>Vaalahammas
Kunagi ammu Fidžil tõusis John Starhurst Rewa küla misjonimajas püsti ja teatas oma kavatsusest kuulutada jumalasõna tervel Viti Levul. Viti Levu tähendab “suurt maad”, see on suurim saar saarestikus, mis koosneb paljudest suurtest saartest, rääkimata sadadest väiksematest. Siin ja seal rannikul elasid misjonärid, kaupmehed, trepangipüüdjad ja vaalalaevade desertöörid ümbruskonnas, mida võis nimetada vaid äärmiselt ohtlikuks. Kuumade pliitide suits kerkis nende akende all, ja tapetute kehad tiriti nende uste juurest eemale, et pidusöök saaks alata.
Lotu või Kummardamine edenes aeglaselt ja sageli krabilaadsel viisil. Pealikel, kes olid end kristlasteks kuulutanud ja keda tervitati koguduse hulgas, oli häiriv harjumus paganlusse tagasi langeda ja süüa mõne lemmikvaenlase liha. “Söö või saa söödud” oli selle maa seadus ja nii ähvardas see jääda veel pikaks ajaks. Oli pealikke nagu Tanoa, Tuiveikoso ja Tuikilakila, kes olid söönud sadu oma kaasmaalasi. Kuid nende õgardite hulgas oli suurim Ra Undreundre. Ra Undreundre elas Takirakil. Ta pidas arvet oma söömissaavutuste üle. Kivide rida ta maja kõrval tähistas laipu, mida ta oli söönud. See rida oli kakssada kolmkümmend sammu pikk ja selles oli kaheksasada seitsekümmend kaks kivi. Iga kivi tähendas laipa. Kivide rida oleks võinud pikem olla, kui Ra Undreundre poleks õnnetul kombel saanud Somo Somol metsas varitsedes nimmepiirkonda odalöögi ja ta serveeriti Naungavuli laual, kelle keskpärane kividerida koosnes vaid neljakümne kaheksast kivist.
Rängalt töötavad, sageli palavikus misjonärid püüdsid oma ülesannet täita kangekaelselt ja vahel meeleheitlikult, oodates mingit erilist ilmutust nagu Pentecostali tulekahju, mis tooks hiilgava hingedesaagi. Kuid kannibalistlik Fidži ei lasknud end mõjutada. Kräsupäised inimsööjad ei tahtnud lahkuda oma lihapottidest, kui inimkehade saak oli külluslik. Vahel, kui toitu oli liiga palju, vihjasid nad misjonäridele, et nii-janiisugusel päeval vangid tapetakse ja küpsetatakse ära. Otsekohe ostsid misjonärid ohvrite elud tubakapulga, kalinguri ja kauplemishelmeste eest välja. Niimoodi ajasid pealikud kenasti äri, saades lahti elava liha ülejäägist. Nad võisid ju alati minna ja juurde püüda.
Just niisugustes oludes teataski John Starhurst, et ta kavatseb kuulutada jumalasõna Suure Maa kaldast kaldani, ja et ta alustab mägedega Rewa jõe kärestikulisel ülemjooksul. Teda kuulati jahmatusega.
Pärismaalastest õpetajad nutsid vaikselt. Kaks kaasmisjonäri püüdsid teda ümber veenda. Rewa kuningas hoiatas teda, et mägede elanikud kai-kai ta kindlasti ära – kai-kai tähendab “sööma” – ja et tema, Rewa kuningas, kes on muutunud Lotuks, peab siis mägilastega sõda alustama. Et ta neid ei võida, teadis ta väga hästi.
Et nad võivad tulla jõe äärde Rewa küla rüüstama, teadis ta samuti väga hästi. Kuid mida ta tegema pidi? Kui John Starhurst soovis nii väga minna ja lasta end ära süüa, pidi tulema sõda, mis maksab sadu elusid.
Samal päeval hiljem ootas Rewa pealike nõukogu John Starhursti. Misjonär kuulas nad kannatlikult ära ja vaidles nendega sama kannatlikult, kuid ei muutnud vähimalgi määral oma kavatsusi. Oma kaasmisjonäridele ta selgitas, et ei tahtnud märtriks saada, kuid teda oli kutsutud viima jumalasõna Viti Levusse, ja et ta vaid kuuletub Issanda tahtele.
Kaupmeestele, kes tulid ja vaidlesid kõige visamalt, ütles ta: “Teie väited on väärtusetud. Te räägite vaid kahjust, mis see võib tuua teie ärile. Teie olete huvitatud raha tegemisest, kuid mina olen huvitatud hingede päästmisest. Selle sünge maa paganad tuleb päästa.”
John Starhurst polnud fanaatik. Ta oleks ise kindlasti seda eitanud. Ta oli täiesti terve mõistusega ja praktiline.
Ta oli kindel, et ta missioonil on häid tagajärgi, ja tal olid nägemused jumaliku sädeme äratamisest mägilaste hingedes ja nii alanud ümberpööramisest, mis leviks mägedest alla ja üle Suure Maa tasandike merest mereni ja teiste saarteni keset merd. Ta leebetes hallides silmades polnud metsikuid tulukesi, vaid ainult rahulik otsusekindlus ja kõikumatu usk Suuremasse Jõudu, mis teda juhatas.
