dok, mi pen. Head õnne, õde.”
Läksime täiskuisesse oktoobriõhtusse ning meie elutoa suurest kulu- ja roikatulest eemal oli õhtu kibekülm. Võis tunnetada okstel jääkirmet ja kuulda kurvitsate tiibade vihinat, keda oli häirinud mõni ekslev koer. Nii särav oli kuu, et kõik valgete tüvedega õunapuud eristusid selgelt viljapuuaias, ja kui me asusime teele Halljõe poole, võisime kaldal näha barkantiini hõbedaste purjedega – ehk kusagilt Bilbaost, suundumas Clyde’i, päeval vilets metallikandja, kuid täna õhtul laev mõnest vanast merejutust, nagu Maghalesi omast või meie oma Pühast Brendanist.
„Feach air muir lionadh gealach buidhe mar ór,” ütles ta gaeli keeles. „Vaata tõusval merel kuldse täiskuu kuma… On täiskuu ja on tõus, Kerry; kui sa soovid midagi, siis läheb see täide.”
„Soovin teile Derbyl edu, madame.”
Meie ees teel liikus rühm, kus mängiti viiulit ja suupilli. Need olid mustlastest ihukaitsjad, valmis kaitsma oma valitsejannat tema koduteel.
„Sa mõtled seda tõsiselt, ma tean, kuid sulle see idee ei meeldi. Miks?”
„Madame,” ütlesin, „kui suudate mu mõtteid nii kergesti lugeda, siis pole rääkimisel enam mõtet. Olen täna õhtul palju kuulnud heast hobusest ja võimalusest suurimal võidusõidul maailmas ja see soojendab mu südant. Kuid ma olen kuulnud rohkem räägitavat rahast ja see jahutab mind maha.”
„Olen nii vana, Kerry, et Derby võitmise au tähendab mulle vähe. Kas tead, kui vana ma olen? Kuus aastat vähem kui sada.”
„Siis seda vähem…” alustasin ja peatusin otsekohe ning oleksin kaljult alla hüpanud oma andestamatu taktituse pärast.
„Siis seda vähem on mul põhjust raha tahta,” ütles vana leedi. „Kas see pole nii?”
„Täpselt, madame.”
„Kerry,” ütles ta, „kas mu nimi ütleb sulle midagi?”
„Olen juba terve õhtu sellele mõelnud. Leedi Clontarf, mul on nii kalju, et mu isa poeg paistab teile nii tahumatu ja rumala matsina.”
„Milfanwy, Clontarfi ja Kincora krahvinna.”
Ahmisin õhku nagu idioot. „Suure Brian Boru liin. Kuid ma arvasin…”
„Oleksid sa tõesti ise selle peale tulnud, Kerry?”
„Tõesti mitte, madame,” ütlesin. „See on nii vana suguvõsa. See on nagu vana linn, millest räägitakse rahvalugudes, halli jõe all, tornitippude ja suurte väljakutega. Mulle paistab, nagu oleks see kadunud samal viisil nagu rulluvad tormipilved.”
„Viimane O’Neill on kadunud, ja viimane Plantagenet. Kuid suur Briti vereliin on alles. Kui ma abiellusin oma lordiga,” ütles ta vaikselt, „olid rasked ajad. Meie kõrvad polnud unustanud Waterloo musketiraginat ja Inglismaa kartis ikka veel keisrit ja vaene Iirimaa oli haavatud ja haige. Nagu sa tead, Kerry, pole College Greenis istunud ühtegi sellest vanemast soost peeri. Uusaadlikud pole mingi uudis, nagu ka iidse nime vargus. Need O’Brienid, Kerry, muutusid sirideks ja lordideks, neid on kümnete kaupa, kuid mu lord oli Clontarfi ja Kincora krahv, tema suguvõsa oli siin enne inglaste tulekut.
Kuigi mu lord oli suurest Kincora verest, polnud ka mina ise madalast soost. Meie, romaanlased, oleme vanad, Kerry, nii vanad, et keegi ei tea meie algust, kuid me tulime India kõrgustikelt sajandeid enne ajaloo algust. Me oleme tugev, elujõuline rahvas ja kasutame oma keelt, oma kombeid, oma seaduseid kuni tänapäevani. Ja mis puutub meie teatud perekondadesse, siis austavad kõik maailma romaanlased meie oma, vanu Lovelle. On kolme sorti Lovelle, Kerry, dinelo’d ehk rumalad Lovellid, gozvero’d ehk kavalad Lovellid ja puro’d, vanad Lovellid. Mina olen vanade Lovellide hulgast. Mu isa oli suur Mairik Lovell. Nii et näed, ka mina olen kõrgest soost.”
„Armas madame, juba teie nägemine ütleb seda.”
