n>Lugu mustlashobusest. Donn Byrne
Nüüd piimvalge ratsuga sõita mul tuleb, sest ootab mind minu neid. Ta kaunis on, mustlaste juures ent elab, kesk tundmatuid ääremaa teid.
Kõigepealt meenutas mulle selle vana leedi nägu küünlavalgusel Destiny Bay lõunasöögilauas mõnda vana hinnalist münti, võib-olla hästi valatud kuldgini. Kui vana ta oli, ei osanud ma arvata, kuid teadsin hästi, et kui ta oli noor, pidid mehed päid pöörama, kui ta möödus. Vanus oli karmistanud ta näojooni, uhket nina ja tahtejõulist lõuga. Ta juuksed olid hallid, täiesti hallid nagu hall laine, mis hoovab Destiny rannaliivale. Ja ma teadsin, et teise naise peas oleksid need juuksed valged nagu ropsitud lina. Kui ta rääkis, hakkasin jälle mõtlema kuldmündile, nii rikkalik ja kuldne oli ta hääl.
„Leedi Clontarf,” ütles mu onu Valentine, „see on Kerry, Hectori poeg.”
„Võin ma kutsuda sind Kerryks? Olen vana naine ja sina oled veel noor poiss. Ma tundsin su isa. Ta kuulus nende sõdurite hulka, kes lugesid oma telkides piibleid ja läksid lahingusse palvega südameis. Ma teadsin ka alati,” ütles ta, „et ta ei silita kunagi oma halli habet.”
„Madame,” ütlesin ma, „loomulikult olen Kerry oma isa sõprade jaoks!”
Mulle paistis, et pidin teda tundma ta uhke näo ja aristokraatliku pilgu tõttu, kuid Clontarfi-tiitel ei tekitanud minus mingeid seoseid. Meie iiri tiitlid on muutunud nii kulunuiks ja luitunuiks, et kõige pühamaid nimesid võivad kanda porteripruulija või endine seebikeetja. Praegu, kui poliitik ei pea tingimata olema rüütel, tähendavad Don O’Connor ja More MacCarthy meile palju rohkem kui hertsog See või markiis Teine. Me võime ka halvustada seda või teist tiitlit võõramaalase puhul, kuid niisugused me juba oleme. Põhja-Iirimaa kodaniku lojaalsus kroonile tuleneb peast ja mitte südamest. Meie põhjamaisest riigist tulid Ühendatud Mehed (organisatsioon Iirimaal 1791. aastal, mis nõudis demokraatlikke reforme), nagu mäletate.
Kuid kellele peaksid meie südamed tugevamini põksuma? Stuartitele pole me kunagi meeldinud ja Oranje prints tuli meie juurde, rääkis palju vabadusest, veetis meiega mõned lahingud ja siis läks Inglismaale asparaagusi kasvatama. Nii kaua on möödas sellest, kui O’Neill ja O’Donnell Hispaaniasse purjetasid!
Kes oli leedi Clontarf, ma ei teadnud. Mu onu Valentine tutvustab nii hooletult. Kui sa juhtuksid tema juurde koos taevase külalisega, ütleks ta lihtsalt: „Kerry, peaingel Gabriel.” Kuigi, mida peaks tema ingellik kõrgus tegema mu onu Valentine’iga, ei oska ma aimata. Mu onu Valentine räägib sulle just nii palju, nagu sa peaksid tema arust teadma, ja mitte rohkem – omadus, mis oli mu onus väga tugevasti esindatud tol ajal, kui ta rodeohobuseid kasvatas. Ma teadsin üht asja: leedi Clontarf polnud iirlane. Kõigil meil, iirlastel, on mingi eriline lahkus, mida me ka sõnadeta ära tunneme. Temas oli viisakust, tõsidust, väärikust, kuid mitte seda omadust, mis muudavad sinu mured teise iirlase muredeks, isegi mitte hetkeks. Ta polnud ka inglane. Võis tunda, et ta vaimsed juured olid selleks liiga sügaval. Ta jutt oli tavalise aadliku oma, aktsenditu. Kuid tema märkus selle kohta, et mu isa ei silita kunagi oma halli habet!
Teadsin, et saan kõik tema kohta teada hiljem oma kallilt tädilt Jenepherilt. Kuid Destiny vanas elutoas oli kummaline ametlik õhkkond. Mu onu Valentine on äärmiselt lahke inimene, kuid täna oli ta õukondlik. Ta oli nagu mõni ungari või vene aadlik, tervitamas keisrinnat. Mu kallil tädi Jenepheril oli aupaklik ilme, mis näitas mulle, et leedi Clontarf oli tõesti äärmiselt tähtis isik. Kes meeldib mu tädi Jenepherile, on armastusväärne, ja keda ta austab, see on suur ja võimas. Kuid kõige erakordsem oli meie teenri James Carabine’i käitumine. Ta käitus nagu võõrustataks kuninglikku isikut, ja ma hakkasin endale ütlema: „Neetud, ta ongi kuninglik! Leedi Clontarf on vaid ta varjunimi. Ma tean, et Saksamaal on üks kuninganna või printsess, keda jakobiidid peavad Inglismaa kuningannaks. Kas võib see olla tema? See kõlab võimatult, kuid kindlasti pole midagi võimatut asjas, millesse on segatud mu onu Valentine.”