Üks mees, kes ta kavatsuse heaks kiitis, oli Ra Vatu, kes teda salaja julgustas ja pakkus talle teejuhte mägede jalamini. John Starhurst oli omakorda väga rahul Ra Vatu käitumisega. Parandamatu pagan Ra Vatu, kelle süda oli sama must nagu ta tegevusedki, oli hakanud valgust vastu võtma. Ta isegi rääkis Lotuks muutumisest. Tõsi, kolm aastat tagasi oli tal olnud samasugune kavatsus ja ta oleks kirikussegi astunud, kui John Starhurst oleks nõustunud ta nelja naist kirikusse vastu võtma. Ra Vatu vastuväited monogaamiale olid majanduslikud ja eetilised. Pealegi oli misjonäri pedantsed väited teda solvanud; ja tõestamaks, et ta oli vaba mees ja aumees, oli ta viibutanud oma tohutut sõjanuia Starhursti pea kohal. Starhurst oli pääsenud talle ligi sööstes ja temast kinni hoides, kuni abi saabus. Kuid see kõik oli nüüd andestatud ja unustatud. Ra Vatu oli kogudusse astumas mitte ainult ümberpööratud pagana, vaid ka ümberpööratud mitmenaisepidajana. Ta kinnitas Starhurstile, et ootab vaid oma vanima naise surma, kes on väga haige.
John Starhurst sõitis Ra Vatu kanuus mööda aeglast Rewa jõge ülesvoolu. See kanuu pidi kandma teda kaks päeva, seejärel pidi see tagasi toodama. Kaugustes taeva taustal võis näha suuri uduseid mägesid, mis märkisid Suure Maa selgroogu. Kogu päeva vahtis John Starhurst neid palava igatsusega.
Vahel ta palvetas vaikselt. Mõnikord ühines temaga palveis Narau, pärismaalasest õpetaja, kes oli seitse aastat Lotu olnud, alates päevast, mil doktor James Ellery Brown oli päästnud ta kuumast ahjust tühise saja tubakapulga, kahe puuvillase teki ja suure pudeli valuvaigisti eest. Viimasel hetkel, pärast kahtkümmet tundi üksildast mediteerimist ja palveid, oli Narau kuulnud kutset minna koos John Starhurstiga mägedesse.
“Isand, ma tulen sinuga kaasa,” teatas ta.
John Starhurst tervitas teda sünge rõõmuga. Kindlasti oli Jumal temaga, kui ta oli julgustanud nii arglikku olendit kui Narau.
“Mul puudub hing, olen kõige nõrgem Jumala anumaist,” selgitas Narau esimesel päeval kanuus.
“Sa pead uskuma, tugevamalt uskuma,” noomis teda misjonär.
Veel üks kanuu sõitis sel päeval Rewasse. Kuid see saabus tund hiljem ja hoolitses selle eest, et teda ei nähtaks. See kanuu oli samuti Ra Vatu oma. Selles asus Erirola, Ra Vatu nõbu ja usaldusväärne abiline, ja väikeses korvis, millest ta kunagi ei lahkunud, oli vaalahammas. See oli suurepärane hammas, kuus tolli pikk, kena ja ümar, pika aja jooksul kollaseks ja punakaks muutunud. Ka see hammas oli Ra Vatu oma; ja kui Fidžil see hammas ringi liigub, juhtub igasuguseid asju. Niisugune on vaalahamba omadus, et kes iganes selle vastu võtab, ei saa keelduda palvest, mis sellega kaasas käib. Palve võib olla ükskõik mis, alates inimelust kuni hõimuliiduni, ja ükski fidžilane pole nii autu, et keelduda palve täitmisest, kui see hammas on vastu võetud. Vahel võtab palve täitmine aega või viivitatakse sellega, kuid tagajärjed ei ole meeldivad.
Rewa ülemjooksul külas, mille pealikuks oli Mongondro, peatus John Starhurst oma reisi teisel päeval. Ta kavatses hommikul koos Narauga jätkata teed uduste mägede poole, mis olid nüüd lähedal, rohelised ja sametised. Mongondro oli meeldiva iseloomuga, armastusväärne väike vana pealik, lühinägelik ja elevantsust põdev, keda enam ei huvitanud sõjakeerised. Ta võttis misjonäri vastu sooja külalislahkusega, andis talle toitu omaenda laualt ja isegi arutas temaga usuküsimusi. Mongondro oli arutleva mõistusega ja tegi John Starhurstile suurt rõõmu, küsides temalt asjade eksistentsi ja saamisloo kohta. Kui misjonär oli lõpetanud Vana Testamendi järgi maailma loomise loo, nägi ta, et Mongondro oli väga mõttesse jäänud. Väike vana pealik suitsetas mõnda aega vaikides. Siis võttis ta piibu suust ja raputas kurvalt pead.
“Nii ei saa olla,” ütles ta. “Mina, Mongondro, olin nooruses tubli kirvemees. Kuid mul võttis kolm kuud, et teha kanuud – väikest kanuud, väga väikest. Ja sa ütled, et selle maa ja vee tegi üksainus mees…”
“Ei, üksainus Jumal, ainus tõeline Jumal,” katkestas teda misjonär.
“Ja sa väidad ka,” jätkas Mongondro, “et kõik see maa ja vesi, puud,
