hõbedast ja ta käed olid kaetud sõrmustega, Kerry, mille sarnaseid kivisid polnud isegi noorel kuningannal. See polnud vulgaarne kelkimine. Tyso tundis end lihtsalt rikka ja lõbusana ja ükski kivi ta käel polnud nii ehtne nagu ta süda.
Kui ta nägi mind, möirgas ta nii, et see kõlas nagu stardipauk.
„Jumala nimel,” hüüdis ta, „see on Mifanwy Lovell.” Ja kuigi ma pole väike naine, Kerry, heitis ta mu õhku ja püüdis jälle kinni. Ja ta naeris ja suudles mind ja mina naersin ja suudlesin teda, nii rõõmus olin ma, nähes suurt Tysot veel kord, kenasti üle mere tagasi jõudnult.
„Võta oma rom, mi tshai, oma abikaasa, mu neid, ja me läheme kitshima’sse ja joome tublisti šampanjat.”
Kuid ma nägin oma lordi sünge näoga minema kõndimas ja kõiki inglasi vahtimas ja mõnda naist naermas. Seepärast vastasin: „Ma tulen üksi, Tyso.” Sest Tyso Herne oli olnud mu isa parim sõber ja mu ema nõbu ja ta oli hoidnud mind väikese lapsena ja polnud tähtis, kuidas ta välja nägi või kes naeris, ta oli mulle armas.
Sellest, mida ütles mu lord ja mida mina vastasin, me ei räägi. Vihas öeldakse rumalaid asju, kuid rumalad või mitte, need jätavad arme. Sest suust tulevad välja unustatud asjad, mida arvatakse, et need on surnud. Kuid enne kohtumise lõppu läksin Tyso Herne’i vankrisse. Ta punus piitsa sõrmedega, mis olid peened nagu naisel, ja kui ta mind nägi, küsis ta vaikselt:
„Kas kõik on korras, Mifanwy?”
„Miski pole korras, mu isa sõber.”
Ja nii ma läksin tagasi oma rahva hulka ega näinud oma lordi enam kunagi.”
Olime jõudnud nii kaugele, et võisin näha mustlaste tuld, ning kõrgustikule pöörates nägin Farewelli majaka tulesid. Üks valge välgatus, sekund pimedust, punane välgatus, kolm sekundit vahet, siis valge ja jälle punane. Farewelli majakas on midagi südantsoojendavat ja vaprat. Iirimaa valvab oma osa üle Atlandi ookeanil.
„Kui ma lahkusin oma lordist, olin lapseootel, ja kui ta sündis ja oli võõrutatud ja tugev, saatsin ta oma lordi juurde, sest iga mees tahab oma poisslast ja iga perekond mantlipärijat. Aga kui poiss oli kakskümmend neli, tuli ta minu juurde tagasi, sest rändava mustlase ja vihase iirlase vered ei sobi kokku. Temast ei saanud kunagi Contarfi krahvi. Ta suri, kui mu lord veel elas. Ta abiellus Herne’iga, Tyso lapselapsega, toreda tüdrukuga. Ja mu poeg sai surma Balkani sõdade ajal.
Nialli naine – mu poja nimi oli Niall – kuulis seda, ja kui noor Niall oli küllalt vana, saatsime ta minu lordi juurde. Mu lord oli selleks ajaks vana, vanem kui ta aastad, ja väga vaene. Kuid minu raha ta vastu võtta ei tahtnud. Mu lord suri, kui Nialli Niall oli koolis, nii et väikesest poisist sai Clontarfi ja Kincora krahv. Ma jälgisin, et tal oleks küllalt raha, kuid ta abiellus vaese iiri naisega ja nad said kaks last, Nialli ja Alicki. Ta oli hobustest huvitatud ja ratsutas hästi, nagu mu inglastest sõbrad mulle rääkisid. Kuid ta sõitis Punchestowni võidusõidu ajal halval hobusel ja tegi kiviseina juures vea. Ta laskis tal kiviseina juures pead tõsta. Too heitis pea üles ja viskas ta vastu seina, nii sai Nialli Niall surma. Ta naine, väike iiri tüdruk, pööras oma pea elust kõrvale ja suri.
Poisid on nüüd viisteist ja kolmteist aastat vanad ja astuvad varsti maailma. Tahan, et neil oleks hea võimalus ja et neil oleks raha. Olen olnud rikas ja siis vaene ja siis väga rikas ja jälle vaene ja jälle rikas ja nüüd vaene. Aga kui see ettevõte õnnestub, siis läheb poistel hästi.”
„J-jahh,” vastasin.
„Sa ei paista väga entusiastlikuna, Kerry.”
„Meil on ütlus,” vastasin, „et võidusõidul võidetud raha on vaid laenatud.”
