tema mõtisklused ja tema oli kaotanud oma elujõu. Temaga tuli Destiny Baysse kaasa ta teener, ja kuigi me soovisime, et ta oleks jäänud meie majja, eelistas ta viibida majakeses tallide läheduses. Ma ei tea, mis tema riietega lahti oli, kuid need olid antiiksed, kuigi ilusalõikelised. Ta ei kandnud kunagi ratsapükse, vaid sinakast lõuendist pükse, mis olid tema lakksaabastele tõmmatud. Lilleline satiinvoodriga vest, lühike kerge jakk, hall kõvakübar ja kindad. Alati oli ta nööpaugus värske lilleõis, mida ta teener tõi igal õhtul Destiny Bay kasvuhoonetest ja hoidis üleöö veeklaasis, millesse oli kallatud pisut viskit. Nimetan seda erakordseks, sest enamik võidusõidumehi ei kanna lilli. Nad arvavad, et lilled toovad halba õnne, aga kust tuli niisugune ebausk, ei oska ma ütelda. Ta õhtupüksid olid samuti saabastel pandlaga kinni tõmmatud, või pigem olid need niisugused püksid, nagu kannavad sõjaväelased, ja kuigi neil polnud kunagi viike, polnud neil ka kunagi kortse. Ta ei joonud portveini pärast õhtusööki, kui leedid olid lahkunud, vaid selle asemel viskipunši, mida James Carabine oli talle valmistanud. Võrreldes tugevate rangesilmsete treeneritega, keda ma teadsin, täitis see mahe, leebe jutuga vanahärra mind kahtlustega.
Kuid esimesel hommikul, kui ma treeningjooksule läksin, sain vanast mehest teistsuguse mulje. Päike oli vaevalt tõusnud, kui ilmus vanahärra, sama kenasti riides nagu läheks Ballsbridge’i show-ringi. Ta teener hoidis ta suurt halli hobust, kui tema hüppas sadulasse sama kergelt nagu poiss. Ta hobune tundis end sel hommikul hästi ja tema ning mina läksime treeningupaiga poole teele kergel kapakul, vana härrasmees oma jalustes pooleldi seistes, põlved kergelt sissepoole, ratsutades nagu kasakad, ta punane terjer tema kannul lippamas. Kui me kiirust vähendasime, rääkis ta mulle oma hobuse sugupuust, kes põlvnes läbi Matchemi ja Whalebone’i Oliver Cromwelli suurest sõjaratsust Valgest Türklasest või Place’i Valgest Türklasest, nagu teda kutsus lordprotektori hobusekasvataja. Kuulates, kuidas ta räägib hobusekasvatuse keerdkäikudest, tundsin kergendust. Siis mõistsin, kui suur treener ta oli. Treeningupaigas oli ta nagu vägesid käsutav marssal, nii suurt austust näitasid kõik tema vastu üles. Hobuse turjal küürutavad poisid, ta peadžoki, teenrid, kõik vaatasid punakasrusket nägu, isegi kui ta ütles vähe või mitte midagi. Tal pidid silmad kuklas olema, arvasin. Sest kui täkk, kelle olime toonud Mr Gubbinsilt, Galtee More’i varss, hakkas tõrkuma ja poiss paistis maha kukkuvat, hüüdis vana mees vaikselt ja teravalt: „Ära nüüd kuku, poiss.” Ja poiss ei kukkunudki. Punane terjer vaatas treeningut terase pilguga ja ma usun tõesti, et ta teadis hobustest sama palju kui ükskõik kes meist, ja kindlasti rohkem kui ükskõik kes meist sir Arthurist. Kui mu armas Pardipoeg tuli poisi käskluse peale sõitma kaks korda viie kaheksandikmiili pikkust rada, vaatas koer sir Arthurit ja sir Arthur vaatas koera ja mida nad üksteisest mõtlesid, teab üksnes jumal.
Kui sealt lahkusime, arvasin, et vanahärra räägib midagi mu hobustest, kuid koduteel rääkis ta vaid maakohast. „Teie Derry on ilus koht, noor mister Kerry,” ütles ta, „kuigi ma ei tohi ära unustada omaenda kodu Mayos.” Hobustest mitte silpigi.
Ta oli kõige vaiksem mees, keda ma kunagi olen tundnud, kuigi jättis mulje vestlemisest. Sa võisid temaga vestelda ja tema naeratas ning noogutas õigel ajal, nagu kuulaks innukalt iga sõna, mis sa ütlesid. Lõpuks sa mõtlesid, et see oli väga huvitav vestlus. Kuid sa ei saanud päriselt kindel olla, kas ta oli sind isegi kuulnud. Teisest küljest, kui ta rääkida soovis, tegi ta seda õigel ajal ja kenasti. Kui meie piiskop ühel piirkondlikest visiitidest peatus Destiny Bays, ehk sellepärast, et mu onu Cosimo oli samuti piiskop, ei meeldinud talle võidusõiduhobuste talli avamine. Mu onu Valentine oli vihane, kuid ei öelnud midagi, sest Destiny Bays ei vaielda külalisele vastu.
„Sest, sir Valentine, kõik võidusõiduks hobuste kasvatajad peavad suhtlema kelmide ja taskuvarastega, joodikute, kupeldajate ja mänguritega, kes täidavad võidusõiduradu, ja nad alandavad ennast mingil määral nende tasemeni,” väitis Tema Kõrgeausus. „Teie ise, üks Iiri rüütelkonna eestseisjaid, peate lihtinimestele eeskuju andma.”
