter Piper. “Olen selles kindel.”
Alguses koheldi tüdrukut nagu invaliidi ja hoiti teda toas, kus nad võisid teda näha istumas oma volangidega öösärgis. Paari päeva pärast toodi ta pehmele toolile akna ees ja seal ta istus ning vaatas välja ja Pillapallamaja nukud kogunesid akende juurde ja imetlesid teda.
Varsti märkasid Pillapallamaja nukud, et Peter Piper oli sageli kadunud, ja ühel hommikul läks Naljakas pööningule ja leidis ta üksinda akna juurest istumast ja vahtimast.
“Oh! Hertsog,” ütles Naljakas (nad püüdsid alati meelde jätta üksteise tiitleid). „Taevake, Hertsog, mida sa siin teed?”
“Ma vaatan teda,” vastas ta. “Olen armunud. Armusin temasse kohe, kui Cynthia ta karbist välja võttis. Ma abiellun temaga.”
“Kuid ta on ju nii tähtis leedi,” ütles Naljakas üsna vapustatult.
“Seepärast
