viisil, et Naljakas tundis äkki, et ta OLIGI väga hea välimusega, kuigi ta polnud sellele kunagi varem mõelnud.
“Ahhaa,” ütles Peter äkki. „Mulle tuli just midagi pähe, mis peaks tema tähelepanu köitma. Kus on nöörikera?”
Cynthia kassipoeg oli kinkinud neile nöörikera, mis oli äärmiselt vajalik. Naljakas jooksis sisse ja leidis selle ja kõik teised tulid joostes vaatama, et mida Peter Piper sellega teeb. Neil kõigil oli hea meel kuulda, et ta oli armunud armsasse, naljakasse leedi Patsysse. Nad leidsid ta seismas keset pööningut ja nöörikera lahti rullimas.
“Mida sa tegema hakkad, Hertsog?” hüüdsid nad kõik.
“Vaadake vaid,” ütles ta ja hakkas nöörist nöörredelit tegema – kiiresti kui välk. Kui ta oli selle lõpetanud, kinnitas ta selle ühe otsa posti külge ja heitis teise aknast välja.
“Oma aknast,” ütles ta, „võib ta näha Pillapallamaja ja ma võin sulle veel midagi ütelda. Ta vaatab seda alati. Ta vaatab meid sama palju, kui meie vaatame teda, ja ma olen näinud teda itsitamas, kui me nalja teeme. Eile, kui ma ajasin maja ees taga leedi Megi ja leedi Pegi ja leedi Kilmanskegi ikka ringi ja ringi ja viskasin kukerpalle iga viie sammu järel, naeris ta nii, et pidi taskuräti suhu toppima. Kui me kätest kinni võtsime ja tantsisime ja naersime, kuni hunnikusse kukkusime, arvasin, et ta minestab naerust, ta itsitas nii väga. Kui ma ronin alla selle nöörredeli abil, köidab see tema tähelepanu, ja siis hakkan asju ette võtma.”
Ta ronis ruttu redelist alla ja järgmisel hetkel nägid nad, kuidas leedi Patsy oma akna all võpatas ja ettepoole nõjatus. Nad kõik tunglesid oma akna ümber ja itsitasid Peterit vaadates.
Ta viskas kolm suurepärast kukerpalli, jäi siis seisma ja tegi lõbusa kummarduse. Pillapallamaja elanikud nägid, et leedi Patsy hakkas sel hetkel itsitama. Siis võttis Peter taskust toolikatte ja kinnitas selle oma katkise püksisääre ümber, nagu oleks see pitslint, ja hakkas kõndima nagu Hertsog, käed rinnal risti ja räbaldunud vana kübar ühele küljele viltu. Siis nägid Pillapallamaja elanikud, et leedi Patsy hakkas naerma. Siis seisis Peter Piper pea peal ja suudles oma kätt ja leedi Patsy kattis oma näo kinni ja kõikus toolil naerust edasi-tagasi.
Siis võttis Peter niisuguse poosi, et sirutas räbaldunud jala graatsiliselt ettepoole, teeskles, et tal on kitarr käes, ja hakkas otse tüdruku akna all laulma.
„Mul koduks Pillapallamaja
nüüd juba ilmatuma aja.
See seisab tugitooli taga,
just seal, kus keegi meid ei sega.
(Te vaadake vaid seda, mu leedi.)
On maja ise vaatepilt
ja kõik on riides näruselt,
kuid sellest me ei hooli teps,
meil aeg kõik kulub tantsudeks.
(Ja mina ise olen armunud.)
Ei suuda rohkem riimida,
ei oska seda teha ma,
kuid võiksin laulda lõputult,
siis juba üsna mõttetult.
(Kuid tegelikult tahtsin vaid, et sa mind vaataksid.)”
Ja siis tantsis ta nii elavalt džiigi, et ta räbalad lehvisid tema ümber, kummardus, saatis jälle õhusuudluse, ronis redelist üles nagu välk ja hüppas pööningule.
Pärast seda istus leedi Patsy kogu aeg akna all ega lasknud õppinud põetajal end voodisse panna, ja leedi Gwendolen ja leedi Muriel ja leedi Doris ei suutnud seda mõista. Kord ütles leedi Gwendolen kõrgilt ja põlglikult ja salvavalt:
“Kui sa seal nii palju istud, arvavad need Pillapallamaja elanikud, et sa vaatad neid.”
“Ma vaatangi,” ütles leedi Patsy, näidates otsekohe kõiki oma lohukesi. „Nad on nii naljakad.”