„Mu lordil oli väike majake Swordsi küla lähedal ja just seal ma kohtasin teda. Ta tahtis osta hobust mu isalt Mairikult, ratsahobust, kelle mu isa oli toonud siia Nejdist Araabias. Mu lord ei suutnud seda osta. Aga kui ma oma lordiga abiellusin, oli see osa mu kaasavarast, see ja kaks peotäit lõikamata vene smaragde ja kirst kuldmünte, vene ja india ja türgi oma, kõik kullast. Nii et ma ei tulnud oma lordi juurde tühjade kätega.”
„Madame, kas soovite seda mulle rääkida?”
„Ma soovin seda sulle rääkida, Kerry, sest ma tahan, et sinust saaks mu väikese pere sõber, mu pojapoegade poegade sõber. Sa pead teadma oma sõpradest kõike, et neid mõista.
Mu lord oli rikas vaid iseenesest ja oma sugupuust. Kuid uhke araabia täku ja smaragdide ja kuldmüntidega saime hästi hakkama. Me tegime rumaluse, Kerry, me läksime Londonisse. Mu lord soovis seda ja tema soovid olid minu soovid, kuigi miski ütles mulle, et me poleks pidanud minema. Londonis sundisin oma lordi suure araabia täku maha müüma. Ta ei tahtnud seda teha, sest see tuli koos minuga, ja mina ei tahtnud, sest mu isa oli teda nii väga armastanud, kuid ma sundisin teda. Kõik tänapäeva Selimi hobused on tema, Šeik Selimi järglased.
Mu lord armastas hobuseid, Kerry. Ta tundis hobuseid, kuid tal polnud õnne. Newmarketi nõmm on halb koht neile, kellel pole õnne. Ja mu lord hakkas muretsema. Kui keegi on mures, Kerry, siis loeb süda vähe – kas pole nii? Või sa ei taha veel seda teada? Ja veel üks asi tegi mu lordile muret. Ta oli koos inglastega ja inglastel on omad normid ja käitumisviisid. Nad on hea rahvas, Kerry, väga aus. Nad käivad kirikutes ja neile meeldivad kurvad laulud, kuid kas nad usuvad jumalasse või kas neil on südameid, ma ei tea. Nad teevad kõike nii, nagu peab ja tavaks, ja nad on selles kummalised; nad vabandavad meest, kes on teinud suure kuriteo, kuid nad ei vabanda meest, kes eksib tavade vastu. Kummalist riietumisstiili ei vabandata. Ekstsentrik on autsaider. Nii et inglased pole head iirlaste vastu.
Mu enda rahvas,” ütles ta uhkelt, „on lihtne rahvas, lahke ja ustav, nagu teie pere teab. Abielu on neile sügav asi, see pole ühe inimese isekas armastus teise vastu, vaid see hõlmab paljusid asju. Mu mees oleks võinud ütelda: „Mifanwy Lovelli isa päästis kord mu au. Mida saaksin teha Mifanwy Lovelli ja tema meeste heaks?” Kuid Lovellid ütlesid, kui me abiellusime: „Vennad, see gawjo rai, võõramaa härrasmees, ei pruugi mõista mustlaste tavasid, et meie mured on tema mured ja meie rõõmud tema omad, kuid meie mõistame, et tema võitlused on meie võitlused ja tema huvid on Lovelli klanni omad.”
Mu inimesed olid alati mu lordi ümber ja mu lord vihkas seda. Meie Londoni majas oli hommikuti alati mustlasi, ootamas, et saaks talle rääkida suurest võistlusest, mis toimub vaikselt Epsom Downis, mida ta ehk soovib näha, või tahaks ta ehk odavalt head hobust osta või kuulda uudiseid koerast, kes läheb võidu jooksma, et saaks tema peale kihla vedada, ja koera headest või halbadest külgedest. Nad ei tahtnud raha. Nad tahtsid talle vaid head teha. Kuid mu lord tundis kimbatust, kuni ta hakkas jälestama mustlase kaelaräti nägemist. Ja ka võiduajamistel kihla vedades, kihlavedamisringis, võis mustlane maksta raskelt teenitud sissepääsuraha, et lordile vaikselt rääkida millestki, mida ta oli märganud hobuste hommikujooksu ajal, või et millisele hobusele ei tohiks kihla vedada, või märkamatutest hobustest, kes võisid võita. Kõik minu lordi heaks. Kuid mu lord oli koos moodsa inglise rahvaga, kes ei mõistnud, kuidas võib omada nii kummalisi sõpru. Nad kergitasid kulme, et mu lord tunneks häbi vaeste mustlaste pärast. Nende asjade üle võib naerda, nagu päikegi naerab, aga tema südames olid pilved.
Viimaks tuli Ascot, Kerry, kus oli noor kuninganna ja Belgia kuningas ja õukonna suured aadlikud. Sellesse koplisse tuli üks suurimatest mustlastest, Tyso Herne, kes oli läinud enne mu abielu suure hulga normanni traavlitega Mehhikosse ja tulnud tagasi eskadroni