Lõunalauas kaldus jutt hobuste võiduajamisele ja onu Valentine kaebas kibedasti uuenduste pärast rajal: alustusvärava ja uue sadula pärast, mida tutvustasid mingid ameerika džokid. Mis puutub alustusväravasse, siis kaldus onu seda halvaks panema. Ta tunnistas, et vanad džokid kohtlesid uustulnukaid oma lipumeetodiga ebaõiglaselt, kuid laiendas oma lemmikteemat: see masinavärk oli inimese needuseks. Kõik need uuendused…
„Kuid see pole uuendus, sir. Roomlased kasutasid seda.”
„Te valetate!” ütles mu onu Valentine.
Mu onu Valentine või ükskõik missugune iirlane kasutaks seda väljendit vaid tähenduses, et ta ei usu sind. Selles on suur vahe.
„Arvan, et mul on õigus, sir. Roomlased kasutasid seda oma vankrivõiduajamistel. Nad lasksid tõkke maha, mitte ei tõstnud seda.” Järgnes klassikutsitaat. „Rapagula submittentur, kirjutab Pausanias.”
„Pausanias käigu põrgusse!” oli mu onu Valentine nähtavalt mõjutatud.
Kuid mis puutus uude sadulasse, oli ta järeleandmatu. Ütlesin talle, et kompetentsed kohtunikud muutsid nii hobuse koorma seitsme naela võrra kergemaks.
„Sadula reeglid on vanad ja muutumatud,” sõnas mu onu Valentine. „Mida lühemad on su jaluserihmad, Kerry, seda vähem sa tead oma hobuse kohta. Sa tead vaid seda, kas ta võidab või mitte. Tavalise sadulaga sa tead, kas ta on laisk, ning võid oma kannuseid õigesti kasutada. Võid liibuda ta pea külge ja aidata teda.”
„Selle sadula abil võidetakse sõite, sir.”
„Olgu see neetud!” ütles mu onu Valentine. „Kui hobune on küllalt hea, võidab ta ka siis, kui ratsanik istub, nägu saba poole.”
„Kuid me tüütame teid, madame,” ütlesin, „oma hobusejuttudega.”
„On kolm asja, mida pole kunagi igav vaadata: kiiret ujujat, kena tüdrukut tantsimas ja noort hobust galopeerimas. Ja kolm asja, millest pole kunagi igav rääkida: jumal, armastus ja hobuste võidusõit.”
„Kushto jukel on ka rinkeno, mi pen,” sekkus äkki meie teener James Carabine.
„Dabla, James Carabine, sa roker nagu didakai. Jukel ja kanangre!” Ja leedi Clontarf naeris. „Mis on küll sama dinkeno kui kushti-dikin grai?”
„Tatsheno jukel, mi pen, nagu Rory Bosville’i oma,” jäi James Carabine ilmselt endale kindlaks, „mis võitis Waterloo karika wafro bok’il!”
„Avali! Sul on õigus, James Carabine.” Ja siis pidi naine märkama mu hämmastunud nägu, sest ta hakkas naerma seda vaikset kuldset naeru, mis helises nagu missateenri kell. „Kas sind üllatab, kui ma räägin tawlo tshibi’t, musta keelt, Kerry? Olen mustlasnaine.”
„Leedi Clontarf, härra Kerry,” selgitas James Carabine, „ütles, et pole midagi maailmas võrreldavat hea hobusega. Ütlesin talle, et hea jahikoer on samuti tore asi. Nagu Rory Bosville’i oma, kes võitis Waterloo karika Printsess Dagmari aastal.”
„Leedi Clontarf tahab rääkida sinuga hobusest, Kerry,” ütles mu onu Valentine. „Nii et kui sa tahaksid, et me läheksime relvatuppa, Jenepher, ja mitte elutuppa, kus sa võid klaverit mängida…”
„Kas mina ei võiks sellest hobusest kuulda?” küsis mu tädi Jenepher.
„Mu armas leedi,” lausus mustlasdaam mu pimedale tädi Jenepherile, „see meeldiks mulle väga, sest see koht, kus istud sina, on õnnistatud.”
Mu onu Valentine ei kasvatanud enam võidusõiduhobuseid. Välja arvatud Limerick Pride’iga, polnud tal nendega õnne olnud ja seepärast oli ta loobunud võidusõitudest omanikuna osa võtmast ja tegeles rodeohobustega,