Ja leedi Gwendolen vajus kõrgilt minestusse ning õppinud lapsehoidja suutis vaevu teda toibutada.
Kui lossinukud väljasõite tegid või oma aias jalutasid, siis pöörasid nad Pillapallamaja elanikke nähes kohe ninad taeva poole ja turtsatasid valjusti, ja mitmel korral ütles hertsoginna, et ta peab ära kolima, sest naabrid on äärmiselt madalast soost. Nad kõik põlgasid Pillapallamaja elanikke – nad lihtsalt põlgasid neid.
Ühel kuuvalgel õhtul istus leedi Patsy oma akna all ja kuulis aiast vilistamist. Ettevaatlikult välja piiludes nägi ta Peter Piperit, kes viibutas oma räbaldunud mütsi tema poole, ja tal oli köisredel kaenla all.
“Halloo,” sosistas Peter nii valjusti, kui suutis. “Kas sa saaksid nööri kätte, kui ma selle üles viskaksin?”
“Jah,” sosistas Patsy vastu.
“Siis püüa,” sosistas Peter jälle ja viskas köieotsa üles ja Patsy püüdis selle kohe esimese korraga kinni. See oli seotud nöörredeli külge.
„Nüüd tõmba,” ütles Peter.
Leedi Patsy tõmbas ja tõmbas, kuni köisredel aknani jõudis, ja siis kinnitas ta selle konksu külge aknalaua all, ning otsekohe oli Peter Piper nagu välk redelist üles roninud ja aknalauale istunud.
“Kas sa abiellud minuga?” küsis ta. “Mul pole sulle midagi süüa anda ja olen riides nagu hernehirmutis, aga kas sa abiellud?”
Tüdruk plaksutas oma väikesi käsi.
“Ma söön väga vähe,” ütles Patsy. “Ja ma saan üldse söögita läbi, kui saan elada teie naljakas vanas lobudikus.”
“See on naeruväärne kokkuvarisev vana kuur, kas pole?” küsis Peter. „Kuid meie kõik oleme nii kenad. Oleme täiuslikud rõõmuallikad. See on naer, mis seda teeb. Kas tahaksid tulla redelist alla ja vaadata, missugune lõbus, igerik vana auk see paik on?”
“Oh! Võta mind kaasa,” ütles leedi Patsy.
Niisiis aitas Peter ta redelist alla, tugitooli alt läbi ja Pillapallamajja, ning Meg ja Peg ja Kilmanskeg ja Naljakas ja Gustibus tunglesid kõik tema ümber ja hüüatasid rõõmsalt teda nähes.
Nad alguses kartsid teda suudelda, kuigi ta oli Peter Piperiga kihlatud. Ta oli nii ilus ja ta kleidil oli nii palju pitsi ja nad kartsid, et nende vanad räbalad võivad selle ära rikkuda. Kuid leedi Patsy ei hoolinud oma pitsist, jooksis nende juurde ja suudles ning embas neid kõiki.
“Ma nii väga tahtsin tulla,” ütles ta. „Lossis on nii igav, et ma oleksin kasvõi oma jala murdnud, et oleks mingit vaheldust. Hertsoginna istub tule ääres ja loeb, kuldprillid ninal, ja leedi Gwendolen mängib kõrgilt harfi ja leedi Muriel kuulab teda külmalt ja leedi Doris naerab alati pilkavalt ja lord Hubert loeb aadellikul ilmel ajalehte ja lord Francis kirjutab tuttavatele aadlimeestele kirju ja aristokraatliku näoga lord Rupert vaatab oma tiitlitega kallimate kirju, kuni mul tuleb tahtmine karjuda. Näha teid tantsimas oma räbalais ja naermas ja mänge välja mõtlemas, nagu te ei hooliks millestki, on nii suur kergendus.”
Ta pidi peaaegu naerust nõrkema, kui nad talle maja näitasid, ja Peter Piper juhtis ta tähelepanu aukudele vaiba sees ja polstrile, mis sohvadest välja tuli, ja sulgedele, mis vooditest välja turritasid, ja pudenevatele toolijalgadele. Leedi Patsy polnud veel kunagi midagi niisugust näinud.
“Lossis ei juhtu kunagi midagi naljakat,” ütles ta. “Ja miski ei ulatu kunagi välja ega ripne ega kuku maha. See on nii lihtne ja uus.”
“Kuid
