ta ainult viis, ülejäänud üheksateist tundi oli ta vaikselt ja viisakalt purjus. Kaheksa nädala kestel, mis ma veetsin tema seltsis Oolongi atollil, ei näinud ma teda kordagi kaine olevat. Tõesti, ta uni oli nii lühike, et tal ei jätkunudki aega end kaineks magada. Eales pole ma enam näinud nii kaunist ja lõputa purjusolekut.
McAllister oli ta nimi. Ta oli vana mees, ja jalust õige nõder. Ta käsi värises nagu halvatul, mis eriti silma torkas, kui ta endale viskit valas, olgugi et ma kunagi ei näinud teda piiskagi maha kallavat. Ta elas Melaneesia saartel juba kakskümmend kaheksa aastat, oli rännanud Saksamaa Uus-Guineast Saksamaa Saalomoni saarteni, ja samastas end selle maailmaosaga nii väga, et rääkis harjumuslikult trepangipüüdjate slängi. Seepärast, kui ta mulle ütles: PÄIKE TULEMA ÜLES, tähendas see päikesetõusu, TULEMA KAI-KAI tähendas, et lõuna on laual, ja MINU KÕHT RINGI KÄIMA tähendas, et ta kõht polnud korras. Ta oli väike, kõhn mees, põlenud seest- ja väljastpoolt lõõmavast piiritusest ja päikesest. Ta oli nagu räbu, nagu tükk natuke liigutavat telliskivi, mitte päriselt jahtunut, mis liikus kangelt, jõnksukaupa nagu automaat. Tuulehoog oleks võinud ta minema puhuda. Ta kaalus üheksakümmend naela.
Kuid kohutav oli see võim, millega ta saart valitses. Oolongi atolli ümbermõõt oli sada nelikümmend miili. Laguunil sõitmiseks tuli kasutada kompassi. Saarel elas kuus tuhat polüneeslast, kõik tugevad mehed ja naised, paljud neist kuus jalga pikad ja kaalusid paarsada naela. Oolong asus lähimast saarest kahesaja viiekümne miili kaugusel. Kaks korda aastas tuli saarele väike kuunar kopra järele. Ainus valge mees Oolongil oli McAllister, väikekaupmees ja pidevalt purjus – ja ta valitses saart ning selle kuut tuhandet polüneeslast raudse käega. Ta ütles: tulge, ja nad tulid, minge, ja nad läksid. Nad ei kahelnud kunagi tema tahtmistes ega otsustes. Ta oli tülinorija, nagu võib olla vaid elatanud šotlane, ja sekkus pidevalt nende isiklikesse asjadesse. Kui kuninga tütar Nugu tahtis abielluda Haunauga atolli teises otsas, ütles ta isa jah, ent McAllister ütles ei ja abielu jäi ära. Kui kuningas tahtis osta ülempreestrilt teatud laidu laguunis, oli McAllister sellele vastu. Kuningas võlgnes ühingule lepingu järgi 180000 kookospähklit ja kuni ta polnud neid tasunud, ei tohtinud ta kasutada ühtki pähklit mingil muul eesmärgil.
Ja siiski ei armastanud ei kuningas ega ta rahvas McAllisteri. Tegelikult nad vihkasid teda hirmsal kombel, ja nagu ma hiljem kuulsin, püüdis terve saare rahvas preestritega eesotsas kolm kuud asjatult teda surnuks palvetada. Kuradid, keda nad talle järele tulema palusid, olid aukartustäratavad, aga kuna McAllister neisse ei uskunud, polnud neil ka tema üle võimu. Purjus šotlase vastu ei aita mingi nõidus. Nad korjasid toidujäänuseid, mida olid puudutanud ta huuled, tühja viskipudeli, kookospähkli, millest ta oli joonud, ja isegi ta sülge, ja tegid nende abil igasuguseid vempe. Kuid McAllister elas edasi. Ta tervis oli suurepärane. Ta ei jäänud kunagi palavikku, ei köhinud ega aevastanud, ei jäänud düsenteeriasse, ning jäledad paised ja kohutavad nahahaigused, mis ründavad nii musti kui valgeid selles kliimas, olid talle täiesti tundmatud. Ta pidi olema nii alkoholist läbi imbunud, et teda ei võtnud ükski pisik. Ma kujutlesin, kuidas need langevad põrmu mikroskoopilise tolmuna niipea, kui nad sisenevad ta viskist küllastunud hingeõhku. Keegi ei armastanud teda, isegi mitte pisikud, kuid tema armastas vaid viskit, ja elas siiski edasi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