„Kui oleks viimnepäev ja oleks viimane sõit viimasel päeval ja sa võidaksid pisut, mida sa siis ütleksid?”
„Siis ütleksin, et see on minu väike võit.”
„Siis saame vaid oma väikese võidu pärast tuhandeaastaseid kaotusi.”
Olime laagri juurde jõudnud. Suure tule ümber olid pikad tõmmud mehed värviliste kaelarättidega, kes paistsid tagasihoidlikumad ja puhtamad kui inglise mustlased. Nad tõusid vaikselt, kui mustlasleedi saabus. Suured tähnilised dalmaatsia koerad tõusid samuti. Hämaras võis näha kinniseotud hobuseid, vaiksed nagu puud.
„See on Destiny Bay nooruk,” sõnas vana leedi, „kes on nii lahke, et on meie sõber.”
„Sa shan, rai!” ütlesid nad vaikselt ja viisakalt. „Kuidas läheb, sir?”
Leedi Clontarfi teenija kiirustas mantliga ette, pahandades ja rääkides inglise keelt suurepärase viisakusega. „Käitud halvasti, õde. Käid öösel kõndimas, nagu tüdruk kevadel kohtamas. Härrased, te ei tohi oma rawnee’d väljas hoida, ta on vana ega tunne end hästi.”
„Supplistia,” tõreles leedi Clontarf, „sul pole rohkem kombeid kui uriseval koeral.”
„Olen rawnee valvekoer,” sõnas tüdruk.
„Madame, teie teenijal on õigus, ma lähen nüüd.”
„Kerry,” peatas ta mind, „kas oleksid mu väikeste poiste sõber?”
„Tõeline sõber,” lubasin ja suudlesin ta kätt.
„Jumal õnnistagu sind!” ütles ta. Ja ma lahkusin laagrist, et koju minna. Jahimehe kuu laskus maailma serva poole ja Farewelli majakas välkus mere poolt valgelt ja punaselt ja minnes märkasin, et tuul Iirimaa poolt oli tugevnenud ja Bilbao paat veerles kirdesse tüürpoordi suunas. See paistis mulle hea endena.
Neil päevil, enne mu tädi Jenepheri abielu Patrick Herne’iga, oli töö Destiny Bays jaotatud niimoodi: mu kallis tädi Jenepher juhatas majapidamist. Mu onu Valentine kavandas ja juhatas rodeohobuste, samuti ka lammaste ja musta Dexteri karja kasvatamist, mis muutsid Destiny Bay nii kardetuks Dublini hobuse-show’l, Bathis ja Westis. Minu tööks olid farmid. Mulle jäi ka ülesanne valmistada leedi Contarfi ja mu enda hobuste jaoks ette tallid ja treeningupaigad. Oli kergendav seiklus loobuda naeristest, nisust, odrast ja seemnetest, et uurida treeningupinna olukorda. Minu vana-vanaisa ajal, enne ühenduse aega, oli Destiny Bays treenitud paljusid Curragh’ võitjaid. Mullapinnas oli seal kriidine ja läbipõimunud taimejuured on pisut vetruvad ka kõige kuivema ilmaga. Leidsin oma vana-vanaisa pooleteise miilise raja ja kahe ning poole miilise, kurviliste ja lühemate erinevalt kaldus galopiradadega. Mu vanaisa oli kasutanud neid noore mehena, kuid põhiliselt jahihobuste jaoks, hobused müüdi suurtele Hispaania ja Austria rügementidele. Kuid minu rõõmuks olid tallid nii head nagu varemgi. Kaetud kuivatatud pillirooga, nõudsid nad vähe parandusi. Põrandad olid kriidist ja latrid kenasti ventileeritud. Seal olid ka suured vihmaveepaagid, mis on kõigist vetest parim treeniva hobuse jaoks. Seal olid ka mõned latrid rahutute hobuste jaoks. Olin pisut mures valgustuse pärast, kuid mu onu Valentine ütles mulle, et sir Arthur Pollexfen ei lubanud treeninguperioodil kunstlikku valgust. Hobused läksid magama koos kanadega ja tõusid kukelauluga.
Mu enda hobused võtsin Robinsonilt ära tema tundeid riivamata. „Nii see praegu käib, Robinson,” ütlesin talle. „Me püüame Destinys teha hullumeelseid asju ja ma ei anna hobuseid teisele treenerile. Ma toon teise treeneri sinna. Rohkem ei või ma teile ütelda.”
„Polegi vaja, Mr Kerry. Viige nad sinna, kuhu soovite. Mul on kahju väikese täkuga hüvasti jätta. Kuid ma soovin teile edu.”
Ostsime veel kolm hobust ja hobuse Ann-Dolly jaoks. Nii et kuue hobusega oli meil päris tore väike