„Teie Kõrgeausus,” sekkus vana sir Arthur Pollexfen, „on kahetsusväärselt valesti informeeritud. Kõigil perioodidel maailma ajaloos on väljapaistvad isikud tegelenud hobuste võidusõitudega. Me loeme, et kui Makedoonia Philippos Väike-Aasias peatus, tõi kuller talle teate kahest sündmusest, ta poja Aleksanderi sünnist ja kahe ta lemmikhobuse võidust Ateena tähtsaimal sõidul, ning me võime mõistlikult järeldada, et ta rõõm sõidu võitmise üle on sama suur kui mitte suurem rõõmust Aleksanderi sünni üle. Charles II elus on jooni, mis teevad sellele hooletule monarhile au, näiteks ta härrasmehelik surm ja kiindumus ta suurde võidusõiduhobusesse Vanasse Rowleysse. Teie Kõrgeausus on, olen kindel,” sõnas sir Arthur leebemalt kui ükski kirikuõpetaja, „liiga hea kreeka õpetlane, et teile ei meenuks Maeciuse ja Philodemuse epigrammid, mis näitavad, kui väga need antiikpoeedid huvituvad võidusõitudest. Ja praeguste aegade juurde tagasi tulles peab Teie Kõrgeausus olema kuulnud, et Tema Majesteet (keda kaitsku jumal) on võitnud kaks Derbyt, ühe üürihobuse Minoruga ja teise ta enda suure Persimmoniga. Šotimaa tähtsaim peer, Hamiltoni hertsog, Chastellerault hertsog Prantsusmaal, Brandoni hertsog Inglismaal, Brandeni kroonprints, on uhkem oma ilusa mära Eau de Vie kui kõigile neile tiitlite üle. Mis puutub iiri perekondadesse, siis Dublini Dawsonid ja mu enda pere, Mayo Pollexfenid, on alati olnud huvitatud hobusekasvatusest ja võidusõitudest. Ja keegi neist pole – paluksin mu punš, James Carabine – , nagu Teie Kõrgeausus väljendub, joodik, kupeldaja ega mängur. Kardan, et Teie Kõrgeausus on lugenud,” ja ta suunas oma pilgu, särava nagu käblikul, „haiglasi ja sensatsioonimaigulisi usulisi kirjutisi.”
Suutsin vaevaga hoiduda lauale hüppamast ja Mayo maakonnale kolm korda „elagu” hüüdmast.
Juhtumitel, mida sageli ette tuli, kui mu onu Valentine’i ja minu arvamused erinesid kas põllumajanduslikes või poliitilistes või lihtsalt usu- ja moraaliküsimustes, valas ta mu sõimusõnadega üle, mis luges vähe. Aga kui ta oli tõesti kibestunud, hüüdis ta mind „moodsaks”. Ja moodsuse all mõtles mu onu Valentine väärtust, mida väljendasid pruunid nööpsaapad, valged vestid, mida kanti koos jakkidega, vastikud väikesed autod – lühidalt, niisugust asja, mille ees jumala inglid õudusest tagasi põrkaksid. Kuigi ma pole moodne sellises mõttes, olen moodne niisuguses, et mulle meeldib, kui näen inimesi asjadega edasi jõudmas. Leedi Clontarfist ja iiri täkust ei kuulnud ma enam midagi. Hommikul pärast seda, kui olin ta koju saatnud, tulin teda vankri juurde otsima, kuid seda polnud enam seal. Sellest oli vaevalt jälgegi järel. Leidsin murtud sõnajala ja tammeoksa, mustlaste märgi. Kuid mida see tähendas või kuhu näitas, ma ei teadnud.
Olin näinud tohutult vaeva tallide ja treeninguplatsi ettevalmistusega ja sir Arthur Pollexfen oli katkestanud oma pensionipõlve Mayo maakonnas. Kuid hobusest ikka veel mitte sõnagi. Nägin, kuidas mu onu Valentine ja sir Arthur talusid vapralt oma pettumust, kui hobune ei saabunudki, ja pomisesid viisakaid labasusi hea kuninganna Victoria päevilt, näiteks: on leedi privileeg oma kavatsusi muuta. See võis lohutada neid nende filosoofias, kuid mind ajas see vaid raevust keema. Minu jaoks pole põhimõttelistes küsimustes sool tähtsust. Üks ei tohi teist alandada.
Siis ühel õhtul saabus hobune.
See saabus päikeseloojangul suures vankris, mida vedasid neli hobust, ja see vanker oli ilmselt kuulunud mõnele tsirkusele. See oli kollane ja kaetud maalidega nümfidest, keda kosisid armunud noormehed, riietes, mis poleks sobinud põllutöödeks; lõvidest, kelle oskusi pidid proovile panema treenerid, kelle elu paistis hädaohus olevat; india härrasmehest suure turbani ja väikese niudevööga, kes mängis vilepilli maole, kes oleks isegi Püha Patricku südame värisema pannud; äärmiselt paksust leedist sukkpükstes, kes rippus rõnga küljes, ja tema küljes omakorda ta abikaasa ja seitse poega nagu kärbsed parves. Rasvaselt üle vankri oli kirjas „Arsène Bombaudiac, Prop., Bayonne”. Tervikuna ei lisanud see Destiny Bayle väärikust ja kui mingi võlur oleks Mr Bombaudiacile Bayonne’ist paljastanud, et ta kaotab oma vankri tule ning tõusulaine läbi Destiny rannal Iirimaal neljakümne kaheksa tunni jooksul… Juht oli tüse mustlane, kuid tema kõrval laial istmel istusid kaks kõige täielikumat kelmi, keda ma olin kunagi
